Anton Bruckner

Anton Brucknerit peetakse Johannes Brahmsi (1833–1897) kõrval tähtsuselt teiseks romantilise klassitsismi meistriks. Taoline määratlus on igati põhjendatud tema teoste vormiselgusega, kuid kolleeg Johannes Brahms on samas Brucknerile tihtipeale ette heitnud liigselt massiivset temaatilist materjali ("Bruckneri sümfooniad on nagu hiigelboa pigistused"). Tõepoolest, kui arvestada romantismiajastu sümfoonia keskmiseks pikkuseks 40 minutit, siis iga Bruckneri sümfoonia kestab vähemalt 60 minutit.

Bruckneri teoste, eriti sümfooniate kontserdikavadesse võtmisel ei tohi unustada hädavajadust kontrollida, et partituur dirigendi noodikogus ja hääled orkestri omas oleksid pärit samast kirjastusest, sest paljudest suurteostest eksisteerib mitu erinevat redaktsiooni.

Kompositsioonitehniliselt on Bruckneri pillikasutus pigem konservatiivne, eelistatult kasutab pillirühmi oreli registrite sarnaselt kinniste gruppidena. Eritunnusena on märkimisväärne, et ehkki 19.sajandil olid puupillide sugulusinstrumendid juba aktiivses orkestrikasutuses, ei kasuta Bruckner oma sümfoonilistes teostes neid kunagi. Samas on Bruckner ilma Richard Wagnerit ennast arvestamata üks väheseid wagnertuubade kasutajaid orkestris (7.-9. sümfoonias).

• 1861 motett "Ave Maria" koorile
• 1864 "Sümfoonia d-mollis"
• 1866 "Sümfoonia nr 1"
• 1868 "Missa nr 3" solistile, koorile ja orkestrile
• 1872 "Sümfoonia nr 2"
• 1873 "Sümfoonia nr 3"
• 1874 "Sümfoonia nr 4"
• 1876 "Sümfoonia nr 5"
• 1881 "Sümfoonia nr 6"
• 1883 "Sümfoonia nr 7"
• 1884 "Te Deum" koorile ja orkestrile
• 1887 "Sümfoonia nr 8"
• 1894 "Sümfoonia nr 9"