Franz Schubert

Schubert sündis kooliõpetaja Franz Theodor Schuberti peres. Franz Theodoril oli neliteist last, kellest üheksa surid lapsena.^[1] Perekonnas armastati väga muusikat. Tema esimesed muusikaõpetajad olid isa ja vanem vend, kes andsid talle klaveri- ja viiulitunde.^[2][3] Peagi mängis ta koduses keelpillikvartetis^[4] ja laulis kirikukooris. 11-aastaselt astus ta Viini keiserliku õukonna konvikti, kus õpetati kirikukoori lauljaid. Seal õpetas ka näiteks Antonio Salieri, aga tegi seda itaalia klassitsismiajastu muusika vaimus. See oli aga Schuberti iseloomule vastukäiv ning tema ja Salieri vahelised suhted ei olnud kuigivõrd head. Ta mängis kooli sümfooniaorkestris, mõnikord aga seisis orkestri ees dirigendipuldis. See võimaldas lähemalt tutvuda paljude heliloojate muusikalise käekirjaga, orkestripillide kasutamise võimalustega ja heliteoste ülesehitusega. Konviktis valmisid tulevase helilooja esimesed palad. 1813. aastal lahkus Schubert koolikoorist häälemurde tõttu.

Kolm aastat töötas ta oma isa koolis abiõpetajana, vabadel hetkedel komponeeris muusikat. Ta jõudis õpetajatöö kõrvalt luua uskumatult palju. Ainuüksi 1815. aastal, olles kõigest 18-aastane, kirjutas ta 141 laulu, 2 sümfooniat, 2 missat, 4 laulumängu, keelpillikvarteti, klaveri- ja kirikumuusikat. Peagi tundis Schubert, et õpilastega tegelemine segab teda, ning ta lahkus. Ta tunnistas sõbrale: „Muidugi, kui ma komponeerisin, tegi see väike kamp mind nii tigedaks, et ma sageli kaotasin kannatuse.“ Abiõpetaja kohast loobumine tõi talle kaasa tüli oma isaga, kes keeldus edaspidisest suhtlemisest oma pojaga ning lõpetas ka tema rahalise toetamise.

Üleminekuperioodiks Schuberti loomingus nimetatakse ajavahemikku 1818–1822, kui Schubert tegeles suure hulga klaverimuusika komponeerimisega ja ooperižanris katsetamisega. Kuna isa teda enam ei toetanud, langes Schubert vaesusse. Tihtipeale päästsid Schuberti näljasurmast tema sõbrad. Sõbrad olid ka need, kes hakkasid korraldama schubertiaate – koosviibimisi, kus esitati muusikat ja räägiti kultuurilistel teemadel.

Elu viimastel aastatel elas Franz Schubert rahapuudusel oma sõprade juures. Ta töötas pidevalt ja väsimatult,^[5] näiteks ühel hommikul olevat Schubert kirjutanud tervelt kuus laulu tsüklist „Talvine teekond“.^[6] Vaatamata vaesusele ei tahtnud ta minna igapäevasele palgatööle, sest kartis, et see häirib tema komponeerimist. Nii oli see juhtunud näiteks Bachil ja Haydnil, kuid ka temal endal, kui ta nooruses abiõpetajana töötas. Sõprade sunnil hakkas ta siiski endale töökohta otsima, kuid edutult. Ta loobus talle pakutud teise õukonnaorganisti tööst, kuid oli lühikest aega häda sunnil krahv Esterhazy von Galantha perekonna muusikaõpetaja.^[7]

Elu lõpus hakkas Schuberti õnn pöörduma. Sõprade initsiatiivil anti 1827. aastal trükki osa helilooja lauludest, mis saavutasid ootamatult suure tunnustuse.^[8] Mõned neist jõudsid lausa Ludwig van Beethoveni kätte, kes ütles: „Tõepoolest, Schubertis elab jumalik säde.“ Järgmisel aastal Viinis toimunud Schuberti esimene autorikontsert viitas saabuvale õnnele veelgi enam.^[9] Kontserdi materiaalne ja kunstiline edu jäid siiski üürikeseks, Franz Schubert suri 19. novembril 1828 süüfilisse.^[10]

• umbes 600 soololaulu
• 9 sümfooniat (8. sümfoonia – „Lõpetamata“)
• 22 klaverisonaati
• lühipalad klaverile
• klaveripalad neljale käele ("Fantaasia neljale käele f-moll")
• 19 ooperit
• 7 missat

Schubert oli esimene, kes võrdsustas soololaulu (lied) teiste žanridega, muutes selle kontsertteoseks. Tema lied'id on olnud eeskujuks teistele suurtele romantismiajastu laululoojatele nagu Robert Schumann, Johannes Brahms ja Gustav Mahler. Schubert kasutas oma lied'ides kaasaja saksa autorite – Johann Wolfgang von Goethe (kokku 57 laulu), Friedrich Schiller, Heinrich Heine, Wilhelm Müller tekste. Ta pidas sõna kõla väga oluliseks, seepärast on tema teostes muusika ja sõna seos väga loomulik. Tähtsaimaks väljendusvahendiks on siiski meloodia, mis vaatamata oma lihtsusele on väga väljendusrikas. Klaverisaade on laulu võrdväärne partner, mis annab edasi meeleolu. Tuntuimad soololaulud on „Metshaldjas“ (1815), „Forell“ (1817), „Muusikale“ (1817), „Ave Maria“ (1825).

Schubert lõi esimesena süžeelisi tsükleid, milles iga laul on omaette tervik ning samal ajal lüli sündmuste ahelas. Kokku on neid kaks: „Ilus möldrineiu“ (1823; "Die schöne Müllerin") ja „Talvine teekond“ (1827; "Die Winterreise"), mõlema teksti autor on Schuberti kaasaegne saksa luuletaja Wilhelm Müller. Pärast helilooja surma koondati osa Schuberti lauludest veel kolmandassegi tsüklisse – „Luigelaul“ ("Schwanengesang"; tekstide autorid Ludwig Rellstab ja Heinrich Heine).

Enimkasutatava numeratsiooni järgi nimetatakse seda ka 8. sümfooniaks. Kuigi Schubert komponeeris selle juba 1822. aastal, leiti teose partituur alles 1865. aastal. Tavapärase nelja osa asemel koosneb see kahest osast, mis on kirjutatud sonaat-allegro vormis. Hiljem on leitud ka visandeid kolmandast osast. Algselt esitati seda sümfooniat nii, et puuduolevad kolmas ja neljas osa laenati mõnest teisest sümfooniast või keelpillikvartetist. Hiljem lepiti siiski sellega, et tegemist on kaheosalise teosega. Esimese osa kohta ütles Schubert: „Kui ma tahtsin laulda armastusest, sai sellest valu,“ ning teise osa kohta: „Kui ma tahtsin laulda valust, sai sellest armastus.“ Sõna „laulda“ mõlemas lauses viitab sellele, kui tihedalt on seotud Schuberti instrumentaalmuusika lauludega. Vokaalmuusikast on mõjutatud ka tema ülejäänud sümfooniad.

• Gibbs, Christopher H. (2000). The Life of Schubert. Cambridge University Press. ISBN 0-521-59512-6.
• Konen, V. „Schubert“. Tallinn. Eesti Riiklik Kirjastus 1957.