Muinaslinnus

Eesti muinaslinnused on rühmitatud neljaks. Nendeks on neemiklinnused, kalevipoja sängid, mägilinnused ning ringvall-linnused. ^{[1] [2]}

Muinaslinnuseid hakati rühmitama 19. sajandi lõpul, kuid suurema hoo sai see 1920. ja 1930. aastatel. Linnuseid rühmitatakse peamiselt nende väliskujusid ja asukohti arvestades. Üheks peamiseks lähtekohaks on suhe algse loodusliku reljeefiga. Muinaslinnuste seos algse reljeefiga on eriti hästi näha Lõuna-Eestis, kus muinaslinnuste looduslikuks aluseks olid sealsed iseloomulikud moreenkünkad ja -seljandikud. Põhja-Eestis paiknesid need tihti kõrgematel jõeorgude kaldamoodustistel, mille jõepoolne külg oli kõrgem, välimine läks aga sujuvalt laugjalt madalaks. Lääne-Eesti looduslikuks alusteks on madalad aluspõhjadel- või moreenkõrgendikel.

Looduslik pinnavorm ei ole ise veel linnus. Algse pinnavormi ümberkujundamine nõudis suuremahulisi töid. Vallikraavide rajamisel tõsteti muld mäe äärtele, kujundades arvestatavaks valliks, mille kõrgus varieerus Eesti piires suuresti (0,5-9 m). Vallide kõrgusest kujunes üks rühmitamise element ja linnuseid jagatakse madalate ja kõrgete vallidega muinaslinnusteks.

Väliste kindlustustööde käigus võisid tekkida ka sisuliselt uued pinnavormid, nagu näiteks Lõhavere linnamägi.

Suuremal osal Eesti kindlatel muinaslinnustel, mida oli praegustel andmetel 131, esinesid vallid, vallikraavid, järsud nõlvad ning tasandatud õuealad.

Välisilmelt on ebakindlad linnusekohad mitmekesised, üsna lamedatest künkakestest ja kõrgete mäekupliteni. Teise kategooria moodustab soosaartele rajatud pelgupaikadest. Praegustel andmetel on ebakindlaid linnusekohti 60 kandis.

• linnamägi
• ordulinnus
• piiskopilinnus

• Linnuste nihe. Uurimus Eesti linnustevõrgustikus 11. sajandil toimunud muudatusest ning selle ühiskondlikest tagamaadest ja mõjudest