Kaliningrad

See artikkel räägib Kaliningradi oblasti linnast, Kaliningrad on ka Koroljovi linna endine nimi. "Königsberg" suunab siia, teiste samanimeliste kohta vaata lehekülge Königsberg (täpsustus).

---

See artikkel vajab toimetamist. (Veebruar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artikli neutraalsus on vaidlustatud! Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust.

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Mai 2023) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kaliningrad
vene Калининград
Kaliningradi lipp Kaliningradi vapp
Pindala: 225 km²
Elanikke: 489 735 (2023)[1]
Koordinaadid: 54° 43′ N, 20° 30′ E

Kaliningrad (vene keeles Калининград), ajaloolise saksakeelse nimega Königsberg on Venemaa linn Läänemere lõunakaldal, Venemaale kuuluva eksklaavi (Kaliningradi oblasti) administratiivne keskus.

Läänemere lõunakaldal Wisła maasääre ja Kura maasääre vahelisel Sambija poolsaarel asuv sadamalinn on kohalik tootmis- ja tööstuskeskus. See asub Pregolja jõe suudmest umbes 10 km kaugusel sisemaal jõe mõlemal kaldal. Wisła lahe väljavoolu ääres Baltiiskis paikneb eksklaavi tähtis Venemaa relvajõudude mereväebaas ning ümbruskonnas mitmed õhuväebaasid.

Enne 1255. aastat esineb kirjalikes allikates linna preisikeelne nimi Twangste. Ida-Preisimaa pealinnaks oli see aastail 1457–1945, moodustades kultuuri- ja majanduskeskuse ning Saksa Riigi põhjapoolseima suurlinna. Saksapäraseks ametlikuks nimeks jäi 1936. aastani Königsberg in Preußen, veel 1946. aastani kandis linn lühendatult nime Königsberg (kirillitsas Кёнигсберг).

Teise maailmasõja liitlasvägede õhurünnakutes purustati linn peaaegu täielikult. Potsdami konverentsi otsusele vastavalt allutati Königsberg koos Preisimaa kirdeosaga Nõukogude Liidule. Kui 1939. aastal elas linnas 370 000 elanikku, siis 1945. aasta aprilliks oli Königsbergis alles ligikaudu 150 000 inimest. Neist suurem osa suri nälga ja haigustesse või tapeti Nõukogude sõdurite poolt, 1945. aasta detsembris oli elus vaid 20 000 linlast. Ellujäänuid püüti sihikindlalt mõjutades lühikese ajaga "ümber kasvatada", kuid see ei õnnestunud. 1947. aastal küüditati enamik neist Stalini dikteerimisel Nõukogude okupatsioonitsooni Saksamaal. Kohale pidid jääma vähesed spetsialistid, keda tembeldati Nõukogude kodanikeks, nad pidid aitama kohalikke ettevõtteid taastada. Samal ajal algas Nõukogude inimeste sissevool, liidu lagunemise ajaks 1990. aastal moodustasid sakslased vaid 0,6% elanikkonnast. Tänapäeval moodustavad venelased üle 80% linna rahvastikust.

4. juulil 1946 nimetati Königsberg Nõukogude riigitegelase Mihhail Kalinini järgi Kaliningradiks. 1967. aastal lammutati taastamise asemel õhurünnakutes kannatada saanud Königsbergi loss. Vanalinnast olid alles vaid toomkiriku varemed, kuhu on maetud saksa filosoof Immanuel Kant. Saksamaa rahalise abiga taastati Königsbergi toomkirik aastail 1992–1998.

Kohalik ülikool kannab nüüd nime Immanuel Kanti nimeline Balti Föderaalne Ülikool ning peab end ajaloolise Königsbergi ülikooli õigusjärglaseks.

Kaliningrad paikneb Pregolja (saksa Pregel) jõe suudme lähedal jõe mõlemal kaldal ja saartel.

21. septembril 2004 toimus Kaliningradi oblastis mitu maavärinat, mille epitsenter paiknes linnast 40 kilomeetrit kagu pool umbes 6 km kaugusel Primorskist. Esimene tõuge, Richteri skaala järgi magnituudiga umbes 5 oli Eesti aja järgi kell 14.05 ning teine, magnituudiga 5,4 oli kell 16.32 – seda oli tunda ka Eestis.

Kaliningradis on üleminekukliima (mereliselt mandrilisele). Kõige külmema kuu, jaanuari keskmine õhutemperatuur on −1,5 °C ning kõige soojema kuu, juuli keskmine õhutemperatuur on 18,1 °C. Madalaimaks temperatuuriks fikseeriti −33,3 °C (veebruar 1956) ja kõrgeimaks temperatuuriks 36,5 °C (august 1992). Aasta keskmine õhutemperatuur on 7,9 °C, sademetehulk on 818 mm, õhuniiskus on 79% ja tuul 2,2 m/s.^[2]

Kaliningradis on mitu kaubasadamat, neist suurima kaubakäibega Kaliningradi Merekaubasadam, mille koosseisus on ka ajalooline elevaator. Sadama(te) edasist arengut takistab sissesõidukanal, mis seab piirangud laevade suurusele ja liiklussagedusele. Kanalis on võimalik korraga vaid ühes suunas liikuda piirkiirusega kuni 9 sõlme, mistõttu on eeskätt liinilaevad üle viidud Baltiiski sadamasse.

Linna merega ühendavas 1901. aastal avatud 43 km pikkuses kanalis on laevatee 50–80 m lai ning 9–10,5 m sügav^[3].

Linna edukaim jalgpalliklubi on Kaliningradi Baltika.

"Kuningamäe" ehk saksakeelse nimega Königsbergi (ladina keeles Regiomontum, hiljem Regiomonti) asutas 1255. aastal linnusena Böömimaa kuningas Otakar II Balti-Preisi hõimude käest vallutatud alale kaitseks paganlike preislaste eest.

1260. aastal piirasid preisi hõimud lossi, kuid seda hõivata ei õnnestunud. Edutuid katseid tehti ka aastatel 1263 ja 1273. Järgnevail aastail hakkasid vallutatud maadele saabuma saksa kolonistid, kes järjepidevalt segunesid kohaliku preisi elanikkonnaga, mille tulemusel viimased minetasid oma keele ja kultuuri ning assimileerusid täielikult. 16. sajandil moodustasid preislased ja leedulased vaid ligi viiendiku Königsbergi elanikkonnast.

Kindluse lähedale tekkis kolm linna: Altstadt, Löbenicht ja Kneiphof. 1525. aastast oli Altstadt Preisi hertsogite residents.

Pärast Kolmekümneaastast sõda 1454–1466 kuulutas Saksa ordu ennast vasalliks ja tõi oma pealinna Marienburgist Königsbergi. Aastal 1525 muutis Saksa ordu suurmeister Albrecht von Hohenzollern teokraatliku riigi ilmalikuks Preisi hertsogiriigiks (1525–1618), mille hertsogiks ta ise jäi. Königsberg sai selle riigi pealinnaks.

Aastal 1523 asutas Hans Weinreich koostöös hertsog Albrechtiga esimese trükikoja Königsbergis, kus 1524. aastal trükiti esimene raamat. Majandusliku baasi sellele lõid hertsogkonna, kiriku, linnavalitsuse ja ülikooli tellimused. Königsbergi ülikool asutati 1544. aastal ning oli tollal teine evangeelne ülikool Euroopas, kus õpetati ka astronoomiat. 16. sajandil kujunes linn leedu kultuuri oluliseks keskuseks, seal ilmus esimene leedukeelne raamat, seal elasid tuntud leedu kultuuriinimesed. 1660. aasta paiku hakkas ilmuma Königsbergi esimene ajaleht.

Esimene Preisi kuningas Friedrich I krooniti 1701. aastal Königsbergi lossis, kuid seejärel viidi pealinn Berliini.

Kuni 1721. aastani kandis Königsbergi nime tegelikult vaid loss. "Kolmiklinna" osadel Altstadtil, Kreiphofil ja Lübenichtil oli oma raad, bürgermeister ja kohus kuni 1724. aastani, mil ühendati kolm linna Königsbergi linnaks. Nende linnade elanikud olid ühisnime kasutanud juba palju varem.

Üheks silmapaistvamaks linnaelanikuks võib pidada Immanuel Kanti, tänu kellele muutus Königsbergi Ülikool tähtsaks filosoofiakeskuseks. Königsbergi Ülikooli õppejõud oli aastatel 1817–1834 ka Karl Ernst von Baer. Königsbergiga oli kaudselt seotud Leonhard Euler kes tegeles selle linna ühe populaarse logistikaprobleemiga, mille matemaatiline lahendamine viis hiljem uue matemaatikaharu, graafiteooria tekkimisele.

Berliini kõrval oli Königsberg tollal suuruselt teine linn Saksamaal. Seitsmeaastase sõja ajal hõivasid linna Vene väed ning see oli nende valduses aastatel 1758–1762. Linna külastas sel ajal ka Jelizaveta Petrovna.

1764., 1769. ja 1775. aastal laastasid linna tulekahjud.

1807. aastal vallutasid linna lühikeseks ajaks prantslased.

Terve 19. sajandi jooksul toimus kaitserajatiste kaasajastamine. Ehitati hulk bastione ja vallikraave, millest suurem osa on säilinud tänapäevani. Arhitektuurimälestistena pakuvad huvi uusgooti stiilis linnaväravad.

Linn kasvas jõudsalt. Aastal 1782 oli Königsbergis 31 368, 1888 – 140 909, 1910 – 249 600, 1939. aastal – 373 464 elanikku.

1857. aastal avati ühenduse pidamiseks Berliiniga Idaraudtee (saksa keeles Preusischer Ostbahn) ja 1867. aastal loodi ühendus Peterburiga. Viimane kroonimine selles linnas toimus 1861. aastal, see oli Wilhelm I kroonimine.

1876. aastal asutatud Königsbergi ooperiteater (Das Operhaus) paistis silma oma avangardsusega, esitades aastatel 1928–1932 Stravinski, Hindemithi jt teoseid. Kujutavas kunstis tunti erilist huvi saksa impressionismi ja ekspressionismi viljeleja Lovis Corinthi ja skulptor Käthe Kollowitzi vastu.

Saksa Riigiga ühinemine 1871. aastal kutsus esile majandustõusu. Linn kaasajastus, tänavad ja kõnniteed olid sillutatud. Rajati parke ja puiesteid. Linna kasvades tekkis vajadus ühiskondliku transpordi korraldamise vastu. 1881. aastal avati esimene "konka" (hobutramm) ning 1895. aastal ka elektritramm. Pärast Versailles' rahu oli Königsberg eraldatud Saksa Riigist nn Poola koridoriga.

1919. aastal avati Königsbergis Devau lennujaam – esimene lennujaam Saksamaal ning üks esimesi Euroopas ja maailmas. 1922. aastal avati lennuliin Königsberg–Riia–Moskva.

20. sajandil laienes linn märkimisväärselt, ulatudes väljapoole oma endisi kaitserajatisi. 1929. aastal ehitati uus raudtee peavaksal, palju stiilseid (juugend- ja Bauhausi stiilis) büroo- ja eluhooneid ning linnaasumeid. Linna ilme muutmiseks andsid suure panuse kohalikud arhitektid Hans Hopp ja Friedrich Heitmann. Suurt tähelepanu osutati mälestusmärkide ja skulptuuri väikevormide rajamisele, mille loomisele kaasati Königsbergi Kunstiakadeemia õppejõude ja lõpetanuid. Lossi ümbruses viidi läbi arheoloogilisi uuringuid ja rekonstrueerimisi.

Aastatel 1920–1941 peeti linnas suuri Idamesse (Ostmesse), kus peamiseks eksponeerimispaigaks oli imposantne Tehnikamaja. Tehnikaimeks peeti 1926. aastal ehitatud raudteesilda (Reichsbahnbrücke). Königsbergis asusid Idaeuroopa Majandusinstituut (Institut für osteuropische Wirtschaft), Kaubandus-Tööstuskoda jt. Tootmises domineerisid masinaehitus ja tselluloositööstus.

Suurüritustest olid märkimisväärsed Kanti 200. sünniaastapäeva tähistamise üritused 1924. aastal, tollase majandussurutisega seotud talurahvademonstratsioonid 1929, saksa üliõpilaspäevad 1932 ja Bach-Fest oktoobris 1936.

Rahvussotsialistide võimuletulekul toimunud kristalliöödel käskis kohalik Gauleiter (see amet vastas Nõukogude oblasti parteikomitee esimesele sekretärile) hävitada aastatel 1894–1896 ehitatud arhitektuuriväärtusliku Uue Sünagoogi.

1944. aasta 26. augustil sai Königsberg, eriti selle kesklinn, kus ei olnud sõjalisi objekte, Suurbritannia Kuninglike Õhujõudude operatsiooni "Kättemaks" käigus tugevalt purustatud. Hukkus palju rahulikke elanike, tules hävis vanalinn ja hulk mälestusmärke, loss sai tugevasti kannatada ning peavarjuta jäi ligi 20 000 elanikku. Õhurünnaku tulemusena põles maha ja jäi varemetesse peaaegu kogu Königsbergi kesklinn, sh unikaalne Königsbergi vanalinn koos kuningalossi, Königsbergi toomkiriku ja paljude teiste hoonetega. Königsberg kapituleerus pärast mõlemapoolseid ohvririkkaid tänavalahinguid Punaarmeele 9. aprillil 1945.

Maailmasõja järel annekteeris linna Nõukogude Liit. Linn nimetati ümber Kaliningradiks ning tühjendati sakslastest juba 1940. aastate lõpuks, soodustades sealses rahvastikus venelaste ja teiste Nõukogude Liidu rahvaste osakaalu suurenemist.^[4]

9. mail 2023 avaldati Poola riikliku komisjoni otsus kasutada Kaliningradi kohta edaspidi ainult poolapärast nime Królewiec, kuna "praegune Venemaa linna nimetus on kunstlik, millel pole linna või piirkonnaga mingit seost".^[5]

• Immanuel Kant (1724–1804), filosoof

• Ida-Preisimaa
• Kaliningradi aukodanike loend
• Königsbergi observatoorium
• Königsbergi ülikool
• Palmburgi sild

• Knaurs Lexikon. Berlin, 1938

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kaliningrad

• Kaliningradis võideldakse Immanuel Kantiga: russofoob, reetur, arusaamatute teoste autor
• “Ka Läti saadab Kaliningradi nime ajaloo prügikasti”. ERR Uudised, 16. mai 2023
• https://eki.ee/teatmik/kaliningrad-ja-konigsberg/