Ida-Preisimaa

Ida-Preisimaa asustasid muistsel ajal Visla alamjooksust Neemeni alamjooksuni balti hõimurahvas preislased.^[2]

Preisimaa ilmub kirjalikku ajalukku 9. ja 10. sajandil, mil Poola üritas edutult preisi rahvast ristiusustada. 13. sajandil liitus ristiusustamiskatsetega Saksa ordu ning 1283. aastaks oli kogu Ida-Preisimaa ühendatud orduriigi koosseisu. Põliselanikest baltlased, kes invasiooni üle elasid, ristiti ja saksastati, samuti saabusid Preisimaale Saksa kolonistid ja leedulased, lõunapoolsetele aladele asusid ka poolakad Masooviast, kus kujunes eriline poolakate rühm – masuurid. Järgnevatel sajanditel toimunud saksastamise ja kolonisatsiooni tagajärjel sai sakslastest peamine etniline grupp ning preislastest, poolakatest ja leedulastest said vähemusrahvad.^[2] Vana preisi keel kaotas järjepidevalt oma positsiooni, kuni suri täielikult välja 17. sajandil või 18. sajandi alguses.^[3]

1466. aastal sõlmitud teise Thorni rahulepingu tagajärjel sai Ida-Preisimaast Saksa ordu koosseisus Poola-Leedu vasallriik.

Reformatsiooni ajal tegi tollane ordu kõrgmeister Albrecht von Hohenzollern otsuse ordu sekulariseerida ja 1525. aastal tehti ordust Preisimaa hertsogkond.^[4] Albrecht jättis Ida-Preisimaa arengule olulise mõju: lisaks regiooni ilmalikustamisele asutas ta Königsbergi ülikooli, mille tippajal 18. sajandil tegutsesid seal Kant, Hamann ja Herder.^[2]

Hohenzollerni surma aastal 1568 sai Brandenburgi kuurvürstist Joachim II-st Preisimaa hertsogiriigi kaaspärija. Albrecht Hohenzollerni poeg Albrecht Friedrich oli alles 14-aastane ning seetõttu valitses tema eest esialgu regentnõukogu. 1577. aastal võtsid Hohenzollernite suguvõsa kaasregendid Albrecht Friedrichilt valitsemise üle. Hertsog Albrecht Friedrich suri 1618. aastal vaimuhaigena ja meessoost järglasteta, mille järel läks Preisimaa personaaluniooni kaudu Brandenburgi Hohenzollernite valdusse. Uut ühise personaaluniooni all valitsetavat territooriumi kutsuti Brandenburg-Preisimaaks.

1656. aastal sõlmitud Labiau leping ja 1657. aastal sõlmitud Brombergi leping andsid Hohenzollernitele täieliku võimu Preisimaa üle. 1701. aastal nimetas Brandenburgi markkrahv Friedrich III end Friedrich I nime all Preisimaa kuningaks, moodustades Brandenburgi ja Preisimaa baasil Preisi kuningriigi. Ida-Preisimaa provints moodustus Preisi Hertsogiriigi alade ja Ermlandi liitmisel ja see moodustas kuningriigi idapoolseima provintsi. 1829. aastal moodustati Lääne- ja Ida-Preisi provintside ühendamisega Preisi provints, mis 1878. aastal lahutati taas Lääne- ja Ida-Preisi provintsideks.

Pärast esimest maailmasõja kaotust pidi Saksamaa loovutama mitmeid alasid. Erinevalt Lääne-Preisimaast, mis läks peaaegu kogu koosseisus Poola riigile, siis Ida-Preisimaa säilitas suures osas oma ühtsuse. Hoolimata poolakate tihedast asustusest regiooni lõunapiiril loovutas Saksamaa Poolale vaid Soldau linna lõunas ja Rahvasteliidule mandaadiks Memeli (Klaipeda) piirkonna Ida-Preisi põhjapiiril, kust see 1923. aastal Leedu koosseisu läks. Ülejäänud Ida-Preisimaa kuulus edasi Saksamaale Preisimaa vabariigi haldusalana, kuigi regioon oli eraldatud Saksamaast Poola koridoriga. Maakonnas elas maailmasõdade vahel umbes 2,3 miljonit elanikku, kellest enamik olid sakslased. Regiooni idaosas elas umbes 2700 leedukat, lõunas umbes 20 000 poolakat ja 41 000 masuuri.^[2]

Pärast natside võimule tulekut Saksamaal eksisteerisid ametlikult Preisimaa ja selle provintsid edasi, kuigi poliitilise kontrolli võttis lõpuks üle Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei pärast oma võimuletõusu aastal 1933. 22. märtsil 1939 loovutas Leedu ultimaatumile järele andes Saksamaale tagasi Meemelimaa umbes 153 000 elanikuga.

Teine maailmasõda jõudis Ida-Preisimaale 1944. aastal. Augustis pommitas Briti lennuvägi Königsbergi vanalinna ja elamukvartaleid, oktoobris jõudis Ida-Preisi piirideni Punaarmee, kus ta küll mitmeks kuuks peatada suudeti. Ida-Preisimaalt hakati massiliselt läände pagema. Königsberg langes 9. aprillil 1945, linnas oli sel perioodil umbes 110 000 sakslast. 1947. aastaks, mil Stalin kõik preisisakslased Saksamaale ümber asustas, oli neid alles veel kuni 30 000. Kokku hukkus sõjategevuses ligikaudu 614 000 idapreislast.^[2]

Ida-Preisimaa saatust arutati esimest korda Teherani konverentsil. Alguses plaaniti kogu regioon Poolale anda, aga Stalin nõudis Nõukogude Liidule jäävaba sadamat Läänemerel. Vastavalt Potsdami konverentsi otsusele jäi Preisimaa kirdeosa koos Königsbergiga Nõukogude Liidu valdusse. Endise Ida-Preisimaa põhjapoolne kolmandik läks Nõukogude Venemaa koosseisu, moodustades tänapäevase Kaliningradi oblasti, samas kui lõunaosa läks Poolale, mis moodustab tänapäeval Warmia-Masuuria vojevoodkonna.

• Lääne-Preisimaa