Enn Tupp

Nõukogude sõjaväes teenides lõpetas ta aastal 1962 radisti-navigaatori erialal noorema koosseisu lennukooli ja lendas lennukitel (põhiliselt An-12-l) kokku 750 tundi. Ta lõpetas aastal 1965 eksternina Tallinna Kaugõppekeskkooli ja aastal 1973 Tartu Riikliku Ülikooli kehakultuuriteaduskonna.

Ta töötas 1966–1967 Dünamo suusavabrikus elektrikuna, oli 1967–1968 Võrus spordiühing Jõu suusatreener, 1968–1969 Jõu Võru Spordikooli direktor. Aastatel 1970–1974 oli ta Väimela näidissovhoostehnikumis sõjalise ja kehalise kasvatuse õpetaja, 1974–1987 Jõu Võru Rajooninõukogu esimees ja 1987–1988 Kalevi spordiehitiste tehnik.

Ta oli aastatel 1973–1988 NLKP liige.

Ta tuli 1971 Eesti NSV meistriks laskesuusatamises (4×7,5 km teatesõidus) ja 1972 laskejooksus. Ta kuulus 1969–1972 Eesti NSV laskesuusatamise koondvõistkonda.

Aastatel 1989–1990 oli ta valitud Võru linnapeaks. Aastatel 1990–1992 oli ta Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige, olles riigikaitsekomisjoni esimees ja haldusreformikomisjoni liige. 20. augustil 1991 hääletas ta Eesti iseseisvuse taastamise poolt. Samuti kuulus ta Põhiseaduse Assambleesse, olles põhiseaduse X peatüki – Riigikaitse – toimkonna esimees. 1987–1990 osales ta Rahvarinde tegevuses, 1987–1989 kuulus Võrumaa Rahvarinde eestseisusse.

Ta on olnud Kaitseministeeriumis kaitsepoliitikaosakonna juhataja ja 28. juunist 1994 kuni 17. aprillini 1995 kaitseminister.

1990 kuulus ta Eesti Kristlik-Demokraatlikku Liitu (Rahvusliku Koonderakonna Isamaa eelkäijasse). 1992–2011 oli ta erakond Isamaa liige. 27. jaanuarist 2011 kuni 20. novembrini 2019 kuulus ta Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda.^[1]

Ta kandideeris 1992. aasta Riigikogu valimistel valimisliidu Isamaa nimekirjas, kuid ei osutunud valituks.

1996 atesteeriti ta Eesti Kaitseväe ohvitseriks majori auastmes (Nõukogude Liidu auaste oli kapten) ja pärast vastavat väljaõpet 1997. aastal Šveitsis alustas ta sõjaväediplomaadi karjääri kaitseatašeena Lätis, Leedus ja Soomes. Akrediteerimisaja lõppedes järgnes teenistus kaitseväe peastaabis välissuhete koordinatsiooni vanemohvitserina ja 2003–2007 töötas ta jälle kaitseatašeeks akrediteeritult Taanis ja Norras.

2008. aastal arvati ta piirvanuse täitumisel kaitseväeteenistusest erru.

Aastatel 2015–2023 oli ta Eesti Eruohvitseride Kogu juhatuse esimees.

• 2008 Arju Virukas (varjunimi). "Detsembripäike"
• 2012 "Dekoreeritud jumalad"

• 1971 NSV Liidu meistersportlane
• 1995 – Eesti kaitseministeeriumi aurelv
• 1998 – Eesti kaitseministeeriumi teeneterist
• 2000 – Leedu Vabariigi Kaitsejõudude teeneterist
• 2000 – Läti Vabariigi Kaitseministeeriumi teenetemedal
• 2001 – Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi kuldmärk
• 2002 – Riigivapi V klassi teenetemärk
• 2002 – Soome Vabariigi Valge Roosi I klassi teenetemärk (Suomen Valkoisen Ruusun Ritarikunnan I luokan ritarimerkki)
• 2003 – Rahuoperatsioonide Keskuse teenetemedal
• 2003 – Eesti Vabariigi Kaitseväe teeneterist
• 2006 – Riigivapi III klassi teenetemärk

• "Kes on kes Eesti poliitikas 1988–1992". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1992

• Biograafia ESBL-is