Trikster

Triksteri mõiste võttis 1868. aastal kasutusele ameerika etnoloog Daniel Brinton raamatus "Uue maailma müüdid" (The Myths of the New World).

1898 analüüsis triksteri kuju Franz Boas eessõnas James Teiti raamatule "Thompsoni jõe indiaanlaste pärimus" (Traditions of the Thompson River Indians). Boasi järgi on triksteri põhiomadus see, et ta andis maailmale praeguse kuju kogemata, taotledes oma isekaid eesmärke. Triksterist saab kultuurikangelane, sest tema egoistlikud teod toovad tagajärgi, mis on inimkonnale kasulikud.

Triksteri mõiste sai üldtuntuks siis, kui Franz Boasi õpilane Paul Radin oli avaldanud winnebago müüditsükli pealkirjaga "The Trickster" (1956).^[1] Radin tõstab esile, et põlisameerika lugudes on trikster ühtaegu tola ja heategija, ning oletab, et temas võisid kokku sulada kaks eri tegelaskuju. Radin arvab, et ürgsem on just vembumehe kuju, keda pidevalt vaevab nälg, ohjeldamatu rännukihk ja suguiha. Jumalikud omadused võidi talle lisada hiljem. Radini oletust nõrgendab see, et tembutav jumal on mütoloogiates tavaline, ja kahe erineva tegelaskuju liitmist on raske põhjendada.

Triksteri kuju on universaalne, kuid igas pärimuses pole vembumees tingimata looja või leiutaja. Kuna kelm, petis või vigurvänt on üks kesksemaid tegelasi muinasjuttudes, pajatustes, anekdootides, samuti ilukirjanduses ja meelelahutuses, on mõned usundiloolased (nt Mircea Eliade) arvanud, et triksterist peaks rääkima vaid kitsalt Põhja-Ameerika pärimuse puhul.

Mõiste piiramise vastu räägib tõsiasi, et maailma loovaid või kujundavaid trikstereid leidub kõigil mandritel. Carl Gustav Jung pidas triksterit arhetüüpseks tegelaseks ja seostas seda muuhulgas keskaegse Euroopa karnevalikommetega. Jungi arvates sarnaneb trikster ka lunastaja või šamaaniga. Loomakujuline trikster on Jungi meelest kollektiivne personifikatsioon, mis väljendab eristusteeelset inimteadvust ja on lähedane "varju" arhetüübile. Seepärast olevat ta iseendast nii vähe teadlik, et tema keha pole ühtne ja tema kaks kätt kaklevad omavahel.

Robert D. Pelton on väitnud, et õigem oleks kõnelda "triksterimustrist" (the trickster pattern).^[2] Siis pole triksteri kategooria nii vastuoluline. Triksterimuster on äratuntav kõigi rahvaste pärimustes, aga selle kõik elemendid pole kunagi üheaegselt kohal. Näiteks ei ole iga trikster loomakujuline, ta ei pruugi olla maailma looja jne. Sellest hoolimata võib eri tüüpi triksterite lugudes olla sarnaseid motiive. Peltoni arvates väljendab triksteri kuju liialduse kaudu seda, et inimelu ühendab korrastatust ja lõputut muutlikkust.

Eesti pärimuses leidub mitu triksteri tunnustega tegelaskuju. Neist kõige levinumad on Vanapagan, Rehepapp, kaval sepp ja Kaval-Ants. Loomamuinasjuttudes tembutab tavaliselt rebane.

Mõned Vanapagana-lugude triksterlikud motiivid:

• Maa loomine. Vanapagan keelitab maa loojat (Vanaisa), et see nõustuks muutma maa kuju (kokkupressimine), või kasutab salaja loomise riistu orgude ja järvede loomiseks. Mõnikord viib ta ühest kohast teise veekogu või tüki maad (tekib saar). Tulemuseks on igal juhul maapinna endisest mitmekesisem reljeef.
• Äpardus (1). Vanapagan võtab ette suurema ehitustöö (sild, linn, torn, veski, kirik vms), kuid see jääb kukelaulu tõttu pooleli (tavaliselt katkevad põllepaelad, vahel Vanapaganal, vahel tema naisel). Tulemuseks on mõni suurem kivikülv, veealune kividest moodustis, kivikuhjatis metsas (tihti kivikalme) vms. Kogemata kombel tekib uus vorm, mida Vanapagan luua ei kavatsenud.
• Äpardus (2). Vanapagan sihib kiviga mõnd ehitust (tavaliselt kirikutorni), aga ei taba (jalg libiseb, ta kuuleb kukelaulu vms). Kivi satub mujale, see on sageli suur rändrahn. Kogemata kombel ilmub loodusesse silmatorkav objekt, mida Vanapagan sinna paigutada ei kavatsenud.
• Muutmine. Vanapagan muudab peol toidu sõnnikuks, kui keegi on kasutanud ristiusu sümboleid (löönud risti ette, lugenud palvet). Vanapagana kõrtsis täitub klaas iseenesest joogiga.
• Kinkimine. Vanapagana naine viskab mõnele talunaisele põlle sisse kõlbmatuid asju (tuliseid süsi, puulehti), mis hiljem osutuvad väärtuslikuks (raha).
• Varastamine. Vanapagan varastab mõisa aida võtmed, aga annab need hiljem küsijale tagasi, põhjendades varastamist sellega, et muidu ei käida tal külas.

Kõigis Põhja-Ameerika põlisrahvaste pärimustes tuntakse triksterit, kes tavaliselt on loomakujuline.

Kõige levinum muutjatrikster (trickster-transformer) on Koiott, kes võib luua maa, muuta ennemuistse inimsoo loomadeks, varastada taevakehad ja tuua valguse, varastada tule ja õpetada inimesi seda kasutama. Koiotil on sageli paarimees (nt Kotkas), koos moodustavad nad loojapaari. Kui Koiott käitub nagu kultuurikangelane, nimetatakse teda ka Vanameheks.

Tavaliselt hulgub Koiott sihitult ringi. Tal on alati kõht tühi ja nii satub ta seiklustesse. Koiott on tiirane, naisi märgates püüab ta neile kavalusega ligineda. Koiott võib anda või teistelt saada erilisi oskusi ja maagilisi vägesid, kuid tavaliselt lõpeb lugu äpardusega (Koiott võtab oma kingituse tagasi, ta eksib reeglite vastu ja kaotab väe vms).

Loode-Ameerika trikster on Ronk. Ronka tunnevad maailma loojana ka Alaska inuitid.

Enamiku siuu rahvaste trikster on Ämblik (Iktomi). Ämblik on kudunud võrgu, milles maailm ripub. Lakota pärimuse järgi on Iktomi inimkeele leiutaja, teda seostatakse keerukate oskuste ja uue tehnikaga (tänapäeval ka internetiga).

Põhja-Ameerika keskläänes on mõnede siuude ja algonkini rahvaste triksteriks Suur Jänes (Nanabozho).

Põhja-Ameerika idaosas on triksteri rollis mitmesugused loomad (pesukaru, rebane, jänes, mäger, kilpkonn). Seal ei peeta triksterit kultuurikangelaseks ja tema seos suurte müütiliste sündmustega on nõrk.

Kreeka mütoloogia jumalatest on kõige triksterlikum Hermes. Talle pühendatud "Hümnis Hermesele" jutustatakse, kuidas vastsündinud Hermes põgeneb kätkist, varastab oma venna Apolloni karja ja leiutab lüüra. Tänu lustlikule valetamisele võidab Hermes Zeusi sümpaatia ja ta võetakse Olümpose jumalate hulka.

Teine oluline trikster on kreeka mütoloogias Prometheus. Ta varastab jumalatelt tule ja õpetab inimestele kasulikke oskusi.

Triksteri tüüpi kangelane on Homerose "Odüsseia" peategelane Odysseus, kelle kavaluse abil ahhailased võidavad Trooja sõja. Osava vembumehena pääseb Odüsseus hulgast keerukatest olukordadest ja jõuab tagasi kodusaarele Ithakale, kus ta jälle tänu kavalusele võidab oma naise Penelope kosilased.

• Till Eulenspiegel

• Hasso Krull. Loomise mõnu ja kiri: essee vanarahva kosmoloogiast. Tallinn, Kultuurileht 2006.