Gustav Suits

Gustav Suits sündis õpetajate perekonnas. Kooliteed alustas kohalikus külakoolis, millele järgnes Tartu Aleksandri Gümnaasium (Tartu Kubermangugümnaasium). Juba gümnaasiumipäevil viibis Gustav Suits suviti Soomes, kus õpetas koduõpetajana prantsuse ja saksa keelt. Gümnaasiumi lõpetas Gustav Suits 1904. aastal kuldmedaliga. Pärast seda astus ta Tartu ülikooli, kus õppis keeleteadust. 1904. aasta sügisel astus ka Eesti Üliõpilaste Seltsi^[3].

Aastal 1905 jätkas õpinguid Helsingi Ülikoolis, kus õppis kaasaegset kirjandust ja esteetikat. Selle lõpetas ta 1910. aastal.

Aastal 1911 abiellus Suits ülikoolikaaslase, soomlanna Aino Thauvóniga. Aastatel 1911–1913 töötas Helsingis ülikooli raamatukogus ja seejärel kuni 1917. aastani Helsingi Vene Gümnaasiumi soome keele õpetajana.

Gustav Suits oli Noor-Eesti liikumise üks kesksemaid ja mõjukamaid juhte.

Aastatel 1917–1919 oli ta Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (esseeride) liikmena tegev poliitikas. Helsingis elanud Suits saabus kodumaale, astus Eesti esseeride parteisse ning koostas märgukirja „Eesti Töövabariik“. See ideekavand iseseisvast Eestist esitati 1918. aasta jaanuari alguses Eestis võimu haaranud kommunistide valitsusele ja hiljem ka Venemaa võimumeestele Petrogradis. Nõukogude võim vastas aga Eesti omariikluse ideele terrori kehtestamisega.^[4]. Suits valiti ESRP keskkomitee liikmeks ja seati kandidaa­diks eelolevail Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel.

Aastatel 1921–1944 töötas Suits Tartu Ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna (professor alates 1931. aastast), olles õpilaste seas väga populaarne. 1924. aastal asutas Gustav Suits Akadeemilise Kirjandusühingu, mille esimeheks jäi kuni 1941. aastani. 1935. aastast oli ta Uppsala ülikooli audoktor.

1938. aastal nimetati ta Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks humanitaarteaduste alal.

Aastal 1943 põgenes Gustav Suits Soome ja sealt 1944 Rootsi,^[3] kus töötas Nobeli Instituudi raamatukogus.^[2] 12. jaanuaril 1953 nimetati ta Eesti haridusministriks eksiilis, kuid ta ei võtnud seda kohta vastu.

Gustav Suits suri 1956. aastal pärast mitmeaastast rasket haigust. Ta on maetud Stockholmi Metsakalmistule. 13. septembril 1958 avati tema haual rohekashall graniitkivi, mille esiküljel on skulptor Ernst Jõesaare loodud reljeef Pegasus ja Muusa. Kivi püstitas luuletajale ja tema varalahkunud tütrele Maret Elson-Suitsule perekond. Mälestusmärgi paljastas kattest professor Armin Tuulse.^[5]

Esimene luuletus "Vesiroosid" ilmus aastal 1899 ajakirjas Uus Aeg. Kirjandusellu astus Gustav Suits Tartu kooliõpilaste kirjandusringi vihikute "Kiired" I–III (1901–1902) toimetajana. Suits oli rühmituse Noor-Eesti vaimseid juhte, nende omanimeliste almanahhide (I–V, 1905–1915) ja ajakirja (1910/11) toimetaja. Noor-Eesti esimese almanahhi sissejuhatusest pärineb ka Suitsu paljutsiteeritud üleskutse: "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!".

Hoogsast luulest koosnev esikkogu "Elu tuli" (1905) väljendab sajandi alguse revolutsioonimeeleolu. 1913. aastal ilmunud kogus "Tuulemaa" kujutab Gustav Suits sellele järgnenud pettumust ja uusi unistusi. I maailmasõja ja 1917. aasta revolutsiooni sõlmküsimusi kajastab 1922. aastal ilmunud kogu "Kõik on kokku unenägu". Kirjaniku hilisluulet on ilmunud kogus "Tuli ja tuul" (1950).

Lisaks luulele on ta avaldanud kaks esseekogu: "Sihid ja vaated" (1906) ja "Noor-Eesti nõlvakult" (1931) ning uurimusi eesti kirjandusloost (eeskätt Friedrich Reinhold Kreutzwaldist). Suitsu tööde loetelu sisaldab üle tuhande nimetuse.

• A. H. Tammsaare tee ja töö., Looming nr 1, 3, 1928
• Balti kirjandusajaloo katse., Eesti Kirjandus nr 5, 1929
• Vanemast vennastekoguduse kirjandusest., Raamatu osa Eesti arengus
• Kreutzwald Peterburis, Looming nr 8, 1933
• Noor Villem Grünthal, Eesti Kirjandus nr 5, 1935
• Posthuumne Puškin, Looming nr 2, 1937
• A. H. Tammsaare palgepooli., Eesti Kirjandus nr 1, 1938

• 1939 Valgetähe III klassi teenetemärk^[6]
• 1945 Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane^[3]

2004. aastast annavad Tartu Kultuurkapital ja Tartu linn välja Gustav Suitsu luulepreemiat.

1967. aastal avati Võnnu vallakool, kus Suits õppis aastatel 1892–1895, seinal mälestustahvel.^[7]

• Ants Oras. Märkmeid Gustav Suitsu luule hilisemast stiilist, Looming nr 9, 1933
• Jaan Kärner. Gustav Suits ühiskondlik-poliitiliselt vaateveerult, Looming nr 9, 1933
• Hans Kruus. Murdekuudel 1917–18, Looming nr 9, 1933
• Johannes Semper. Kilde Gustav Suitsu puhul, Looming 1933, nr 9
• Ants Oras. Gustav Suitsu teekond läbi värsside, Eesti Kirjandus nr 11, 1933
• Ants Oras. Gustav Suits: Aastate aknal., Looming nr 4, 1934
• Henrik Visnapuu. Gustav Suits rahvusliku aateluuletajana, Looming nr 2, 1934
• Salme Sinimets. Soome mõjudest Gustav Suitsu luules., Eesti Kirjandus nr 6, 1937
• Aino Thauvón-Suits, "Gustav Suitsu noorus kirjade, luuletuste ja mälestuste põhjal". Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1964; 2. trükk: Olion, Tallinn 1997
• Nigol Andresen, "Suits ja tuli". Uurimusi ja artikleid. Eesti Raamat, Tallinn 1983
• Helga Suits-Kangro, "Aino ja Gustavi lugu" ("Gustav Suitsu nooruse" järg kirjade, luuletuste ja Aino mälestuste põhjal). Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund 1987
• "Gustav Suits". Personaalbibliograafia + fondinimestik. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 1998

• "Eesti värss" - Gustav Suits: elulugu ja terviktekstid
• Fotod
• Gustav Suitsu kirjad Aino Kallasele
• Gustav Suits Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• 100 luulepärli: Kerkokell. Gustav Suits. Loeb Guido Kangur | ERR | Digihoidla
• Tiina Kirss: Kes kardab Gustav Suitsu? Sirp, 15. mai 2014