Personifikatsioon

Personifikatsioon (lad persona 'isik' + facere 'tegema'), isikustamine, kõnekujund, metafoori alaliik, kus elutule ja elus loodusesemetele ning abstraktsetele mõistetele omistatakse inimlikud või vähemalt elusa omadused ja võimed. Nad kõnelevad, mõtlevad, tunnevad, neil on hing. Personifitseerimise juured ulatuvad mütoloogilisse maailmakäsitlusse, kõige oleva hingestamisse. Seda igivana võtet esineb eepostes, muinasjuttudes, allegoorias, valmides, tähendamissõnades ning ka uusaegses luules ja lastekirjanduses.

• "Kuusirp lamas selili taevas ja tähed tantsisklesid tema ümber."^[viide?] Lamamine ja tantsisklemine on inimeste tegevused. Peidetud võrdlusega öeldakse, et kuu asendis on näha sarnasust lamava inimesega ning tähtede vilkumine loob mulje nende tantsimisest. Metafoorsesse liitsõnasse "Kuusirp" on peidetud kuu võrdlus sirbiga kuju sarnasuse alusel.
• Tiit Leito kirjutab meeleolukas “Pildikirjad Matsalust”: “Suvi oli juba selja pööranud ja päike naeratas vaid harva oma tumedasse pilvepihku”. Päikese naeratamine on üks tuntumaid isikustamisi. Ainult inimene "pöörab selja" aga siin on see väljend tähenduses "sügis on kätte jõudnud, suvi lahkunud või lahkumas".

• Antropomorfism