Goodid

Gooti päritolu Rooma ajaloolase Jordanese järgi (Getica, VI sajand) pärinesid goodid Scandza saarelt, milleks peetakse Lõuna-Skandinaavias asuvat Götalandi ja ka Ojamaad (Gotlandi), mis tänapäeval kuuluvad Rootsile.

Jordanes annab oma Geticas ülevaate Scandzast ja Läänemere ümbruse rahvastest. Scandza asub "saarel", sellest põhja poole kuni polaaraladeni jääb hulk eri nimedega hõime, kellest on äratuntavad saamide esivanemad.

Scandza vastas on Visla jõe suue, kus elavad vidivarid, nendest edasi mererannas on rahumeelsed aestid (Aestorum), neist lõunas on küttidest akatsirid, kaugemal idas aga bulgarid.

„Aestorum, quoque similiter nationem qui longissimam ripam Oceani Germanici insident, idem ipse prudentia ac virtute subegit omnibusque Skythiae et Germaniae nationibus ac si propriis lavoribus imperavit.“

Scandzast rändasid goodid I aastatuhande alguses Wisła ülemjooksule, maale, mis hakkas kandma nime Gotiscandza. Edasi viis nende tee maale nimega Oium (Aujom ehk Vetemaa), mis arvatavasti asus Dnepri keskjooksul. Kaks gootide hõimu või suguharu, gotlanderid ja geetid, jäi elama Scandzasse.

Edasi liikudes asustasid goodid 2. sajandist Sküütiat, Daakiat ja Pannooniat. Osa goote (idagoodid) jäi pidama Musta mere põhjarannikul ja Krimmi poolsaare lõunaosas. Nende maa oli tuntud kui Gothia Maritima (Mereäärne Gootia), samuti andsid nad oma panuse Theodoro vürstiriigi loomisse.

Aastatel 166–169 toimus esimene gootide (germaanlaste) sõjaretk üle Doonau jõe Itaaliasse ning sõditi Rooma riigiga, mille keiser oli Marcus Aurelius.

251. aastal toimus gootide 2. sõjakäik nende juhi Kniva/Cniva juhtimisel Rooma keisririigi aladele, üle Doonau jõe Möösia ja Traakia, goodid piirasid Doonaul asuvat Nikopolist, kuid tõrjuti eemale Rooma keiser Deciuse poolt. Goodid taganesid Balkanile, kuid tegid siis tagasipöördemanöövri ning ründasid Rooma vägesid Beroë (tänapäeva Stara Zagora Bulgaarias) juures ja siis ründasid Philippopolist (tänapäeva Plovdiv Bulgaarias) ning vallutasid selle. Plovdivi kaitse ülem Titus Julius Priscus kuulutas end gootide kaitse all oleva piirkonna keisriks. Kaotusterikas piiramine aga kahandas gootide sõjalist võimsust ning nad pakkusid rooma väepealikule Deciusele võetud sõjasaagile ja vangidele loovutamise eest vastutasuks taganemisvõimalust, kuid Decius püüdis neid hävitada Abrittuse lahingus. Goodid purustati lõplikult Aemilianuse, Möösia ja Pannoonia Rooma asevalitseja poolt.

270. aastal langes gootide juht Cannabaudes lahingus Rooma keiser Aurelianusega ning seni ühise juhtimise alla ühendatud gootide jagunemisega hõimudeks tekkis võimuvaakum Ida-Euroopas. Hajutatud gootide elualadele tungisid germaanlased gepiidid ja gootide Thervingi hõimud, milles juhtpositsioonil olid Balti ehk läänegoodid (Alarich I) liikusid edasi Dnestri jõest läände; greuthungi hõimud, milles juhtpositsioonil olid amaligoodid Aasovi merest idas.

Thervingi hõimud asetsesid Dnestri ja Doonau jõe vahelisel alal ning olid roomlastele tuntud visigootidena (läänegoodid).

Greuthungi hõimud ehk idagoodid vallutati ja alistati hunnide poolt, kes tungisid Euroopasse Aasia steppidest 4. sajandi keskpaiku.

3. ja 4. sajandil asutasid Bütsantsi ja omandasid arianismi. 4. sajandil valitses goote kuningas Hermanaric (Airmanareiks), Jordanes võrdleb kuningat Aleksander Suurega. Hermanaric oli vallutanud hulga rahvaid, neist suur osa Oiumist idas. 5. ja 6. sajandil lahknesid nad läänegootideks ja idagootideks, luues võimsaid Rooma järglasriike Ibeeria poolsaarel ja Apenniini poolsaarel.

Kõik Lõuna-Euroopas elanud goodid on välja surnud. Veel 16. sajandil elas goote Krimmis.

• läänegoodid
• idagoodid
• suur rahvasterändamine
• gooti teooria