Eesti rauaaeg

Eesti esiajaloo alaperioodid ja nende dateerimine on aja jooksul muutunud radiosüsinikuaastate kalibreerimise, perioodide ümberdefineerimiste (nt neoliitikumi alguseks loeti varem keraamika kasutuselevõttu, praegu aga üleminekut püügimajanduselt viljelevale majandusele) jm põhjustel^[1][2][3]

  Pikemalt artiklis Vanem rauaaeg

Varasel rauaajal (6. sajand eKr – 1. sajandil pKr), levis Eestisse naaberaladelt üksikuid raudesemeid, mis olid aga raskesti kättesaadavad ja kallid ega suutnud luust ja kivist tööriistu veel kasutuselt välja tõrjuda. Esialgu jätkus elu kindlustatud asulates. Tegeldi põhiliselt karjakasvatusega, säilisid tihedad sidemed ülemeremaadega. Levis aletamine ja söödiviljelus. Inimesed muutusid paiksemaks, hakati rajama maapealseid kalmeehitisi – kivikirstkalmeid. Levisid ka väikeselohulised kultusekivid. Õpiti ise rauda tootma (soorauamaak).

Aastal 98 mainib Rooma ajaloolane ja kirjanik Publius Cornelius Tacitus teoses "Germania" mitmete rahvaste seas ka "aeste" (aostii), mida mõned peavad otseselt eestlasteks.

Vanem rauaaeg ehk rooma rauaajal, (1.–4. sajand pKr) oli eesti hõimudele suureks tõusuperioodiks. Peamisteks elatusaladeks oli põlluharimine ja karjakasvatus. Toimus rahvusvaheline suhtlus, merevaigukaubandus võis olla algus pronksiaja algamisele nii Skandinaavias kui ka Läänemere idakaldal. Merevaiku leidub kõige rohkem Preisimaa ja Leedu randadel, mõningal määral ka Eestis. Merevaigutee oli iidne veetee, mida mööda veeti merevaigust tehtud ehteid ehk „Põhjala kulda“ lõunamaadesse, kus seda väga kõrgelt hinnati. Kõige olulisemateks keskusteks merevaigu ja muude Põhjala kaupade vahendamisel Rooma impeeriumi aladele olid Läänemere kaguranniku asundused Visla jõe suudme ümbruses. Mööda Visla, Morava ja Doonau jõge liikusid merevaik ja muud Põhjala kaubad lõunamaadesse ning vastupidi. Merevaigutee põhjapoolsem ots kulges aga Visla suudmest piki Preisimaa, Kuramaa ja Saaremaa randu kuni Virumaani.

  Pikemalt artiklis Merevaigutee

Põhja-Eestist (Uhtnas) on leitud 2.–3. sajandist Vana-Rooma münte. Rauaajast leide on ka Villevere külas^[6] (5. sajandi teisest poolest).

  Pikemalt artiklis Alulinna sooleid

Svealandi ja Götalandi kuningas Grim, kes valitses umbes 380 pKr, kehtestas oma maadel raske maksukoorma alluvate jaoks. Samas üritas ta nõuda oma saadikute kaudu maksu ka kuralastelt ja eestlastelt, kuid need kogusid suure väe ja tulid Rootsimaad rüüstama ja okupeerima. Kuningas Grim poodi lõpuks üles rauast keti otsa.

33. Rootsi kuningas Tordo, kogus 410. aastal suure väe kõigist rootslastest ja lõi Rootsimaa randa tulnud suure eestlaste, kuralaste ja holmlaste (tõenäoliselt Väina Holmi Väina-liivlased) tohutu laevastiku tagasi.

Hilispronksiaja kindlustatud asulatest on varase rauaaja alguses edasi püsinud Asval ja Iru linnamäel. Nimelt oli selleks ajaks tavaliste kaitsmata ehk lahtiste eluasemete kõrvale tekkinud juba kindlustatud asulaid. Varajase rauaaja lõppjärku võiks kuuluda Kirde-Eestis Pada jõe ääres asuva Koila linnamäe alumine kultuurikiht. Varajase rauaaja ehitusjäänuseid ja keraamikat on leitud ka Alatskivilt Kalevipoja sängist. Avaasulate leidudest väärivad märkimist Akali, Siimusaaгe, Rannamõisa, Altküla, Kaseküla omad ^[7]

Esimese aastatuhande lõpuks asendus tootlike jõudude arengu tulemusena sugukondlik kogukond küla- ehk territoriaalse kogukonnaga. Et üksikpere suutis juba omal jõul harida talle vajaliku põllumaa, langes see ühiskasutusest välja. Maakasutuses kujunes olukord, kus küla ühiskasutuses ja ühisomanduses olid karja- ja heinamaad, samuti alemaa ja mets. Ka põllumaa oli ühisvalduses, kuid oli lappidena jagatud üksikperede vahel ning aeg-ajalt jagati perede vahel ümber. Aegamööda aga hakkasid põlispõllud minema üksikperede eravaldusse, tekkis maaeraomand^[8]. Põlispõlde hariti kaheväljasüsteemi järgi. Põlispõlde haris iga talu eraldi, kuid külakonna ühise külvikorra järgi, muidu oleks paljudel lappides segamini asetsevate maade harimine kujunenud väga tülikaks. Suurenes mehe osatähtsus sugukondlikus kogukonnas. Mees tegeles rohkem loomadega, tema jõudu läks vaja põllu kobestamisel, tema hankis ja töötles metalli. Isa hakkas oma vara üle andma poegadele. Sugukond muutus isajärgseks ehk patriarhaalseks, kus sugulust arvestati meesliinis. Matriarhaadis valitsenud paarabielu, mida iseloomustas abielupoolte üsna lõtv seos, asendus patriarhaadile üleminekul järk-järgult monogaamiaga^[9].

Muinasasulate kindlustamine sai Eestis alguse juba pronksiajal, kui looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle.

  Pikemalt artiklis Ripuka Punamägi

Vanem rauaaeg (1.–5. sajand), meie ajaarvamise alguses märgib Läänemeremail ja Eestiski üldist majandus- ja kultuurielu tõusu. Pärast pikka ülemineku- ja ettevalmistusaega oli maaviljelus elatumisalana jõudnud tõusta esikohale kogu Eesti territooriumil. Sellega kaasnes rahvastiku märkimisväärne laienemine suurele osale nendest aladest, mis on jäänud põhilisteks viljakasvatuspiirkondadeks tänapäevani. Põllundus tõusis teiste majandusharude seas esikohale. Otseseid andmeid maaharimisriistadest on meil varasemast ja keskmisest rauaajast väga vähe, ühe leiuna-kinnitusena on tõenäoliselt 8.-9. sajandist Tartu linnusest pärit rauast sahatera, mis kuulub vana kohalikku tüüpi konksadrale. Küttimisel oli veel suur osa, loomakasvatuse osatähtsus oli suurem Põhja- ja Lääne-Eestis. Kagu-Eesti osteoloogilises materjalis silma koduloomaluude suhteline vähesus, eriti selgesti ilmneb see Rõuge linnuses, kus koduloomade luud moodustasid ainult 43% kõigist imetajaluudest. Puhkes õitsele käsitöö (metallitöö), Mustmätta peitleid). Keskmise rauaaja sirbi- ja vikatileiud on saadud ka peamiselt Põhja-Eestist.

Rauaaja iseloomulikuks muutuseks on uut tüüpi kalmeehitised, kuni 100 meetri pikkused kividest ja mullast kalmed koosnevad mitmest suuremate kividega piiratud ristkülikukujulisest osast ehk tarandist, mille järgi neid kalmeid nimetatakse tarandkalmeteks (Jabara kalmed, Kojastu kalmed, Adila kivikalme). Igasse tarandisse on maetud (harilikult põletatult) mitu surnut koos rikkalike ehtepanustega. Tarandkalmed paiknevad enamasti hilisemate külade juures. Tarandkalmeid peetakse suurepereliste kogukondade matmispaikadeks. Suurpere oli mitmest põlvkonnast koosnev lähisugulaste rühm (harilikult isa ja poegade perekonnad), keda sidus ühine tootmine ja tootmisvahendite omandus. Suurpere tekkis sugukonna kui majandusüksuse lagunemisel viljakasvatuse osatähtsuse tõusu tõttu.

  Pikemalt artiklis Merevaigutee

  Pikemalt artiklites Keskmine rauaaeg ja Eesti eelviikingiaeg

Keskmisel rauaajal (5.–8. sajand), hakati Eestis ehitama linnamägedele asulalinnuseid. Elavnesid taas sidemed Skandinaaviaga (viikingid). Umbes 600 – Ynglingrite saaga kohaselt olevat Rootsi kuningas Ingvar, silmapaistev sõjamees hakanud laastama ja rüüstama idaalasid. Ühel suvel, kutsunud kokku sõjaväe, läks ta Eestimaale ja korraldas samal suvel rüüstamise kohas, mis kannab nime Stein. Kohale saabunud eesti viikingid (Víkingr frá Esthland) suure väega pidasid lahingu ja et kohaliku rahva vägi oli arvult ülekaalus, ei olnud rootslastel jõudu vastu panna. Sealsamas paigal langes kuningas Ingvar, ta sõjamehed põgenesid. Järgmisel aastal tegi Ingvari poeg Qnundr vastutasuks retke Eestisse, kus saaga järgi rüüstab laialdaselt maad. Aastatel 650–675 valitses Hervariri saaga järgi Taani-Rootsi kuningas Ivar Vidfamne Kuramaad, Eestimaad ja kõiki teisi Läänemere idakalda maid. Ilmselt on see legend ja Eestimaa osas arheoloogia materjalid seda ka ei kinnita. 750. aastast on Aethicus Isteri "Kosmograafias" mainitud meretee kirjelduses üheks turukeskuseks olnud Rifarrica saart; mõned ajaloolased peavad Rifarricaks Rävala maakonda (Harjumaa). Norra saagade järgi osalesid eestlased Bråvalla lahingus Rootsi kuninga Sigurd Ringi poolel tema onu, Taani kuninga Harald Hilditönni vastu.

I aastatuhande keskpaigaks kujunesid välja peamised eesti hõimud. Keskmisel rauaajal algas ka suuremate territoriaalsete ühenduste - kihelkondade kujunemine. Neist suurem osa tekkis varasemate hõimualade alusel. Sel ajal tekkinud kihelkondlikud moodustised olid üldiselt suhteliselt väikesed. Sugukondade lagunemine suurperedeks, kellest igaüks oli omaette tootmisüksus, ei põhjustanud hõimusidemete nõrgenemist. Suurpere oli mitmest põlvkonnast (harilikult isa ja poegade perekonnad) koosnev lähisugulaste rühm, keda sidus ühine tootmine ja tootmisvahendite omandus. Suurpere tekkis sugukonna kui majandusüksuse lagunemisel viljakasvatuse osatähtsuse tõusu tõttu. Tollal ülekaalus olnud aleviljelus nõudis mitmekümnest täisealisest liikme ühist tööd. Keskmisse rauaaega ulatub tagasi ka kihelkondade liitude, maakondade kujunemise algus. On tõenäoline, et analoogiliselt kihelkondadele olid varased maakondlikudki ühendused suhteliselt väikesed, hõlmates ainult paari kihelkonda. Üleminekuga territoriaalsele kogukondlikule korrale suurenes ilmselt ka vanemate osatähtsus. Rahvaarv kasvas ja laienes asustus, asustamata jäid veel peaasjalikult suuremad soode ja rabade alad, nagu Pärnu jõgikond, sellest lõunas asuv Eesti edelanurk ja sooderikas vöönd Vändrast Võsuni. Alalist elanikkonda ei olnud ka viljakasvatuseks sobimatul rannikuribal ega saartel (nt Vormsi, Ruhnu, Kihnu, Hiiumaa).

Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud I aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Muinasasulate kindlustamine sai Eestis alguse juba pronksiajal, kui looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Kaitsevajaduse suurenemisest annab tunnistust uute alalise eluasemena kasutatavate suhteliselt väikeste linnuste rajamine. Tuntumad neist on Peedu linnus Tartu– ja Rõuge linnus Võrumaal.

  Pikemalt artiklites Kalevipoja sängi tüüpi linnus, Neemiklinnus, Mägilinnus ja Ringvall-linnus

  Pikemalt artiklites Neemiklinnus, Mädara linnamägi, Padise linnamägi, Palivere linnus ja Vilina linnamägi

  Pikemalt artiklites Ringvall-linnus, Muhu maalinn, Valjala maalinn, Pöide maalinn ja Kaarma maalinn Päelda maalinn, Sõtke linnus ja Pidula maalinn

  Pikemalt artiklis Eesti linnuste loend

Matusekommetes, maeti sageli edasi vanadesse tarandkalmetesse (Maidla kalme^[10], kalmetesse hakati panustena lisama ka relvi. Tavaliste matmispaikade hulgas on ka üksikud rikkamate matmispaiga, millest Kirimäe põletusmatus Läänemaal oli surnule kaasa pandud rohkesti pronksist ja hõbedast hästi töödeldud kaela- ja käevõrusid ning rauast relvi ja tööriistu. Ajast pärinevatesaardeleidudes on leitud rasketeid, väga hoolikalt töödeldud hõbedast kaela- ja käevõrusi ning sõlgi. Niisuguseid aardeid on leitud Kardlast Tartu lähedal, Pilistverest Viljandimaal, Loosist Võrumaal. Varnjast^[11],^[12] ja Kavastust leitud Bütsantsis valmistatud hõbevaagnad, mis on ilmselt idaslaavlaste vahendusel on Eestisse jõudnud.

8. sajandist on ka Saaremaal avastatud Salme muinaslaeva laevmatus, milles avastati kokku 42 sõdalase luustikud, kellest paljudel oli näha surmavate lahinguvigastuste jälgi. Väljakaevamistel leiti üks kilbi käepide, vähemalt kuue kammi fragmendid, mõned pandlad ja hulgaliselt nooleotsi, mis arheoloogide arvates kinnitab otsesuhteid skandinaavlastega. Esimene laevmatus (Salme I) avastati 2008. aasta sügisel mullatööde käigus. Laevalt leiti väljakaevamiste käigus seitsme inimese luustik(viikingid, nt 4 venda, kaks mõõka, paar odaotsa, kümmekond nuga, nooleotsi, mängunuppe ja mõned täringud. Teine laevmatus (Salme II) avastati 2010. aastal. Väljakaevamistel leiti üks kilbi käepide, vähemalt kuue kammi fragmendid, mõned pandlad ja hulgaliselt nooleotsi, samuti mängunuppe ja päikest kujutavate (tsentraalpunktiga sõõr) tahumärkidega täringuid.

  Pikemalt artiklis Salme muinaslaev

  Pikemalt artiklites Noorem rauaaeg ja Hilisrauaaeg

Nooremat rauaaeg jaotatakse omakorda kaheks alamperioodiks: viikingiajaks ja hilisrauaajaks, mille vaheline piir on u aasta 1050 juures.

Nooremal rauaajal (8.–13. sajand) oli elanike peamiseks tegevusalaks maaharimine (oder, talirukis). Maa suurust määrati adramaades, maaviljelemises levis kolmeväljasüsteem. Põllunduse osakaal võrreldes eelnevate ajaperioodidega suurenes. Läti Henriku sõnul 13. sajandil "Virumaa on viljakas ja väga ilus maa ja tal on avarad, tasased põllud". Süda-Järvamaa ning eriti Paide ja Peetri piirkonnad olid põllunduslikult sarnaselt Virumaaga arenenud. Varasem riimkroonika Järvamaa kohta: "Maa ilus oli ja suur ka, kuid siiski ilma metsata". Samuti leidus suuri külasid ja põllumaid ka Ugandi, ning eriti praeguse Nõo kihelkonna piires.

Küla ale-, heina-, karja- ja metsamaad olid perede vahel jaotamata. Need moodustasid küla ühismaad ehk sarase. Põllumaa kuulus endiselt külakogukonnale ja jagati aegajalt üksikperede vahel ümber. Ühiseid külamaid kasutavaid kogukondi nimetati saraskonnaks. Suurem osa külasid olid üksteisega suursaraskonna vahekorras. Need kasvasid reeglina välja ühest algsest külast. Kui külast kasvas välja tütarküla, siis soetas see endale uued põllumaad, kuid endisi ühiseid maid kasutas see edasi koos algse külaga. Alemaid haris kogu küla- või saraskond ühiselt. Kord aastas valiti alemaist üks teatud tükk, külvati sellele 3–4 aastat järjest vilja ja jäeti see kurnatuna 15–20 aastaks puhkama. Seejärel võeti see jälle viljelemise alla. Sedasi toimus alemaade harimine perioodiliselt mitmete tükkide viisi ja alemaad haarasid enda alla suuremaid maa-alasid kui alalised põllud. Rohkem maad suutsid harida eeskätt jõukad pered, kellel oli rohkem tööjõudu, -loomi ja -riistu. Külakogukonnast eraldunud jõuka pere talu kandis nimetust mõis, mis tähendas algselt külapõldudest lahus asuvat põllulappi, seejärel külakogukonnast eraldunud ülikutalu. Lõuna- ja Kesk-Eestis hakkas tõenäoliselt just sel perioodil levima rauast sahateradega kaheharuline ader (harkader), mis oli kasutusel venelastel ja latgalitel. Põhja- ja Lääne-Eesti õhukestel paepealsetel muldadel tarvitati endiselt ühesahalist juur-puuatra. Peale adra kasutati just aletegemisel pikkade vetruvate okspiidega kuuselõhandikest karuäket. 11. sajandist peale hakkas kiiresti levima rukkikasvatus. Rukist kasvatati esialgu suviviljana, seejärel aga taliviljana. Kui varem rakendati kaheväljasüsteemi, siis talirukki levik odra kõrval tingis ülemineku kolmeväljasüsteemile. Muudest kultuuridest kasvatati kaera, vähesel määral nisu, hernest, põlduba, naerist ja lina.

Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Loomakasvatus oli endiselt rohkem levinud saartel ja Lääne-Eestis. Seal oli kindlalt esikohal veis. Lõuna- ja Kagu-Eestis harrastati mesindust. Metsamesinduses õõnestati mesilasperede metsas puid, mesi oli ainus magusaine, sellest osati valmistada kergelt alkohoolset jooki – mõdu.

Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine (Rikassaare relvaleid), hiljem ka savinõude valmistamine. Vajalikud töö- ja tarberiistad valmistati enamasti kodus. Ehteid ja relvi jõukamate tarvis tegid käsitöömeistrid, keda kutsuti seppadeks. Savinõude valmistamisel võeti Ida-Eestis 11. sajandil kasutusele potikeder. Arenenud oli ka kudumine. Tervikuna jäi käsitöö veel koduse külakäsitöö tasemele. Algas siiski käsitöö kontsentreerumine traditsiooniliste кaubitsemiskohtade, liiklusteede ääres paiknevate linnuste juurde. Nende seast tõusevad soodsa asendi tõttu esile Tartu, Otepää, Viljandi, Varbola, Kolõvan-Lindanise, Toolse jt. Seal töötasid omad käsitöömeistrid: sepad, pottsepad, puusepad, pronksivalajad jt.

9.–10. sajandil oli Eesti alal üks esimesi 8–10 hektaril laiunud aolinnu Iru linnus koos seda ümbritseva asulaga, mis paistis silma tiheda asustuse ning suhteliselt aktiivse käsitöö ja kaubandusega tegelemise poolest.

Eesti ala jagunes enamasti endiste hõimude baasil tekkinud territoriaalseteks üksusteks: kihelkondadeks ja nende liitudeks, maakondadeks. Suuremaid maakondi oli kaheksa: Harjumaa, Rävala, Järvamaa, Virumaa, Ugandi, Sakala, Läänemaa ja Saaremaa. Kesk- ja Lääne-Eestis oli veel mitu väikest maakonda, nagu Alempois, Nurmekund, Mõhu, Vaiga, Soontaga, Joentaga. Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, teatud piirkonna külad moodustasid kihelkond (45), välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks (8). Muinas-Eestis polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis juba eristada vabasid kogukondlasi, kõrgema ühiskondliku positsiooniga vanemaid, ülikuid ja trääle ehk orje, kes olid naabermaadest pärit sõjavangid. Esines patriaarhaalne orjus, mille puhul ori oli nagu pere liige. Eestlased säilitasid muinasusu.

  Pikemalt artiklites Muinaskihelkond, Linnusepiirkond, Eesti muinasmaakonnad ja Kesk-Eesti väikemaakonnad

Vt: Eesti muinaskihelkonnad, Eesti muinasmaakonnad

Kihelkondade eesotsas seisid vanemad, kelle koosolekutel lahendati kogukonna ühiseid asju ja vanemad seisid ka sõjaväe ehk maleva eesotsas. Tähtsamates küsimustes, nagu sõja ja rahu küsimus, langetati otsus rahvakoosolekul – kärajail.

Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud I aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi.

  Pikemalt artiklites Neemiklinnus, Roela I linnamägi, Roela II linnamägi, Linnutaja linnamägi, Võuküla linnus ja Erumäe linnamägi

  Pikemalt artiklis Eesti linnuste loend

Läänemere sadamapaikades, jõesuudmetes ja teede ristumiskohtadel tekkisid kaubitsemiskeskused – turud, kuhu rahvas kogunes kindlatel tähtaegadel. Turukohti valvas ja kaitses piirkonna (ühe või mitme kihelkonna) ülikkond. Tallinn, Tartu, Otepää ja Viljandi kujunesid antud perioodi lõpuks tähtsateks keskusteks. Sageli peatusid seal Vene, Skandinaavia ja teistest naabermaadest pärit kaupmehed. Tänu soodsale geograafilisele asendile Läänemere lääne- ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega (Kose aardeleid). Juba 10. sajandil on mainitud Eesti ülikute käike Novgorodi turule. Kaubasõite Läänemerel tegid eriti saarlased, nad olid püsivais kaubasuhteis Läänemere tähtsaima kaubanduskeskuse Ojamaaga. Tegemist oli vahetuskaubandusega, sest münte Baltimaade rahvad ise ei verminud. Eesti aladelt leitud mündid on teiste rahvaste omad. Varasematest aardeleidudest leitud rahad on keisriaegse Rooma omad, ähesel määral on leitud veel Bütsantsi ja Pärsia Sassaniidide rahasid ning üksikuid Araabia münte. 11. sajandist on leidudes Idamaade müntide asemele Anglosaksi ja Saksa denaarid (pennid). Müntide kõrval sisaldavad aardeleiud ka vermimata hõbedat, kas valatud või tahutud kangides.

8.–11. sajandini tegutsenud kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni Põhja-Euroopast ja Aasiasse tuntuim marsruut algas Birkast (Hedebyst), läks mööda Ahvenamaa ja Edela-Soome rannikut, pöördus hilisema Tallinna kohal Soome lahe lõunakaldale ja jätkus sealt ida suunas. Edasi kulges kaubatee piki Neeva jõge, Laadoga järve ja Volhovi jõge edela suunas Ilmjärvele (Ilmeni järv). Volhovi jõe ääres Laadoga lähedal asus Staraja Ladoga kaubandusasula. Ilmjärve juures kujunes 900. aastatel Veliki Novgorodi linn, mida skandinaavia kaupmehed nimetasid Holmgardr, saksa allikad Ostrogard'iks. Veliki Novgorod oli Loode-Venemaa Novgorodi vürstiriigi suurim linn ja võimsaim keskus. Valter Langi arvates kontrollisid 8.–10. sajandil Soome lahel ja Venemaa jõgedel kaubarahu püsimist skandinaavia viikingid, kasutades selleks "organiseeritud vägivalda". Pärast senise kaubandussüsteemi kokkuvarisemist 10. ja 11. sajandi vahetusel läks kontroll Põhja-Eesti rannikul ja võib-olla ka Soome lahel kohaliku poliitilise juhtkonna kätte, kes sellest majanduslikku kasu lõikas.^[13]. Arheoloogilisele leiumaterjalile viidates leiab Mauri Kiudsoo, et sama aktiivses kasutuses oli Soome lahelt Narva jõele pööranud veetee haru. See kulges edasi mööda Peipsi ja Pihkva järve ning Velikaja ja Issa jõge, läbis Sebeži järvede piirkonna ja Daugava ülemjooksu, kuni ühines Gnjozdovo juures põhiharuga. Selle trassi ääres kujunes 900. aastatel^[viide?] kaks olulist kaubanduskeskust: Pihkva Velikajal ja Polotsk Daugaval. Peipsil kulges kaubatee järve idarannikul, Pihkva järvel aga piki läänerannikut.

  Pikemalt artiklis Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni

• Eesti esiajalugu#Rauaaeg (500 eKr – 13. sajand)

• Lang, Valter. Baltimaade metalliaeg. Õppematerjale. Tartu, 2003. Lk 80.
• Tvauri, Andres. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Toimetanud: Margot Laneman. Tartu 2012. Lk 18–19.
• Marek Strandberg "Kildudest kokku pandud teadmised" Sirp, 14. märts 2013 (intervjuu arheoloog Andres Tvauriga)