Indoeuroopa keeled

Indoeuroopa keeled (ka indogermaani keeled) moodustavad maailma suurima kõnelejate arvuga keelkonna. Nende seas on enamik Euroopa keeli ning paljud Kesk-Aasia, Lääne-Aasia ja Lõuna-Aasia keeled.

Nimetuse on nad saanud oma muistse levikuala järgi: see ulatus Põhja-Indiast Euroopani. Teine nimetus "indogermaani keeled" lähtub kõige idapoolsemast ja kõige läänepoolsemas keelerühmast.

Tänapäeva indoeuroopa keeled jagunevad järgmisteks keelerühmadeks: keldi, romaani, germaani, balti, slaavi, (balti ja slaavi keeled koos moodustavad balti-slaavi keeled) iraani ja india keeled (viimased kaks üheskoos on indoiraani keeled). Peale selle on indoeuroopa keelte hulgas keeli, mis ei kuulu rühmadesse: albaania, kreeka ja armeenia keel.

Vanimad indoeuroopa tekstid pärinevad hääbunud heti keelest (18.–16. sajandist eKr).

Indoeuroopa keeled on kõige uuritumate keelkondade seas. Nende sugulustehti kindlaks juba 19. sajandi alguses, kui tõestati India klassikalise keele sanskriti sugulus Euroopa klassikaliste keelte vanakreeka keele ja ladina keelega. Arvatakse, et ühist algkeelt (indoeuroopa algkeelt, millest tänapäeva indoeuroopa keeled pärinevad, kõneldi 4. aastatuhandel eKr. Algkeeles oli kaheksa või üheksa käänet ja mitu larüngaali. Viimased kadusid kõigis, mis tänapäeva indoeuroopa keeltes on kadunud, kuid jätsid süstemaatilisi jälgi, mille järgi saab nende olemasolu algkeeles rekonstrueerida.

Arvatakse, et protoindoeurooplased olid pigem karjakasvatajad, kes kasutasid hobuseid ja sõjavankreid, kui põlluharijad, sest sellele eluviisile viitavat sõnavara saab rekonstrueerida keelkonna vanimasse kihti, kuna aga põlluharimisega seotud sõnad dateeritakse hilisemasse kihti. Kõige levinuma teooria (kurgaanide hüpoteesi) järgi kuulusid algindoeurooplased kurgaanide kultuuri, mis levis Kesk-Aasia steppides 4. aastatuhandel eKr. Ühe alternatiivse teooria järgi elasid algindoeurooplased Anatoolias 7. aastatuhandel eKr ja tõid esimesena põlluharimise Euroopasse.

 Pikemalt artiklis Indoeuroopa keelte loend

• keldi keeled: bretooni, kõmri, iiri, gaeli, mänksi
• itali keeled: †ladina -> romaani keeled
• romaani keeled: itaalia, prantsuse, hispaania, portugali, rumeenia, romanši, friuuli, ladiini, katalaani, provansi
• germaani keeled
  • põhjagermaani keeled: islandi, fääri, norra, taani, rootsi
  • läänegermaani keeled: inglise, friisi, jidiši, afrikaani, alamsaksa, hollandi, flaami, letseburgi, saksa
  • idagermaani keeled: †gooti
• kreeka keel
• † illüüria keeled
• albaania keel
• balti keeled: leedu, läti, latgali, †preisi, †jatvingi
• slaavi keeled
  • lääneslaavi keeled: poola, kašuubi, tšehhi, slovaki, sorbi
  • idaslaavi keeled: vene, ukraina, valgevene, russiini
  • lõunaslaavi keeled: sloveeni, horvaadi, bosnia, serbia, makedoonia, bulgaaria, kirikuslaavi
• armeenia keel
• anatoolia keeled: †heti
• indoiraani keeled
  • india keeled: assami, bengali, marathi, dardi keeled, mustlaskeel, gudžarati, hindi, oria, †paali, pandžabi, †praakritid, †sanskrit, singali, urdu
  • iraani keeled: †avesta, belutši, jagnoobi, kurdi, osseedi, pamiiri keeled, pehlevi, puštu, pärsia, tadžiki
  • Nuristani keeled: aškuni keel, kati keel, prasuni keel, vaigali keel.
• † tohhaari keeled

Tänapäeval kõneleb indoeuroopa keeli umbes kolm miljardit inimest, rohkem kui mis tahes muu keelkonna keeli^[1]. Kõige suurema kõnelejate arvuga harud on germaani keeled, indoiraani keeled, itali keeled ja balti-slaavi keeled. Anatoolia keeled ja tohhaari keeled on välja surnud ning neid tuntakse ainult kirjalike allikate põhjal. Esiajal võis olla palju teisi keeli ja keelerühmi, millest pole jälgi jäänud.

Tänapäeval jaotatakse indoeuroopa keeled tavaliselt kümneks haruks ja kaheteistkümneks keelerühmaks. Mõned uurijad väidavad, et itali ja keldi keeled on lähedases suguluses, ning toovad ühe haruna välja itali-keldi keeled. Mõnede uurijate järgi on kreeka ja armeenia keelel ühine päritolu. Mõned uurijad ei liigita balti ja slaavi keeli ühte harru.

 Pikemalt artiklis Albaania keel

Albaania keel on (nagu ka kreeka keel ja armeenia keel) üks väheseid indoeuroopa keeli, millel ei paista olevat lähisugulaskeeli, nii et see tuleb eraldada omaette haruks, kuid sellel on üksikuid ühisjooni nii kreeka keelega kui ka germaani ja balti-slaavi keeltega. Mõned keeleteadlased arvavad, et albaania keel võib pärineda illüüria keelest, mida kõneldi antiikajal Balkani poolsaare lääneosas^[2], ent kuna illüüria keelest on nii vähe teada, on väga raske midagi lõplikult järeldada.

Albaania keelel on kaks murderühma, mida nimetatakse geegi keeleks ehk toski murderühmaks ja toski keeleks ehk toski murderühmaks. Nendevahelise piiri moodustab Shkumbini jõgi. Geegi keelt kõnelevad Albaania põhjaosa, Kosovo, Põhja-Makedoonia loodeosa, Montenegro kaguosa ja Serbia lõunaosa albaanlased. Toski keelt kõneldakse Shkumbinist lõuna pool. Toski murderühma kuuluvad ka arbereši keel ehk arbereši murre, mida kõnelevad Itaalia albaanlased, ja arvanitika keel ehk arvanitika murre, mida kõneleb osa Kreeka albaanlastest. Albaania keelt kirjeldati esimest korda 15. sajandil. Seda on tugevalt mõjutanud naaberkeeled, eriti kreeka keel, ladina keel, slaavi keeled ja türgi keel, mistõttu see on tänapäeval indoeuroopa algkeelest päris kaugel.^[3]

 Pikemalt artiklis Anatoolia keeled

Anatoolia keeli peetakse esimeseks indoeuroopa algkeelest hargnenud keelerühmaks. Kõik anatoolia keeled on välja surnud ja neid tuntakse ainult ajalooallikate järgi, millest paljud on kirjutatud kiilkirjas. On teada 25 tuhat hetikeelset kirjatahvlit. Anatoolia keeli kõneldi Väike-Aasias Anatoolias tänapäeva Türgi ning Süüria ja Iraagi aladel. Anatoolia keelte seas on heti keel, mida kõnelesid hetid 2. aastatuhandel eKr, ning pala keel, luvi keel, lüükia keel, kaaria keel ja lüüdia keel. Pala ja heti keeles on palju lene hati keelest ja hurri keelest – kahest mitteindoeuroopa keelest, mida kõneldi piirkonnas enne hettide võimuletulekut ja mis võib-olla olid kaukaasia keeled. Luvi keelt kõneldi praeguse Türgi ala Egeuse mere rannikul, võib-olla Troojas, ning Türgi kaguosas ja Süüria põhjaosas, kus see säilis kauem kui heti keel. Luvi keelt kirjutati ka rohkem anatoolia hieroglüüfkirjas kui kiilkirjas. Tekste, millest kõige varasemad olid kirjutatud umbes 1700 eKr, õppis esimesena lugema Bedřich Hrozný 1917. aastal^[4]. Indo-heti hüpoteesi järgi lahknesid anatoolia keeled indoeuroopa algkeelest varem kui teised harud, nii et anatoolia keeled on pigem indoeuroopa keelte kui teiste harude sõsarrühm. Heti keelel on olnud indoeuroopa keelte ajaloo mõistmisel eriline tähtsus nii sellepärast, et see on esimene dokumenteeritud indoeuroopa keeel, kui ka sellepärast, et heti keele fonoloogial on konservatiivseid jooni, sealhulgas larüngaalfoneemide säilimine.^[5]

 Pikemalt artiklis Armeenia keel

Ka armeenia keel moodustab omaette haru. Mõnede uurijate arvates on armeenia keelel ühine päritolu kreeka keelega, mõnede arvates anatoolia keeltega. Armeenia keeles on palju laensõnu iraani keeltest. Armeenia keele häälikusüsteem on ulatuslikult teisenenud, nii et põlissõnu on sageli raske ära tunda.^[6] Näiteks armeenia sõna երկու (erku) 'kaks' pärineb indoeuroopa sõnast *dwóh₁, kuigi häälikuline sarnasus puudub. ^[7][8]

 Pikemalt artiklis Balti-slaavi keeled

Balti-slaavi keelte hulka kuuluvad slaavi keeled, mille seas on näiteks vene keel, poola keel, tšehhi keel, bulgaaria keel ja serbia-horvaadi keel, ning balti keeled, mille tähtsamad esindajad on läti keel, leedu keel ja väljasurnud preisi keel. Eriti leedu keel on väga konservatiivne ja vanaleedu tekstidel on olnud otsustav osa indoeuroopa algkeele rekonstrueerimisel, Kõige vanem dokumenteeritud slaavi keel on kirikuslaavi keel, mida kirjutati 8. sajandil glagoolitsas.^[9][10] Slaavi keeled jagunevad kolmeks alarühmaks: lõunaslaavi keeled (serbia-horvaadi keel, bulgaaria keel, makedoonia keel, sloveeni keel), lääneslaavi keeled (sorbi keeled, poola keel, tšehhi keel, slovaki keel) ja idaslaavi keeled (vene keel, ukraina keel ja valgevene keel). Balti keeled, eriti leedu keel, on olnud eriti tähtsad indoeuroopa algkeele grammatika ja fonoloogia mõistmisel, sest nad on üldiselt väga konservatiivsed keeled. Balti keeltes on näiteks säilinud seitse indoeuroopa algkeele kaheksast käändest ning kaksus, kuigi sugude süsteem on lihtsustunud meessooks ja naissooks (välja arvatud preisi keeles, kus kesksugu on säilinud).^[11]

 Pikemalt artiklis Germaani keeled

Germaani keelerühma moodustavad läänegermaani keeled, nagu inglise keel, saksa keel, friisi keel ja hollandi keel, põhjagermaani keeled, mis pärinevad vanapõhja keelest, sealhulgas islandi keel, norra keel, taani keel, rootsi keel ja fääri keel, ning idagermaani keeled, mis on teada ainult gooti keele näitel. Germaani keeltele on iseloomulik germaani häälikunihe, milles indoeuroopa algkeele helilised kaashäälikud **b, **d, **g muutusid germaani algkeele häälikuteks *p, *t, *k, helilised aspireeritud kaashäälikud *bh, *dh, *gh muutusid häälikuteks *b, *d, *g ja helitud kaashäälikud **p, **t, **k muutusid ahtushäälikuteks *f, *þ, *x.^[12][13] Arvatakse, et germaani algkeele kõnelejad elasid Skandinaavia lõunaosas, Läänemere lõunarannikul, kus praegu kõneldakse poola ja saksa keelt, ja Põhjamere lõunarannikul, kus praegu kõneldakse griisi ja hollandi keelt. Võib-olla olid Taani alal umbes 2500 eKr levima hakanud üksikhaudade kultuuri kandjad kõige varasemad indoeurooplased Skandinaavias; sellest kultuurist arenes välja Põhjala pronksiajakultuur, mille kandjad võib-olla olid germaani algkeele kõnelejad.^[14] Germaani keeltes on rida ühise päritoluga sõnu, mis on laenatud tundmatust, võib-olla mitteindoeuroopa keelest ning asendanud hulga põlissõnu, mis on säilinud enamikus teistes indoeuroopa keeltes. Germaani algkeeles on ka sõnu, mis on võib-olla laenatud keldi keeltest. Arvatavate keldi laenude seas on *rīk 'kuningas' ja *rīkiją 'riik' (algkeldi *rīg 'kuningas'), *īsarną 'raud' (algkeldi *ēsarnom) ning *brunjǭ 'raudrüü rinnaplaat', *lēkijaz 'arst' ning mitu muud sõna, mis viitavad sellele, et alggermaanlased võtsid metallurgiatehnoloogia ning tähtsaid ühiskonnaga seotud mõisteid üle oma keldi naabritelt Kesk-Euroopas.^[15][16] Keskajal levisid germaani rahvad kogu Euroopas. Iseäranis goodid jõudsid kaugele ning rajasid kuningriike Pürenee poolsaarel, Põhja-Aafrikas, Itaalias ja Musta mere ääres. Anglid ja saksid rändasid Põhja-Saksamaa alalt Suurbritannia saarele, kus nad rajasid anglosaksi kuningriigid. Vanapõhja keele kõnelejad Norrast, Taanist ja Rootsist rajasid kuningriike Inglismaal, Iirimaal ja Põhja-Prantsusmaal, asustasid Islandi ning tõrjusid tasapisi välja saamid Põhja-Skandinaavias. Nii levisid germaani keeled kogu Lääne-Euroopas ning germaani laensõnad on tänapäeval levinud nii itali kui ka keldi keeltes.

 Pikemalt artiklis Helleni keeled

Helleni keeltest on tänapäeval säilinud ainult kreeka keel, aga antiikajal oli rohkem helleni keeli ja "murdeid", sealhulgas aioolia murre, joonia murre ja dooria murre, ning peale selle mükeene keel ja vanamakedoonia keel. Früügia keelt kõneldi Türgi ala keskosas. Beekes (1995: 22) peab seda indoeuroopa keelte eraldi haruks. Tavalisemalt peetakse seda helleni keelte sugulaseks.^[17] Mükeene keel, mille mälestised pärinevad Minose kultuuri aegselt Kreetalt 14. ja 13. sajandist eKr ning on kirjutatud lineaarkirjas B, mida õpiti lugema 1952, on vanim teadaolev helleni keel.^[18][19]

Tänapäeva kreeka keel (uuskreeka keel) pärineb joonia-atika murderühmast ning on tekkinud kreeka ühiskeelest, mis lähtus kultuurkeelena klassikalise ajajärgu Ateenast.

 Pikemalt artiklis Indoiraani keeled

Indoiraani keeled on kõige indoeuroopa keelte kõige keelterikkam haru. Sellesse kuuluvad india keeled, iraani keeled ja nuristani keeled. India keelte seas on sanskrit ja tänapäeva Põhja-India keeled, näiteks hindi keel (ja urdu keel), marathi keel, gudžarati keel ja bengali keel ning kümnete kaupa teisi sama piirkonna keeli. Veedade keel, mille mälestised pärinevad ajast umbes 1000 eKr, on vanim dokumenteeritud india keel.^[20] Iraani keelte seas on pärsia keel, samuti kurdi keel, puštu keel ja osseedi keel. Avesta keel on klassikaline iraani keel, mida tuntakse 3. sajandil eKr kirja pandud zoroastrismi pühakirja Avesta järgi. Rauaajal kõnelesid iraani keeli ka meedlased (meedia keel) ja sküüdid (sküüdi keel). Käputäit nuristani keeli kõneleb Pakistanis ja Afganistanis umbes 130 tuhat inimest.^[21] Indoiraani keeltel on rida ühiseid keelemuutusi, näiteks vokaalisüsteemi lihtsustumine kolmele vokaalile /i, a, u/. Indoiraani algkeele kõnelejad nimetasid end ārya (aarjalased) ning pidasid end naabritest õilsamaks. Seda sõna hakati hiljem kasutama kogu keelkonna kohta ning seda on kasutanud rassistlikud ideoloogiad, sealhulgas rahvussotsialism. Sellepärast hoiduvad paljud keeleteadlased kasutamast india keelte kohta rööpnimetust "indoaarja keeled".^[22]

 Pikemalt artiklis Itali keeled

Itali keelte hulka kuulub kogu romaani keelerühm, mis pärineb ladina keelest ja mille seas on itaalia keel, hispaania keel, prantsuse keel, portugali keel, katalaani keel, rumeenia keel ja romanši keel. Varem aga kõneldi Itaalia alal veel rida muid itali keeli, sealhulgas sabelli keeled oski keel ja umbri keel ning ladina keele sõsarkeel faliski keel.^[23][24] Oski ja umbri keelele oli iseloomulik muu hulgas see, et ladina /kʷ/ asemel oli , näiteks ladina sõnale quis 'ke' vastas oski ja umbri keeles pis. Oski keeles oli veel seal, kus ladina keeles oli varasem vokaalidevaheline *s asendunud häälikuga /r/, häälik /z/ (heliline alveolaarne sibilant). Oski ja umbri keeles oli ka teistsugune sõnamuutmissüsteem ning kummalgi olid erinevad ladina keelega ühised konservatiivsed jooned ja uuendused.^[25] Mõned uurijad arvavad, et itali keeltel on ühine päritolu kelti keeltega, ja ühendavad need itali-keldi keelteks.

 Pikemalt artiklis Keldi keeled

Keldi keeli kõneldi vanaajal suures osas Kesk-Euroopabriti st, ja keldi algkeelt kõnelesid võib-olla Hallstatti kultuuri kandjad Kesk-Euroopas. Sealt levisid keldi keeled lääne suunas Hispaania alale (keltibeerid), Prantsusmaa alale (gallid) ja Briti saartele (britid). Kelti asundused olid levinud ning on nime andnud Galiciale Pürenee poolsaarel, Galiitsiale Poola ala kaguosas ja Ukraina alal ning Galaatiale Türgi alal. Tänapäeval kõneleb kelti keeli ainult väike arv inimesi põhiliselt Iirimaal, Šotimaal, Walesis ja Bretagne'is. Keldi keeled jagatakse ka goideli keelteks (sealhulgas iiri keel, gaeli keel ja mänksi keel), briti keelteks (sealhulgas kõmri keel, korni keel ja bretooni keel]) ning mandrikeldi keelteks, mille seas olid keskajal välja surnud keeled, nagu gallia keel (Prantsusmaal), lepondi keel (Põhja-Itaalias), keltibeer keel (Hispaanias ja Portugalis) ja galaatia keel (Türgis).^[26][27][28] Peale selle jaotatakse keldi keeled P-keldi keelteks ja Q-keelteks, mis põhineb sellel, kas keeled on säilitanud indoeuroopa algkeele hääliku *kʷ või asendanud selle häälikuga /p/. Selle liigituse järgi on briti keeled ja gallia keel Q-keldi keeled ning goideli keeled ja keltibeeri keel P-keldi keeled.^[28]

 Pikemalt artiklis Tohhaari keeled

Tohhaari keeli (tohhaari A keel ja tohhaari B keel) tuntakse ainult budistlike tekstide järgi, mis on leitud Lääne-Hiinast Xinjiangi provintsist Tarimi nõost. Tohhaarikeelsed tekstid on kirja pandud 6. ja 7. sajandil.^[29]

 Pikemalt artiklis Indoeuropeistika

Mõtet, et need keeled on pärit ühisest algkeelest, avaldas esimesena Sir William Jones 1786. Ühena esimestest eurooplastest oli ta tundma õppinud sanskriti keelt, ning pani tähele silmatorkavaid sarnasusi vanakreeka keele ja ladina keele grammatika ja sõnavaraga.^[30] Taani keeleteadlane Rasmus Rask kirjutas 1814 auhinnatöö "'Undersøgelse om det gamle nordiske eller islandske sprogs oprindelse'" ("Uurimus vana põhja ehk islandi keele päritolust"), milles ta näitas, et skandinaavia keeled on suguluses kreeka ja ladina keelega ning et sõnade sugulust saab tõestada, eeldades häälikuseadusi ("germaani häälikunihe").^[31] Aastal 1816 ilmus Franz Boppi töö "Über das Konjugationssystem der Sanskritsprache in Vergleichung mit jenen der griechischen, lateinischen, persischen und germanischen Sprache" ("Sanskriti keele pööramissüsteemist võrdluses kreeka, ladina, pärsia ja germaani pööramissüsteemiga"). Nii märgati india keelte, kreeka keele, ladina keele ja germaani keelte ühist päritolu.^[31]

Keelkond sai nimeks "indogermaani keeled" (nii pani ette seda nimetada Conrad Malte-Brun 1810)^[32] või "indoeuroopa keeled" (nii pani ette seda nimetada Thomas Young 1813), sest seda pandi ette nimetada kahe äärmuspunkti järgi ("-germaani" sellepärast, et veel ei teatud, et ka veel läänepoolsemad keldi keeled on indoeuroopa keeled).^[33]. Esimene nimetus on ikka veel tavalisem saksa keeles (indogermanisch), aga teistes keeltes lõi läbi teine nimetus, sest "germaani" näis viitavat just saksa keelele. Sõna "aarja" oli õieti indialaste ja iraanlaste endanimetus, kuid kuna alguses ekslikult arvati, et sanskriti keel ongi indoeuroopa algkeel, hakati laiemas ringis "indoeuroopa" sünonüümina kasutama ka sõna "aarja", mis jäi käibele ka siis, kui oli juba teada, et sanskriti keel esindab vaid ühte indoeuroopa keelte haru.^[34]

20. sajandi alguses selgus, et indoeuroopa keelte hulka kuulus ka heti keel, mida kõneldi Piibli ajal Väike-Aasias. Hiljem leiti Tarimi nõost Gobi kõrbest põhjas vanu budistlikke tekste, mis olid kirja pandud senitundmatutes keeltes – tohhaari keeltes, mis samuti osutusid indoeuroopa keelteks.^[35]

 Pikemalt artiklis Larüngaalteooria

Suure panuse indoeuroopa keelte mõistmisse ja keeleteadusse üldse andis 1879 Ferdinand de Saussure, kes taipas, et eri indoeuroopa keelte vokaalide erinevusi saab seletada sellega, et algkeeles olid häälikuelemendid, mis hiljem kadusid, kuid muutsid erineval viisil eelneva või järgneva vokaali kvaliteeti tütarkeeltes. Saussure'i idee oli see, et algkeeles oli kaks "sonantkoefitsienti", mis värvisid vokaali vastavalt a või o suunas. Hiljem esitas Hermann Møller idee, et need koefitsiendid olid kolm larüngaali, mis kadudes jätsid järele vokaalide erinevuse. Seda teooriat nimetatakse larüngaalteooriaks, ja kuigi see alguses oli vaieldav, sest hüpoteetiiste larüngaalide olemasolu polnud otseselt tõendatud, on see tasapisi saanud üldtunnustatud, eriti sellepärast, et osutus, et heti keeles olid teatud larüngaalid, nagu see teooria ette nägi.^[36][37]

Enamiku uurijate arvates oli larüngaale kolm, kuigi mõned eristavad neli larüngaale^[38]:

*h1	ei muuda naabruses olevat e-d
*h2	muudab naabruses oleva e a-ks
*h3	muudab naabruses oleva e o-ks

Tänapäeva indoeuroopa keeltes on larüngaalid jätnud jälje järgmisel kahel viisil:

• Kui larüngaal oli kahe kaashääliku vahel, sai sellest sanskriti keeles i või Ø (null), Euroopa keeltes aga a. See on häälik, mida varasemas indoeuropeistikas rekonstrueeriti kui *ə. Kreeka keeles saab vokaliseerunud larüngaalist olenevalt larüngaali kvaliteedist e, a või o.
• Kui larüngaal oli täis- ja kaashääliku vahel, siis see kadus, kusjuures täishäälik pikenes ja võis muuta kvaliteeti.^[39]

 Pikemalt artiklis Indoeurooplaste algkodu

Küsimus, kus indoeuroopa algkeel tekkis ja millise arheoloogilise kultuuri kandjad selle kõnelejad olid, on indoeuropeistikas üks vaieldavamaid ning on seniajani lõplikult lahendamata. Alguses pidasid paljud keeleteadlased sanskriti keelt kõikide indoeuroopa keelte eellaseks, mistõttu peeti Põhja-Indiat indoeurooplaste algkoduks. Teised jälle arvasid, et sanskrit on jäänuk lääne poolt tulnud ja draviidi põlisrahvad allutanud aarjalaste sissetungist. Kui osutus, et sanskrit ei ole vanem kui paljud teised dokumenteeritud keeled, sai selgeks, et see nii ei saa olla, ja tänapäeval usuvad sellesse, et India on indoeurooplaste algkodu, laias laastus ainult Hindutva pooldajad. keeleteadlased. On olnud ka teisi politiseeritud ideid, näiteks Gustaf Kossinna paigutas indoeurooplaste algkodu Saksamaale. ^[40] Tänapäeval on algkodu kandidaate põhiliselt kaks: Anatoolia kiltmaa ja Kaspia merest põhja pool paiknev Pontose stepp. Tänapäeval eelistab enamik keeleteadlasi kurgaanide hüpoteesi, mis paigutab algindoeurooplased Pontose steppidesse.^[41]

1960. aastatel esitas Marija Gimbutas idee, et algindoeurooplased olid Sredni Stogi kultuuri ning järgneva Jamnaja kultuuri kandjad. Need kultuurid levisid Pontose steppidest läänes umbes 3500 eKr. Neid kultuure nimetatakse ka kurgaanikultuuri või kurgaanide kultuuri nime all (tüüpiliste kurgaanhaudade (üksikkääbaste) järgi, mis umbes 3000 eKr tasapisi tõrjusid Ida- ja Kesk-Euroopas välja varasemad kalmevormid ja mida peetakse indoeurooplaste Euroopasse sissetungimise märgiks). Kurgaanide teooria rajanes sellel, et materiaalsed allikad sobisid hästi kokku nii algindoeurooplaste väljarännu ajaga kui ka kultuuritüübiga, mis algindoeurooplastele rekonstrueeritud sõnavara põhjal omistati. Jamnaja kultuur oli karjakasvatajate kultuur, mis kasutas hobuseid ja sõjavankreid, kuid ei harinud põldu. Indoeuroopa keeltel on laias laastus kõigil ühine sõnavara hobuste, ratsutamise ja ratastega seotud mõistete kohta, kuid põlluharimisega seotud sõnad ei ole neil ühised.^[42] Aastal 2015 näitas üks geeniuuring, 3. aastatuhandel leidis aset suur sisseränne Euroopasse idast, kusjuures sisserändajad olid lähedases suguluses Jamnaja kultuuri kandjatega. Sisserändajad olid geneetiliselt erinevad nendest, kes varem olid toonud Lääne-Euroopasse põlluharimise.^[43] Seda võib pidada otsustavaks tõendiks, et vähemalt mõned indoeuroopa keeled tulid Euroopasse ida poolt seoses kurgaanikultuuri levikuga.

1980. aastatel esitasid arheoloogid Colin Renfrew (1988) ja Peter Bellwood idee, et algindoeurooplased olid identsed esimeste põlluharijatega, kes levisid Euroopas alates ajast umbes 7000 eKr. Aastatel 2003 ja 2012 väitsid kaks leksikostatistilist uurimust, et ajavahemikud algindoeuroopa algkeele hargnemise ja keelerühmade kujunemise vahel olid pikemad, kui seni oli arvatud, ja see toetas Anatoolia hüpoteesi.^[44][45] Neile argumentidele sai aga osaks tugev kriitika, sest paljud ei usu selle dateeringu usaldatavusse.^[46]

 Pikemalt artiklites Indoeuroopa algkeel ja Protoindoeurooplased

Indoeuroopa algkeel on rekonstrueeritud sellest pärinevate keelte võrdlemise teel. Võrreldes kõiki teadaolevaid elavaid ja väljasurnud keeli, on leitud rida ühissõnu (juuri ja tüvesid), ühine morfoloogia ja ühine süntaks.^[47]

Indoeuroopa algkeeles on rekonstrueeritud järgmised konsonantfoneemid^[48]:

Rekonstrueeritud algindoeuroopa konsonantfoneemid

		Labiaal	Koronaal	Dorsaal			Larüngaal
				palataalne	neutraalne	labiaalne
Nasaal		*m	*n
Klusiil	helitu	*p	*t	*ḱ	*k	*kʷ
	heliline	(*b)	*d	*ǵ	*g	*gʷ
	aspireeritud	*bʰ	*dʰ	*ǵʰ	*gʰ	*gʷʰ
Frikatiiv			*s				*h₁, *h₂, *h₃
Liikvida			*r, *l
Poolvokaal				*y [j]		*w

Mõnede uurijate arvates ei olnud indoeuroopa algkeeles mitte helilised, helilised aspireeritud ja helitud, vaid helitu, helitud ejektiivsed ja helitud aspireeritud klusiilid.^[49] Selle nn glotaalteooria esimese variandi pani ette Holger Pedersen.

Vokaalide arv indoeuroopa algkeeles on ikka veel vaidluse all. Võib-olla olid algkeeles ainult vokaalid e ja o. Vokaali a saab rekonstrueerida ainult käputäies sõnades, mis võisid olla laensõnad. Vokaalid i ja u olid võib-olla ainult poolvokaalide j ja w vokaalvariandid.

Lühikesed vokaalid eesvokaalid tagavokaalid Kõrged (*i) (*u) Keskkõrged *e *o Madal (*a)

Pikad vokaalid Eesvokaalid Tagavokaalid Kõrged (*ī) (*ū) Keskkõrged *ē *ō Madal (*ā)

 Pikemalt artiklis Ablaut

Indoeuroopa algkeeles oli nähtus nimega ablaut, mille tõttu vokaal võis sõna muutevormides varieeruda. Nimelt on mõnikord samas sõnas vokaal kujul *e, *o, *ē või *ō või langeb hoopis ära, nii et silpi moodustavaks saab konsonant. Selle algse varieerumise jälg tütarkeeltes on vokaalivaheldus tugevates verbides, näiteks inglise keeles drink, drank, drunk. Räägitakse viiest astmest, sealhulgas nullaste Ø ja täisaste häälikuga *e.^[50]

null	lühike	pikk
Ø	e	ē
	o	ō

Järgnev näide näitab, kuidas algindoeuroopa ablaut toimis sõnas *ph₂tḗr 'isa' käänetes ja tuletise käänetes ning kuidas astmed näevad välja vanakreeka keeles:

aste	algindoeuroopa	vanakreeka	vanakreeka transliteratsioon	tähendus
e-aste ehk täisaste	*ph₂-tér-m̥	πα-τέρ-α	pa-tér-a	'isa' (sihitav)
pikk e-aste	*ph₂-tḗr	πα-τήρ	pa-tḗr	'isa' (nimetav)
nullaste	*ph2-tr-és	πα-τρ-ός	pa-tr-ós	'isa' (omastav)
o-aste	*ń-ph₂-tor-m	ἀ-πά-τορ-α	a-pá-tor-a	'isatut' (sihitav)
pikk o-aste	*ń-ph₂-tōr	ἀ-πά-τωρ	a-pá-tōr	'isatu' (nimetav)

e-astmetes vokaalid on rõhulised, nullastmes ja o-astmetes vokaalid on rõhutud.

Tütarkeeltes on häälikud muutunud häälikuseaduste järgi. Need on süstemaatilised häälikumuutused teatud keelerühmades teatud häälikutega teatud tingimustes. Iga indoeuroopa keelte rühma saab määratleda iseloomulike häälikumuutustega.

Kentumkeeled ja satemkeeled

Ühe kõiki indoeuroopa keeli puudutanud häälikumuutuste komplekti järgi saab eristada kentumkeeli ja satemkeeli. Nimelt ei säilitanud ükski tütarkeel indoeuroopa algkeele kolmikeristust labialiseeritud, palataliseeritud ja tavaliste velaarsete klusiilide vahel, vaid taandasid selle opositsiooniks. Kentumkeeltes sulandusid *k ja *ḱ, satemkeeltes *kʷ ja *k.^[51]

Kentum- ja satemkeeled on nime saanud sõna "sada" vastete järgi ladina keeles (centum) ja sanskritis (śatam). Mõlemad sõnad tulevad indoeuroopa algkeele sõnast *ḱm̥tóm, mis algas palataliseeritud velaarse klusiiliga. Kentum- ja satemkeelte eristus käib niisiis palataliseeritud velaarsete klusiilide saatuse kohta eri keelerühmades. Algul arvati, et idapoolsed indoeuroopa keeled on kõik satemkeeled ja läänepoolsed kõik kentumkeeled ning see jaotus pärineb indoeuroopa algkeele jagunemisest lääne- ja idamurdeks. Kui avastati, et tohhaari keeled olid kentumkeeled, loobuti sellest mõttest..^[51]

Sanskriti keeles sai *ḱ-häälikust ś, läti, avesta, vene ja armeenia keeles s, leedu keeles š, albaania keeles th [θ] (heliliste konsonantide ees k).^[51]

	*kʷ,	*gʷ,	*gʷʰ	labialiseeritud velaarsed klusiilid	satemkeeltes sulandusid kokku
kentumkeeltes sulandusid kokku	*k,	*g,	*gʰ	tavalised velaarsed klusiilid
	*ḱ,	*ǵ,	*ǵʰ	palataliseeritud velaarsed klusiilid

Grimmi ja Raski seadus (germaani häälikunihe)

Grimmi seadus kirjeldab nihete ahelat germaani keeltes, kus häälikumuutused toimuvad üksteise järel:^[52]

1. Algindoeuroopa helitutest klusiilidest saavad helitud frikatiivid.
2. Algindoeuroopa helilistest klusiilidest saavad helilised frikatiivid.
3. Algindoeuroopa helilistest aspireeritud klusiilidest saavad helilised klusiilid või frikatiivid.

Protsess näeb välja nii:

• bʰ > b > p > ɸ
• dʰ > d > t > θ
• gʰ > g > k > x
• gʷʰ > gʷ > kʷ > xʷ

Nii et see seadus kirjeldab protsessi, mille tagajärjel germaani keeltes tänapäeval on f seal, kus ladina, kreeka ja teistes keeltes on p – näiteks inglise sõnades fish 'kala' (ladina sõnas piscis) ja father 'isa' (ladina pater).

Verneri seadus

Verneri seadus kirjeldab rida erandeid germaani häälikunihkest. Verner näitas, et kuigi klusiilide päritolu seadusel ei ole erandeid, on klusiilid rõhutute silpide järel uuesti heliliseks muutunud. See seadus seletab, miks algindoeuroopa sõnast *ph₂tér 'isa' on saanud alggermaani *fadar, sõnast *bhréh₂tēr 'vend' aga *broþar.^[53]

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

• indoeuroopa laenud eesti keeles
• indoeuropeistika

• Holger Pedersen, Sprogvidenskaben i det nittende århundrede. Metoder og resultater, Gyldendal: København 1924.
• Colin Renfrew. Archaeology and Language: The Puzzle of Indo-European Origins, Cape: London 1988.
• Oswald Szemerényi. Einführung in die vergleichende Sprachwissenschaft, Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt, 3. trükk 1989.
  • Introduction to Indo-European Linguistics, Oxford 1999.
• J. P. Mallory. In Search of the Indo-Europeans. Language, Archaeology and Myth, Thames & Hudson: London 1989.
• Jadranka Gvozdanovic (toim). Indo-European Numerals, Part I. 1992.
• Robert S. P. Beekes. Comparative Indo-European Linguistics. An Introduction, John Benjamins: Amsterdam, Philadelphia 1995.
• James P. Mallory, Douglas Q. Adams. Encyclopedia of Indo-European Culture, Fitzroy Dearborn: London 1997.
• Michael Meier-Brügger. Indogermanische Sprachwissenschaft, Walter de Gruyter: Berlin, New York 2000.
  • Indo-European Linguistics, Walter de Gruyter: Berlin, New York 2003.
• Gray, R. D., & Atkinson, Q. D. Language-tree divergence times support the Anatolian theory of Indo-European origin. – Nature, 2004, 426(6965), 435-439. (engelsk)
• Benjamin W. Fortson, IV. Indo-European Language and Culture: An Introduction, John Wiley & Sons 2004.
• James P. Mallory & Douglas Q. Adams. The Oxford Introduction to Proto-Indo-European and the Proto-Indo-European World, Oxford University Press 2006.
• D. W. Anthony. The horse, the wheel, and language: how Bronze-Age riders from the Eurasian steppes shaped the modern world, Princeton University Press 2010.
• Bouckaert, R., Lemey, P., Dunn, M., Greenhill, S. J., Alekseyenko, A. V., Drummond, A. J., ... & Atkinson, Q. D. Mapping the origins and expansion of the Indo-European language family. – Science, 2012, 337(6097), lk 957–960.
• Haak, W., Lazaridis, I., Patterson, N., Rohland, N., Mallick, S., Llamas, B., ... & Reich, D. Massive migration from the steppe was a source for Indo-European languages in Europe. – Nature, 2015, 522, lk 207–211.
• Pereltsvaig, A., Lewis, M. W. The Indo-European Controversy, Cambridge University Press 2015.
• Ramat, A. G., Ramat, P. The Indo-European Languages, Routledge 2015.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Indoeuroopa keeled