Eesti kroon

Alates 11. juulist 1924 kasutati Eestis väärtusühikuna Rootsi krooni väärtusega võrdset, kulla alusel seisvat niinimetatud kuldkrooni. Tegelikult kuldrahasid ei valmistatud ja Eesti krooni kasutati abstraktse väärtusühikuna peamiselt väliskaubanduses. Seaduse algses eelnõus nimetatud taalri asemel võeti Otto Strandmani ettepanekul kasutusele kroon.

Eesti marga ja penni kasutamine lõpetati 1927. aasta mais vastu võetud Rahaseadusega, mis hakkas kehtima 1. jaanuaril 1928. Üks kroon jaguneb sajaks sendiks. Uue rahaühiku nimi tuli margaga paralleelselt kasutuses olnud nn kuldkrooni nimest.

Erinevalt Eesti markadest olid Eesti kroonvääringus pangatähed ja mündid kujundatud ühtses stiilis, Günther Reindorffi ja Georg Westenbergi poolt.

Lõplikule nimetuse leidmisele eelnes pikk arutelu. Valitsuse eelnõus oli raha uue nimetusena pakutud "taaler", mis võrdus 100 krossiga. Leiti, et see ei sobi, kuna taalrit kasutatakse vaid Aafrikas ja mitte haritud riikides. Jaan Tõnisson pakkus nimeks omaloodud nime "kuldar", mis pidi koosnema sajast pennist ja võrduma kuldfrangiga, nagu Läti latt^[1]. Tugev toetus oli ka nimedel "esta" ja "est", kuna Lätis on "latt" ja Leedus "litt". Lõpuks jäid "kroon", mis võetud Rootsi järgi ning "sent" Lääne-Euroopast. Kroon oli peale Eesti kasutusel veel Taanis, Norras, Tšehhoslovakkias ja Rootsis. Senti aga kasutati mitmekümnes riigis. Mõnedes neis teisendatud nimekujul nagu "cents", "centavos", "santiim" jne.^[2]

Rahaseaduse alusel oli paberraha väljaandmise ainuõigus Eesti Pangal. Väljaantud pangatähed pidid olema tagatud. Majandusministeeriumi Rahandusosakonnal oli õigus välja anda vahetusraha. Vahetusrahad loeti riigi võlaks, 1- ja 2–krooniseid võis välja anda kuni 6 krooni elaniku kohta, väiksemaid vahetusrahasid kuni 3 krooni elaniku kohta.

1932. aasta 15. juulil noteeriti Londoni börsil Suurbritannia naelsterlingi ja eesti krooni kurssi 1:12,50. 27. juunil 1933 krooni devalveeriti 35 protsendi võrra, varem oli seda varjatult devalveeritud valuutamaksuga 15%^[3]. Eesti Panga ülesandeks jäi hoida Eesti krooni kurssi mitte alla 19,20 krooni ühe Suurbritannia naelsterlingi eest.

25. novembril 1940 lasti koos krooniga käibele Nõukogude Liidu rubla (1 krooni kursiks oli 1 rubla ja 25 kopikat). Lõplikult kaotati kroon käibelt 25. märtsil 1941.

Kasutusel olid järgmised nominaalid:

*Ei jõudnud käibele

Münte oli kasutusel 9 erinevat nominaali:

• 1 sent
• 2 senti
• 5 senti
• 10 senti
• 20 senti
• 25 senti
• 50 senti
• 1 kroon
• 2 krooni
• 2 krooni (1932)

Seejuures 1- ja 2-kroonised mündid tuli vastavalt kehtinud rahaseadusele valmistada vähemalt 50% hõbeda sulamist. Hiljem seadust muudeti ja 1 krooniseid münte valmistati kollasest alumiiniumpronksist.

Seoses rahasüsteemi mittesobimisega kaotati 25 sendine nominaal 15. oktoobril 1936 käibelt.

Ühesendine münt (1939) lasti käibele 25. juulil 1940, neli päeva pärast Eesti NSV väljakuulutamist.

Kroon võeti kasutusele rubla asemel 1992. aasta rahareformiga. Üks kroon jagunes sajaks sendiks.

Pangatähed kujundasid Urmas Ploomipuu (1- ja 2-kroonised) ja Vladimir Taiger, kes võitsid vastava konkursi. Kupüüride esiküljel kujutatakse mõnda kultuuritegelast, tagaküljel eestlastele olulist paika või sümbolit. Kuni 1994. aastani emiteeritud kupüüride mõõtmed on 140 × 70 mm, hilisemate kupüüride mõõtmed on 140 × 69 mm. Kasutusel oli kaheksa nominaali:

• ¹ võeti kasutusele alles aastal 1994

Erinevatel aastatel väljaantud rahatähtede turvamärke ja kujundust on täiustatud, kuid üldine kujundus on jäänud samaks.

Esimesed ühe- ja kahekroonised trükiti USAs, teised kupüürid Inglismaal. Algul pidi kõik kroonid trükitama Ameerikas, kuid ameeriklaste kvaliteet oli liiga halb.

Müntide nominaalid olid

• 5 krooni (1993,1994)
• 1 kroon (1992, 1993, 1995 ja 1998, 2000, 2001, 2003, 2006, 2008);
• 50 senti (1992, 2004, 2006, 2007);
• 20 senti (1992, 1996 kollased ja 1997, 1999, 2003, 2004, 2006, 2008 hõbedased);
• 10 senti (1991, 1992, 1994, 1996, 1997, 1998, 2002, 2006, 2008);
• 5 senti (1991, 1992, 1995).

Igapäevases käibes oli kaks erinevat 5 kroonist meenemünti (vermitud aastatel 1993 ja 1994).

Eriline Eesti käibemüntide puhul oli see, et iga mündi tagaküljel oli vapp ja vermimise aastaarv, esiküljel suurelt nominaal ja "Eesti Vabariik" (v.a 5 krooni).

Eesti on ka välja andnud meenemünte nominaalidega:

• 500 krooni;
• 100 krooni;
• 50 krooni;
• 15,65 krooni;
• 10 krooni;
• 1 kroon.

1. jaanuarist 2011 kehtib Eestis maksevahendina euro. Pankades vahetati kroone eurodeks 2013. aasta lõpuni, nüüd vahetab neid ainult Eesti Pank^[4]. Eesti krooni pangatähti ja münte saab Eesti Panga muuseumis vahetada eurodeks tähtajatult, tasuta ja ametliku keskkursiga 1 euro = 15,6466 krooni.

• Eesti rahaühik
• Eesti Vabariigi rahareform aastal 1992
• Eesti Vabariigi rahareform aastal 1928
• Eesti mark
• Eesti Vabariigi meenemündid
• Kuldkroon
• Raha
• Valuuta
• Eesti rahapoliitika

• Eesti Vabariigi rahaseadus
• Eesti krooni pangatähed Eesti Panga kodulehel
• Eesti krooni mündid Eesti Panga kodulehel
• Vikitekstid: Kuldraha üksus ja kuldrahas lepingute sõlmimine
• Vikitekstid: 10 aastat Eesti krooni
• Allan Tohv, Raha ja rahareformid Eestis 20. sajandil, www.DELFI.ee, 31. detsember 2010
• Oma rahale ülemineku kontseptsioonid.Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR
• "Eesti kodudes on eurodeks vahetamata 703 miljonit Eesti krooni" ERR, 6. veebruar 2019
• Eesti metallraha kavandid