Laurie Aarons
Laurence Aarons (Laurie Aarons; 19. august 1917 – 7. veebruar 2005) oli Austraalia poliitik, Austraalia Kommunistliku Partei rahvuslik sekretär 1965–1976.
Ta imetles Palmiro Togliattit ning pooldas Nikita Hruštšovi ja Alexander Dubčeki reforme. 1970. aastatel sai temast eurokommunist.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ta sündis Sydney kommunistliku partei tegelase ja Hispaania kodusõja veterani Sam Aaronsi pojana. Ka Laurie vend Eric Aarons oli juhtiv kommunist. Aaronsite perekond oli Saksa juudi päritolu.
Laurie astus teismelisena kommunistlikku parteisse ja temast sai aktiivne ametiühingutegelane.
Teise maailmasõja ajal jäeti Aarons julgeolekukaalutlustel sõjaväeteenistusse võtmata. Selle asemel tegutses ta sõjaväes teenivate kommunistliku partei liikmete büroos.
Sõjaaeg ja sõjajärgsed aastad olid Austraalia Kommunistliku Partei õitseaeg. Parteid juhtis Lance Sharkey, kes oli ametisse pandud Kominterni poolt 1930. aastal. 1950. aastatel hakkas liikmete arv vähenema ning Sharkey vananedes hakati teda kritiseerima. Aarons juhtis nooremate parteifunktsionääride gruppi, kes pooldasid juhivahetust ja partei joone muutust. Nad imetlesid Itaalia Kommunistliku Partei juhti Palmiro Togliattit ja said tuntuks "itaallaste" nime all.
Pärast Hiina-Nõukogude lõhet 1960. aastate alguses Austraalia Kommunistlik Partei lõhenes ning Aaronsist sai Nõukogude-meelse enamuse juht. 1965. aastal astus Sharkey lõpuks tagasi ning Aaronsist sai tema järel partei rahvuslik sekretär. Ta toetas Nikita Hruštšovi liberaliseerimispoliitikat Nõukogude Liidus ning pärast Hruštšovi kukutamist oli ta Nõukogude juhtkonna poliitika suhtes aina kriitilisem. Aastal 1968 tervitas ta Alexander Dubčeki "Praha kevadet" Tšehhoslovakkias ning kritiseeris ägedalt Tšehhoslovakkia okupeerimist augustis 1968. Maailma kommunistlike parteide nõupidamisel pidas ta kõne, mis oli väga kriitiline Tšehhoslovakkiasse sissetungi ja Leonid Brežnevi aegse Nõukogude Liidu poliitika suhtes üldse.
1970. aastatel hakkas Austraalia Kommunistlik Partei pooldama eurokommunismi, loobus leninismist ja demokraatlikust tsentralismist ning püüdis moodustada Vietnami sõja vastases liikumises osalevate vassakjõudude ühisrinnet. Parteil ei õnnestunud siiski värvata 1960. ja 1970. aastate uute vasakpoolsete seast palju uusi liikmeid ning selle liikmeskond ja mõjujõud vähenesid jätkuvalt. Aastal 1976 astus Aarons rahvusliku sekretäri kohalt tagasi, kuid jäi partei mõjukaks liikmeks kuni partei laialiminekuni 1991.
Vanaduspõlves Maianbaris Uus-Lõuna-Walesis lõi Aarons vaatamata halvale tervisele kaasa kohalikus poliitikas ning kirjutas raamatuid ja artikleid.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]1944. aastal abiellus ta Carole Arkistalliga, kellega tal sündis kolm poega: kommunistliku partei tegelane Brian Aarons, tuntud ajakirjanik Mark Aarons ja John Aarons.