Egiptus

Riik asub põhiliselt 22. ja 32. laiuskraadi ning 25. ja 35. pikkuskraadi vahel. Ulatuslikule territooriumile vaatamata elab väga kuiva kliima tõttu umbes 99% rahvastikust Niiluse orus ja deltas, mis moodustab riigi kogupindalast ligi 5,5%.^[5] Suurem osa riigi pindalast võtavad enda alla väheste oaasidega kõrbed (Sahara, Liibüa kõrb, Araabia kõrb).

Egiptus piirneb läänes Liibüaga, lõunas Sudaaniga ning idas Gaza tsooni ja Iisraeliga. Egiptus asub strateegiliselt tähtsas asukohas – olles ühendussillaks Aafrika ja Aasia vahel ning Suessi kanaliga ka Vahemere ja Punase mere vahel (Atlandi ookeani ja India ookeani ühendus).^[6]

Egiptuse pindala on 1 001 450 km², millega ta on maailma riikide hulgas 30. kohal.^[7] Pindala on pea sama suur kui kogu Kesk-Ameerika,^[8] kaks korda suurem kui Hispaania,^[9] neli korda suurem kui Suurbritannia^[10] ja sama suur kui Texase ja California osariigid kokku.^[11]

Suuremas osas Egiptuses (v.a Siinai ja Vahemere rannikupiirkond) valitseb väga kuiv kõrbekliima. Vahemere rannikul on talved sademeterohked ja jahedad, suved kuivad ja kuumad.^[12] Siinai poolsaare mägedes (kõrgemad tipud üle 2000 m) on õhutemperatuurid palju madalamad ja sademeid esineb rohkem võrreldes alasega samal laiuskraadil. Talvised külmakraadid on tavalised ja aeg-ajalt sajab seal lund.^[12]

Sademeid esineb tavaliselt oktoobrist aprillini, kõige rohkem detsembris. Vahemere rannikupiirkonnas on aasta keskmine sademete hulk kuni 200 mm, harva kuni 400 mm.^[13] Lund esineb seal harva, rahet sagedamini. Aasta keskmised sademetehulgad vähenevad järsult lõuna suunas (nt Aleksandrias 193, Kairos 24 ja Assuanis 3 mm).^[12]

Õhutemperatuuride erinevused on väga suured sisemaa kõrbealadel, seda eriti suvel, mil need võivad öösel langeda kuni +15 °C ja päeval tõusta kuni +43 °C. Talvisel ajal on kõrbealade temperatuurikõikumised väiksemad (öösel kuni 0 °C ja päeval kuni +18 °C). Aasta keskmised õhutemperatuurid tõusevad järk-järgult liikudes Niiluse deltast Sudaani piiri poole. Lõuna-Egiptuses asuvas Assuanis langevad suvised öised õhutemperatuurid kuni +10 °C ja päeval tõusevad kuni +41 °C.^[14]

Egiptuse kliimale on iseloomulikud kevadised kuumad tuuled ehk hamsinid, mis puhuvad üle kogu riigi tavaliselt aprillis (harvem märtsis ja mais). Kõrbetuuled moodustuvad madala õhurõhuga Suessi maakitsusel ja puhuvad üle kogu Põhja-Aafrika. Looduslike takistuste puudumisel saavutavad need tuuled suuri kiirusi ja kannavad endaga kaasa suurt hulka tolmu ja liiva. Need liivatormid võivad liikuda kuni 140 km/h ja tõsta õhutemperatuuri 20 °C võrra kahe tunni jooksul. Vahelduva jõuga hamsin võib puhuda mitu päeva järjest, põhjustades inimeste ja loomade haigestumist ning viljasaagi kahjustamist.^[14]

Egiptuse pinnamood on suuremalt jaolt tasane. Riigi kesk- ja lääneosas laiub suur Liibüa kõrbe lavamaa (ehk platoo), mis tõuseb pikkamööda põhjast (100–200 m üle merepinna) lõunasse (400–600 m). Maapinda katab seal valdavalt liiv ning lubja- ja liivakivi murendmaterjal.^[15] Tugevate tuulte abil moodustuvad kõrbes kuni 100 m kõrgused ja 100 km pikkused liivaluited.^[16] Liibüa kõrbe lavamaa põhja- ja keskosa liigestavad alangud ja nõod, kus põhjavesi tungib maapinnale ning millest suurim ja sügavaim on Kattara nõgu (–133 m allpool merepinda). Tänu veele eksisteerivad nendes nõgudes oaasid, nt Baharija, Bahrein, Dahla, Faijum, Farafra, Harga, Kara, Siwa, Sitra jt.^[15]

Egiptuse idaosas asub Araabia kõrbe lavamaa, mis laskub idast (700–800 m üle merepinna) läände (300–400 m) ja piirneb idas Etbai mäeahelikuga, mille kõrgeim tipp on 2187 m. Seda lavamaad läbivad ahelikust alguse saavad sügavad jõeorud (vadid). Mõlemad platood on eraldatud kuni 1200 km pikkuse ja 3–25 km (deltas kuni 260 km) laiuse Niiluse oruga.^[15]

Siinai poolsaare põhjaosas asuvad liivaluited, keskosas Al-Tihi lavamaa, mis on orgudega eraldatud poolsaare lõunaosa mäemassiivist,^[17] kus asub Egiptuse kõrgeim mäetipp – 2629 m kõrgune Katherina.^[18]

Egiptuse peamine magevee allikas on Niiluse jõgi, mis läbib riiki Sudaani piirist kuni Vahemereni ligi 1600 km ulatuses (jõe kogupikkus on umbes 6650 km). Niilusel pole Egiptuse riigi piires ühtegi lisajõge.^[19] Suure aurumise (keskmiselt ligi 3 m aastas) ja vee ärajuhtimise tõttu (umbes 62,6 mld m³/a)^[20] väheneb oluliselt Vahemerre jõudev vooluhulk. Rahvastiku kiire kasvu, intensiivse põllumajanduse, reovete puuduliku puhastuse jm põhjustel on Niiluse vee kvaliteet viimasel aastakümnel oluliselt halvenenud. Kõige rohkem saastunud lõik jääb Kairo ja Vahemere vahele.^[19] Vahemere suudmealal moodustab Niiluse paljudest harudest ligi 24 000 km² suurune järvederikas delta.^[15] Aastatel 1960–1970 rajatud Assuani paisu taha on tekkinud ligi 6000 km² suurune veehoidla (Nasseri järv), mille vee kogumaht on umbes 162 km³.^[21]

Suurem osa Liibüa kõrbest on ilma igasuguse taimkatteta. Püsikud ja rohttaimed ilmuvad välja kohtades, kus leidub mingilgi määral vett.^[22] Üheaastased kõrbetaimed elavad väga lühikest aega. Piisava niiskuse olemasolul toimub taimede kasv, õitsemine ja seemnete valmimine mõne päeva jooksul. Kõrbes kasvavad püsikud väga hajusalt, nad on vintsked, asteldega ja väga sügavale ulatuva juurestikuga.^[23] Vahemere rannikul kasvab kevadel (sademete hooaeg) rikkalik taimestik. Riigi idaosas asuvas Araabia kõrbes esineb harva sademeid, millest piisab teatud taimedele (akaatsiad, tamariskid, asteldega põõsad jt). Kasv on rikkalikum Punase mere äärsete mägede vadides ning Siinai mägedes.^[22]

Niilus ja selle niisutuskanalid on sobivad elukohad paljudele veetaimedele; nt Vana-Egiptuse ajast tuntud sinist vesiroosi võib leida Niiluse delta kanalitest.^[22] Puhast valget värvi egiptuse vesiroos on aga tänapäeval riigi rahvuslilleks.^[24] Üle 100 liigi rohttaimi (nende hulgas halfa-stepirohi ja bambus) kasvab vee lähedal. Tugevad rootaimed, nagu harilik hiidroog ja harilik pilliroog, on laialt levinud Alam-Egiptuses, kuid Vana-Egiptuse ajast tuntud papüürus-lõikheina võib leida vaid botaanikaaedadest. Nii kultiveeritud kui ka metsistunud datlipalmid kasvavad kogu Niiluse deltas, orus ja oaasides. Niiluse oru lõunaosas, oaasides ja hajusalt ka mujal kasvatatakse teeba dummpalmi, kelle looduslikke isendeid on Egiptuses vähe järele jäänud. Ainus Egiptuses looduslikult esinev okaspuu on foiniikia kadakas, kuigi kultiveeritakse ka teisi liike. Laialt levinud puude hulka kuuluvad akaatsiad, eukalüptid ja sükomoor-viigipuud. Mitmed 19. sajandil riiki introdutseeritud kasuariini liigid on tänapäeval kõige tähtsamad puidu saamise allikad. Ülejäänud võõrpuuliigid, nagu jakarandad, kuning-leekpuud ja kõrin-siidakaatsiad on saanud iseloomulikeks Egiptuse maastikel.^[22]

Vana-Egiptuses levinud berberi lõvid, jõehobud, kaelkirjakud, jaanalinnud ja muud suured loomad puuduvad tänapäeva Egiptuses. Krokodille võib kohata vaid Assuani tammist lõuna pool. Suurim Egiptuse looduses vabalt liikuv loom on lakklammas (Ammotragus lervia),^[22] kelle kohalik populatsioon on ohustatud küttimise ja sobivate elukohtade vähenemise tõttu.^[25] Imetajate elutingimused on Egiptuses rasked, kuna nad ei kannata hästi kõrbekuumust ning neile sobivad elukohad on suuresti hõivanud inimesed. Deltas on levinud punarebased, kõrbeasukate hulka kuuluvad liivarebased, gasellid (kolme liiki), kõrberebased (püütakse sageli illegaalselt edasimüümise eesmärgil), nuubia kaljukitsed, egiptuse jänesed jt.^[23] Egiptuse šaakal ja kaljudamaan elavad Siinai mägedes. Loomtoidulistest imetajatest on esindatud aafrika metskass ja egiptuse mangust.^[22]

Riigis võib kohata üle 30 liigi putuktoidulisi (üks liik toitub puuviljadest) käsitiivalisi, kellest paljude liikide arvukus on viimastel aastatel drastiliselt langenud insektitsiidide laialdase kasutamise ja puhkekohtade häirimise tõttu. Hästi on esindatud närilised, kelle hulka kuuluvad kodurott, liivarott, liivahiir, hüpikhiir jt. Kahte viimast võib sageli kohata lemmikloomapoodides üle Euroopa.^[23]

Sisalikuliikidest on suurim varaan.^[22] Enamik Egiptuses levinud maoliikidest (üle 30 liigi)^[23] on ohutud, kuid seal elab ka mürkmadusid: kobrad (levinuim on egiptuse kobra) ja rästiklased.^[26] Skorpionid on levinud kõrbealadel.^[22]

Umbes 150 linnuliiki (enamik neist on laulu- ja veelinnud) pesitsevad Egiptuses.^[27] Sobivamad pesitsusalad on Niiluse delta ja org, oaasides esineb linde küllaltki vähe.^[23] Lisaks kohalikele lindudele võib kevad- ja sügisrände ajal vaadelda ligi 280 liiki rändlinde. Aafrikas talvituvad miljonid linnud lendavad üle Egiptuse, et pesitseda Balkanil, Skandinaavia poolsaarel, Ida-Euroopas, Siberis ja Kesk-Aasias. Ränne saab alguse juba talvel (veebruari keskel) ning tagasi hakkavad linnud lendama alates augusti algusest.^[27] Rändavate veelindude peatuskohtadeks on enamasti Vahemere rannikul asuvad laguunid (olulisemad on Manzala, El-Mahala, Burullus, Bardawil jt). Igal sügisel toimub rände pudelikaelas massiline lindude püük võrkude abil. Peamine saaklind on põldvutt, keda nt 1990. aastal püüti veidi üle 200 tuhande isendi. Samal ajal jääb võrkudesse kümneid tuhandeid teisi linnuliikide esindajaid. Samuti on laialt levinud pistrike püüdmine.^[28]

Halduslikult jaguneb Egiptus 27 kubernerkonnaks:

2011. aasta juuli seisuga elas Egiptuses 82 079 636 inimest. 43,4% elanikkonnast elab linnades.^[7]

Sündimuskordaja on 24,63 promilli ja suremuskordaja 4,82 promilli.^[7]

Keskmine eluiga on 72,66 aastat, kusjuures meestel 70,07 ja naistel 75,38 aastat.^[7]

Tööjõulisi oli Egiptuses 2010. aastal 26,2 miljonit inimest ja töötus oli 2009. aastal 9%. 20% elanikkonnast elas 2005. aastal alla vaesuspiiri.^[7]

Egiptuse suurimad ekspordiartiklid on toornafta ja õlitooted, puuvill, tekstiilid, metallitooted ning kemikaalid. Egiptuse tähtsaimad ekspordipartnerid on USA 7,6%, Itaalia 7,3%, India 6,1%, Hispaania 5,4%, Saudi Araabia 5,4%, Prantsusmaa 4,7% ja Liibüa 4% (2010).^[7]

Egiptuse suurimad impordiartiklid on masinad ja seadmed, toidukaubad, kemikaalid, puit ning kütused. Egiptuse tähtsaimad impordipartnerid on USA 11,8%, Hiina 10,4%, Saksamaa 6,5%, Itaalia 6,4% ja Saudi Araabia 4,1% (2010).^[7]

  Pikemalt artiklis Egiptuse ajalugu

23. juulil 1952 toimus Egiptuses sõjaväeline riigipööre, millega kukutati võimult Fārūq I, kelle asemel pandi ametlikult troonile tema 6-kuune poeg Fuad II. 18. juunil 1953 kuulutati Egiptuses välja vabariik, millega lõppes Muḩammad ‘Alī dünastia valitsemisperiood.^[29]

Egiptuse esimeseks presidendiks sai Muḩammad Najīb, kelle kõrvaldas 1954. aastal võimult Jamāl ‘Abd an-Nāşir (president perioodil 1956–1970).^[29] Briti väed lahkusid Suessi kanali tsoonist 13. juunil 1956.^[30] Nasser riigistas Suessi kanali sama aasta 26. juulil, mis viis Suessi kriisi puhkemiseni. Kuigi Iisrael, Suurbritannia ja Prantsusmaa täitsid konflikti ajal kiiresti oma sõjalised eesmärgid, olid nad sunnitud USA ja NSV Liidu surve tõttu (ÜRO-s ja mujal) Egiptusest oma väed välja tõmbama.^[31]

1958. aastal sõlmisid Egiptus ja Süüria iseseisvate riikide liidu (uniooni), mida tunti kui Ühinenud Araabia Vabariiki. See ühendriik ei kestnud kuigi kaua, sest aastal 1961 astus Süüria liidust välja.^[32]

Aastal 1967 okupeeris Iisrael Kuuepäevase sõja järel Siinai poolsaare ja Gaza tsooni.^[33] Viimane oli Egiptuse valduses alates Araabia-Iisraeli sõja (1948–1949) lõpust.^[34] Kolm aastat hiljem (1970) suri president Nasser, kelle järel tuli võimule Anwar as-Sādāt. As-Sādāti esimesed võimuaastad polnud kuigi edukad. Tal ei õnnestunud sõlmida Iisraeliga rahulepingut ega saada tagasi Siinai poolsaart. Vaatamata headele suhetele NSV Liiduga ei müünud venelased Egiptusele soovitud relvastust, misjärel saadeti enamik NSV Liidu sõjalistest nõuandjatest 1972. aastal riigist välja.^[35]

1973. aasta 6. oktoobril alustasid Egiptuse ja Süüria väed Yom Kippuri sõda, lootes Iisraelilt tagasi vallutada 1967. aastal kaotatud territooriume (Siinai poolsaar ja Golani kõrgendikud). As-Sādāt lootis vallutada osa Siinaist oma vägedega ja teise osa saada tagasi läbirääkimiste abil. Konflikti sekkusid ka USA ja NSV Liit. Relvarahu sõlmiti 25. oktoobril ÜRO vahendusel. Kuigi sõda lõppes patiseisuga, lõikas as-Sādāt sellest hiljem poliitilist kasu, sest tal õnnestus pärast rahulepingu sõlmimist Iisraeliga Siinai poolsaar tagasi saada.^[36]

As-Sādāt tegi ajaloolise visiidi Iisraeli aastal 1977 ning sõlmis rahulepingu 1979. Vastutasuks tõmbus Iisrael aastatel 1979–1982 järk-järgult välja Siinai poolsaarelt.^[37] Kuigi kodumaal toetas enamik rahvast presidenti, tekitas as-Sādāti initsiatiiv Araabia maades suurt poleemikat ning viis samal aastal Egiptuse väljaheitmiseni Araabia Liigast.^[38][39] Anwar as-Sādāt mõrvati sõjaväeparaadi ajal aastal 1981.^[40]

21. oktoobril 1981 referendumi järel sai presidendiks Ḩusnī Mubārak (asepresident alates 1975).^[41] Järk-järgult paranesid Egiptuse suhted Araabia maadega ning 1989. aastal taastati riigi liikmesus Araabia Liigas, mille peakorteri asukohaks sai taas Kairo.^[42] Lahesõjas toetas Egiptus USA-d ja Kuveidi vabastamist, teenides vastutasuna välisvõla kustutamise 20 miljardi USA dollari ulatuses.^[43] 1990. aastatel läks Egiptuse majandusel hästi ning Mubārak hoidis riiki kindla, autokraatliku kontrolli all. Järgmisel kümnendil vähenes presidendi populaarsus märgatavalt, millele aitasid kaasa järgmised asjaolud: korruptsioon, majanduse kiratsemine, hariduse raske kättesaadavus, vaesus, noorte osakaalu suurenemine rahvastikus jm.^[44]

Protestilaine Mubāraki režiimi vastu algas 25. jaanuaril 2011. Meeleavaldustel osalejad said innustust Tuneesias toimunud revolutsioonist, mis viis sealse presidendi tagandamiseni. Demonstratsioonidel avaldati meelt politsei vägivalla, eriolukorra seaduse, miinimumpalga madala määra, korruptsiooni, töötuse jm vastu.^[45]

Pärast 18 päeva järjest kestnud üleriigilisi meeleavaldusi teatas asepresident Omar Suleiman 11. veebruaril Mubāraki tagasiastumisest ja võimu üleandmisest kõrgemale armeejuhtkonnale. 82-aastane Mubārak oli selleks ajaks olnud Egiptuse president veidi alla 30 aasta. Tagasiastumist tervitasid juubeldavad rahvahulgad.^[46][47]

13. veebruaril teatas Egiptuse kõrgem sõjaväeline nõukogu põhiseaduse tühistamisest ja parlamendi laialisaatmisest. Uued parlamendivalimised pidid toimuma sama aasta septembris.^[48]

19. märtsil toimunud rahvahääletusel toetas põhiseaduse muutmist ligi 77% osalejatest. Muudatuste järgi lühenes presidendi ametiaeg kuuelt aastalt neljale ning võimuperiood kestab maksimaalselt kaks ametiaega.^[49]

2012. aastal toimunud presidendivalimistel saavutas võidu Moslemi Vennaskonna kandidaat Muḩammad Mursī, kellest sai esimene demokraatlikult valitud president Egiptuses.^[50] 24. juunil 2012 ametisse vannutatud Mursī püsis võimul veidi üle aasta – 3. juulil 2013 toimus Egiptuses sõjaväeline riigipööre, mille käigus tagandati president ametist ning peatati põhiseaduse kehtivus.^[51] Riigipöördele eelnesid massimeeleavaldused, milles nõuti presidendi tagandamist.^[52]

• Egiptuse jalgpallikoondis
• Egiptuse kirjandus
• Egiptuse relvajõud
• Albaanlased Egiptuses
• Egiptuse uus pealinn

• Bell, Barbara (1975). "Climate and the History of Egypt: The Middle Kingdom". American Journal of Archaeology. Archaeological Institute of America. 79 (3): 223–269.
• Arrian (1976). de Sélincourt, Aubrey (toim). Anabasis Alexandri (The Campaigns of Alexander). Penguin Books. ISBN 0-14-044253-7.

• 10. oktoober 2011, Kairos puhkenud mürglis hukkus vähemalt 24 inimest, postimees.ee