Enver Hoxha

Enver Hoxha isa oli islami usku teenistuja (teistel andmetel mõisnik), kes palju aastaid elas emigrandina Ameerikas. Ema oli koduperenaine.

Hoxha lõpetas Korçë Prantsuse lütseumi, mis oli Albaania parim keskkool. 1930 saadeti Hoxha paljude teiste noorte albaanlaste kombel riikliku stipendiumiga Lääne-Euroopasse õppima, nimelt Prantsusmaale Montpellier' ülikooli, kuid ta jättis õpingud pooleli ning suundus Pariisi. Sellepärast kaotas ta oma stipendiumi. Pariisis tekkis tal kontakt Albaania kommunistidega. 1934 läks ta edasi Brüsselisse, kus ta 1934–1936 oli Albaania konsulaadi sekretär ning õppis seal ka õigusteadust. 1936 naasis ta ülikooli lõpetamata Albaaniasse ning temast sai prantsuse keele õpetaja sellessamas lütseumis, kus ta varem oli õppinud.

Kahe maailmasõja vahel mängisid kodumaale naasnud välisüliõpilased tähtsat rolli kommunistlike gruppide loomisel kogu Albaanias. Korçë grupp oli kõige vanem ja kõige paremini organiseeritud. See oli ka ainus grupp, millel oli teatav kontakt töölisklassiga, ja plekksepp oli koos intellektuaalide Hoxha ja Nako Spiruga selle rühma väljapaistev liige.

Hoxha kõrvaldati poliitilise tegevuse pärast riigiteenistusest ja pärast Itaalia sissetungi Albaaniasse 1939 ka õpetajakohalt, sest ta keeldus astumast vastasutatud Albaania Fašistlikku Parteisse. Hoxha avas siis Tiranas tubakakaupluse, mis sai peagi kommunistliku rakukese kooskäimiskohaks.

Kui Josip Broz Tito emissarid võtsid novembris 1941 initsiatiivi Albaania lõhenenud kommunistide gruppe ühendava organisatsiooni loomiseks, valiti Hoxha uue põrandaaluse partei (Albaania Kommunistliku Partei, aastast 1948 Albaania Tööpartei) ajutiseks peasekretäriks. Hoxha nimetati partei Keskkomitee sekretäriks ja Rahvusliku Vabastusliikumise (LNC; Levizja Nacional Clirimtare) poliitiliseks komissariks. Selles liikumises domineeris Albaania Kommunistlik Partei.

Rahvuslik Vabastusarmee võitles Saksa vägede ning Albaania fašistlike ja feodalistlike vägede vastu.

Mais 1944 moodustati Rahvusliku Vabastusliikumise (mis oli ümber nimetatud Rahvuslikuks Vabastusrindeks) baasil ajutine valitsus, kus Hoxha oli peaministriks. Samal ajal sai ta kindralkoloneliks ja Rahvusliku Vabastusrinde ülemjuhatajaks. Hoxha jäi Albaania esimese kommunistist peaministrina võimule 1954. aastani, täites ka teisi ametikohti, kuid jäi Albaania Kommunistliku Partei (hiljem Tööpartei) juhina riigi tegelikuks juhiks.

1944. aasta oktoobriks oli Rahvuslik Vabastusrinne saavutanud kontrolli kogu Albaania üle. Vaevalt kolm aastat pärast loomist oli Albaania Kommunistlik Partei Rahvusliku Vabastusrinde kaudu võimule tulnud. Kolmveerand partei liikmetest olid väikekodanliku päritoluga intellektuaalid, kes olid saanud hariduse põhiliselt välismaal. Hoxha oli niisuguste intellektuaalide tüüpiline esindaja.

Juba enne seda, kui Albaania Kommunistlik Partei võimule tuli, puhkes parteis äge fraktsioonivõitlus Hoxha juhitud intellektuaalide ja Koçi Xoxe juhitud proletaarsema päritoluga liikmete vahel. Xoxe kritiseeris Hoxhat selle eest, et ta soosib intellektuaale ja diskrimineerib proletaarlastest liikmeid. Samuti kritiseeris ta Hoxha Lääne-orientatsiooni, sest Hoxha oli sisse seadnud diplomaatilised suhted Itaaliaga. Hoxha oli ilmselt teinud seda selleks, et Jugoslaavia tugevale mõjule Albaanias oleks vastukaal. Jugoslaavia oli väga valvas Albaania Kommunistliku Partei intellektuaalidest juhtkonna suhtes ning toetas Xoxet ja proletaarset tiiba. On alust arvata, et Xoxe püüdis julgeolekupolitsei juhina isoleerida Hoxhat ja intellektuaale partei juhtkonnas kuni Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu vahelise lõheni 1948. Xoxe pooldas ka Balkani Föderatsiooni loomist, kus Albaania pidi osalema. Ka Stalin oli algul seda plaani toetanud. Hoxha oli küll Balkani Föderatsiooni vastane, ent mitte avalikult nagu Nako Spiru. Kui Jugoslaavia ei oleks Kominformist välja heidetud, siis oleks tõenäoliselt Xoxe likvideerinud Hoxha, mitte vice versa. Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu suhete katkemine juunis 1948 andis Hoxhale ajendi Nõukogude Liidu toel vabaneda Xoxest ja hävitada proletaarse tiiva. Xoxe arreteeriti 1949, mõisteti salajasel kohtuprotsessil Tito agendina süüdi ja lasti maha. Puhastused jätkusid 1951. aastani välja. Hoxha lähenes Nõukogude Liidule ja Jossif Stalinile, keda ta imetles kogu elu.

1954 loovutas Hoxha peaministri ametikoha Mehmet Shehule, kuid säilitas positsiooni partei keskkomitee esimese sekretärina.

Pärast vabanemist Itaalia ja Saksa okupatsioonist toimusid Albaania ühiskonnas ja majanduses revolutsioonilised muutused. Türgi impeeriumi ajast säilinud feodaalsuhted kaotati: maa võeti rikastelt maaomanikelt ära ning põllumajandus kollektiviseeriti. Albaania toitis lõpuks ennast peaaegu ise ära. Samal ajal arendati tööstust, mida varem peaaegu ei olnud, nii et 1980. aastateks moodustas tööstus üle poole rahvuslikust koguproduktist. Kõik maarajoonid elektrifitseeriti, nakkushaigused saadi kontrolli alla ning kirjaoskamatus likvideeriti.

Neid saavutusi saatis julm stalinlik taktika. Tööpartei režiim vangistas, hukkas ja küüditas tuhandeid maaomanikke, hõimujuhte, islami ja kristlikke vaimulikke, kollektiviseerimisele vastu hakanud talupoegi ning parteiametnikke ja nende perekondi. Albaaniast sai totalitaarne riik, kus poliitilised ja inimõigused olid jalge alla tallatud. Alles 1992 vabastati poliitvangid ja võimude metsikused said teatavaks.

Hoxha sotsiaal- ja majanduspoliitika, mis keelustas isegi eraautod, pidurdas Albaania arengut. Mõnes piirkonnas kollektiviseeritud põllumajandust isegi ei mehhaniseeritud. Hoolimata toiduainete tootmise saavutustest ja industrialiseerimisest sai Albaaniast 1980. aastateks Euroopa madalaima elatustasemega riik, kuid Hoxha isolatsionistlik poliitika võimaldas paljudel albaanlastel arvata, et tegemist on kõige õitsvama riigiga Euroopas.

Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 20. kongressil kuulutas Nikita Hruštšov välja uue kursi, mis ei olnud Enver Hoxhale vastuvõetav. Küsimus ei olnud ainult Stalinis, vaid eelkõige poliitikas Ameerika Ühendriikide ja ülemaailmse imperialismi suhtes ning hegemonistlikes tendentsides sotsialistlike riikide suhtes.

Hruštšovi lähenemiskatse Jugoslaaviale 1955 kätkes Hoxhale isiklikult suurt ohtu, eriti sellepärast, et Hruštšov käis peale, et Xoxe rehabiliteeritaks, ja Hoxha tugev positsioon Albaania Kommunistlikus Parteis tulenes lõhest Jugoslaaviaga.

Sellised sammud Nõukogude Liidu poolt, kellega Albaania oli lähedastes suhetes ja kellelt ta oli 1948 vastu võtnud ulatuslikku abi, tugevdas Albaania Tööpartei sees Hoxha-vastast opositsiooni. Aga Hoxha ei tahtnud ega saanud muuta oma poliitilist joont, ohustamata oma positsiooni. Poliitilised vastuolud parteis lahendati puhastuste teel 1955 ja 1956 ning Hoxha poliitiliste vastaste hukkamise abil.

Kui Nikita Hruštšov 1956 hülgas Stalini liialdused, sattus Hoxha oma stalinistliku joonega Euroopas üha suuremasse isolatsiooni ning orienteerus Hiinale. 1950. aastate lõpupoole Nõukogude abi vähenes ja Albaania hakkas saama majandusabi Hiinalt. 1960 toetasid albaanlased avalikult hiinlasi Rumeenia Kommunistliku Partei kongressil Bukarestis ning Nõukogude Liidu ja Albaania suhted üha halvenesid. Nõukogude Liit proovis sel perioodil toetada Albaania Kommunistliku Partei Nõukogude-meelset fraktsiooni ning osales ettevalmistustes Hoxha-vastases relvastatud riigipöördes. Riigipööre hoiti ära ning mais 1961 leidis Tiranas aset avalik protsess, kus mitut väljapaistvat poliitikut ja ohvitseri süüdistati osavõtus Albaania Tööpartei juhtkonna vastases vandenõus. Kõik tunnistasid üles ja mõisteti süüdi. Viis inimest hukati. 81 kommunistliku ja töölispartei nõupidamisel Moskvas tegi Hoxha 16. novembril 1960 avalikuks oma süüdistused Nõukogude Liidu uue kursi vastu.

Pärast seda ei olnud Hoxha positsioon Albaanias enam ohustatud ning ta asus Hiina ja Nõukogude Liidu vahelises tülis kindlalt Hiina poolele. Hoxha oli oma seisukohad Hruštšovile avaldanud juba detsembris 1956 ja aprillis 1957 Moskvas, mais 1959 Tiranas ja jaanuaris 1960 Moskvas, kuid ei olnud esitanud neid avalikult. 1961 katkestas Albaania suhted Nõukogude Liiduga. Stalini-järgne Nõukogude Liit kuulutati revisionistlikuks ja sotsiaalimperialistlikuks.

Hoxha suhted maoistidega ei olnud siiski täiesti sujuvad. Neil olid erinevad arusaamad "pikast rahvasõjast". Mao Zedong ja tema järgijad rõhutasid, et talurahvamaades peab ülestõus linnas toimuma revolutsioonilise sõja viimastes staadiumides ja seni käib sõda maal. Hoxha aga rõhutas, et linnu ei tohi jätta viimaseks, vaid tegevus peab käima linnas ja maal üheaegselt. Kui revolutsioonilised liikumised said hoo sisse suure maaelanikkonnaga Ladina-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias, olid need küsimused "hoxhaistide" ja maoistide vaheliste ägedate vaidluste keskmes.

Kui Hiinas oli käimas kultuurirevolutsioon, vallandas Hoxha Albaanias revolutsioonikampaaniad. Neil oli küll palju väiksem ulatus kui Hiinas ja partei ei kaotanud kontrolli sündmuste üle. Hoxha sai ka märkimisväärse isikukultuse objektiks, kuigi see ei omandanud kunagi nii suurt ulatust nagu Mao Zedongi kultus Hiinas. Sel ajal ütles Hoxha ühe ateismikampaania käigus, et albaanlase jaoks on ainsaks usuks "albanism". See ütlus sobib ka iseloomustama poliitikat, mida Hoxha üle 45 aasta jooksul ajas riigi ainupartei juhina. Hoxha joon oli äärmuslikult natsionalistlik, mis eriti väljendus suhetes Jugoslaaviaga. Suhted Jugoslaaviaga määrasid majandus- ja poliitilised suhted teiste maadega.

1967. aastal, kui Mao Zedongi kultuurirevolutsioon oli Hiinas haripunktis, kuulutas Hoxha Albaania maailma esimeseks ateistlikuks riigiks.

Suhted Hiinaga muutusid pingelisemaks sedamööda, kuidas kasvas Mao Zedongi isikukultus, Hiina lähenes Ameerika Ühendriikidele ja teistele kapitalistlikele riikidele ning Hiina rahvusvaheline mõju suurenes. Pärast Mao Zedongi surma 1976, sellele järgnenud vasakpoolsete kaotust Hiina parteisiseses võitluses ja Hiina veel suuremat lähenemist Läänele Albaania ja Hiina suhted jahenesid 1977–1978 ning Hoxha katkestas viimaks 1978 suhted Hiinaga. Samal aastal avaldas ta raamatu "Imperialism ja revolutsioon", kus ta väitis, et Mao Zedong ei olnud marksist-leninlane ning et Hiinas ei olegi marksiste-leninlasi. Sellest peale sulgus Albaania iseendasse, sest Hoxha oli kõikidest liitlastest lahti öelnud. Hoxha kuulutas, et Albaania mitte ainult ei saa oma jõududega eeskujulikuks sotsialistlikuks vabariigiks, vaid Albaania on ainus alles jäänud sotsialistlik riik maailmas.

1973 oli Enver Hoxhal südamerabandus ning kuigi ta sellest rahuldavalt paranes, hakkas tema aktiivsus sellest ajast kahanema. 1980. aastatel Hoxha tervislik seisund halvenes: ta põdes suhkurtõbe ning 1983 ja 1984 tabas teda ajuisheemia.

1981 tõmbus Hoxha aktiivsest poliitikast tagasi, kuid enne seda viis ta läbi puhastuse, milles mitu juhtivat parteiliiget ja valitsusametnikku hukati. Vaidluse käigus Albaania juhtkonnas sooritas peaminister Mehmet Shehu detsembris 1981 väidetavalt enesetapu (või mõrvati). Valitsusohjad anti üle Hoxha protežeele Ramiz Aliale, kes pärast Hoxha surma 1985 südamerabanduse tagajärjel (kaks päeva enne surma langes Hoxha koomasse) tuli võimule.

Ramiz Alia ajal nii sise- kui ka välispoliitika lõdvenesid. Samal ajal kui kommunistlike parteide võim nõrgenes kogu Ida-Euroopas, loobus Albaania 1990 üheparteisüsteemist ja Albaania Tööpartei, mis oli reformitud Sotsialistlikuks Parteiks, kaotas valimised.

Enver Hoxha maeti Rahvuse märtrite kalmistule, kuid 1990 kaevati tema surnukeha sealt välja ning maeti ümber Sharra Rahvakalmistule. Punasest marmorist hauakivi tehti ümber Teises maailmasõjas Albaania pinnal langenud Briti sõdurite mälestuskiviks. Hoxhat hakati nimetama diktaatoriks.

Enver Hoxha lesk mõisteti 11 aastaks vangi süüdistatuna 300 dollari omastamises, kuid vabastati 5 aasta pärast.

Enver Hoxha poeg Ilir Hoxha arreteeriti 1995 intervjuu pärast, milles ta rääkis oma isast. Teda süüdistati rahvusliku ja rassilise vaenu õhutamises ning ta mõisteti üheks aastaks vangi. Ilir Hoxha mälestused oma isast, mis teda täielikult õigustavad, avaldati Tiranas 1998. Poeg nimetab oma isa täielikuks demokraadiks.

• 1941–1943 Albaania Kommunistliku Partei ajutise Keskkomitee juht
• 1942–1945 Albaania Rahvusliku Vabastusrinde esimees
• 1943–1954 Albaania Kommunistliku Partei (aastast 1948 Albaania Tööpartei) peasekretär
• 1944–1946 Albaania ajutise valitsuse juht
• 1944–1954 Albaania rahvaarmee ülemjuhataja
• 1946–1954 Albaania Rahvavabariigi Ministrite Nõukogu esimees
• 1946–1953 Albaania Vabariigi välisminister
• 1954–1985 Albaania Tööpartei Keskkomitee I sekretär

• Kõne 16. novembril 1960 Moskvas 81 kommunistliku ja töölispartei kohtumisel: "Lükake tagasi Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei XX kongressi revisionistlikud teesid ja Hruštšovi grupi antimarksistlik hoiak! Toetage marksismi-leninismi!"
• Kõne Albaania Tööpartei asutamise 20. aastapäeva ja Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 44. aastapäeva puhul Tiranas 7. novembril 1961
• "Jugoslaavia "omavalitsus" – kapitalistlik teooria ja praktika" (1978)
• "Imperialism ja revolutsioon" (1978)
• "Mõtisklused Hiina kohta" (1979)
• "Eurokommunism on antikommunism" (1980)
• "Hruštšovistid" (1980)
• "Koos Staliniga: Mälestused minu kohtumistest Staliniga" (1981)
• "Angloameerika oht Albaaniale" (1982)
• "Titoistid" (1982)
• "'Mõtisklused Lähis-Ida kohta" (1984)
• "Uue Albaania aluste rajamine" (1984)
• "Kaks sõbralikku rahvast" (1985)
• "Üliriigid" (1985)

• Foto
• Fotod, heliülesvõte Hoxha kõnega Kosovo kohta, laulud
• Foto
• Foto
• Enver Hoxha. His Life and Work.