Svend Harkhabe

Svend Harkhabe ehk Svend I (inglise keeles Sweyn; vanapõhja keeles Sveinn Tjúguskegg, norra keeles Svein Tjugeskjegg, rootsi keeles Sven Tveskägg; taani keeles Svend Tveskæg, tema ajal Tjugeskæg või Tyvskæg; umbes 960 – 3. veebruar 1014) oli Taani, Norra ja Inglismaa kuningas.

Svend oli Harald Sinihamba poeg ning Knud Suure isa. Tema abikaasa Gun(n)hild oli slaavlane (Poola kuningas Boleslaw I noorem õde Świętosława, kes abiellus algul Rootsi kuninga Erik VI ja pärast Taani kuninga Svend Harkhabemega), pärit vendide seast, ja on oletatud, et ta on sama isik kui Sigrid Uhke, samuti on oletatud, et Sigrid oli Svendi teine naine pärast Gunnhildi.

Tema hüüdnime Harkhabe kasutati, erinevalt enamikust monarhidele antavatest, tõenäoliselt juba tema eluajal.

985. aastal, pärast isa surma, sai temast Taani ja Norra kuningas. Viimase trooni kaotas ta 995. aastal Olav Pühale, kuid võitis 1000. aastal tagasi pärast Svolderi merelahingut, milles Olav ja kogu tema sõjavägi hukkus.

Inglise trooni pärast võitles ta aastaid Ethelred II-ga, 1013. aastal õnnestus tal see lõpuks endale saada. Kuid juba järgmise aasta alguses ta suri ning tema pärijatel oli tükk aega tegemist, et tema impeeriumit uuesti kokku panna. Siiski suutis Knut Taani, Norra ja Inglismaa taas ühendada.

Kõige olulisem ajalooallikas Svendi kohta on tema kaasaegne Bremeni Adam. Adam suhtus Svendi vaenulikult. Adam süüdistas Svendi selles, et ta oli mässuline pagan, kes kiusas kristlasi taga, reetis oma isa ning saatis sakslastest piiskoppe Skånest ja Sjællandist välja. Kuid ajaloolased ei usu tänapäeval mõningaid Adami väiteid, näiteks et Svend olevat 14 aastat Šotimaal pagenduses olnud. Ka kristlaste vastu ei tundnud ta nii suurt vaenu kui Adam väidab, sest ta laskis Lundis ja Roskildes kiriku rajada. Ta oli koos isaga ka ristitud ja saanud ristimisel Otto I järgi nime Otto, mida ta küll, nii palju kui teada, iialgi ei kasutanud.