Epeirogenees
Epeirogeneesiks ehk epeirogeneetilisteks liikumisteks nimetatakse aeglaselt toimuvaid maakoore tõuse ja langusi ilma märkimisväärse kivimite deformeerumiseta. Epeirogeneetilisi tõususid ja langusi mõõdetakse millimeetritega ja nad esinevad laialdastel aladel (tuhandeil km²).
Epeirogenees võib avalduda mere taganemise või pealetungimisena. Kui maapind vajub, on tegemist mere pealetungi ehk transgressiooniga, kui aga tõuseb, siis mere taganemise ehk regressiooniga.
Mõiste "epeirogenees" (epeirogeny) võttis kasutusele 1890. aastal ameerika geoloog Grove Karl Gilbert, vastandades seda "orogeneesile" (orogeny).[1]
Epeirogeneetiliste liikumiste tüüpilised näited on sünekliisite ja antekliisite tekkimine platvormsetel aladel. Eestile on lähimad Balti sünekliis ja Valgevene antekliis.
Epeirogeneetiliste liikumiste põhjused on tänapäeval pole teada, aga on rida hüpoteese, mis seletavad ära mõne erijuhtumi:
- glatsioisostaasia, mis põhjustab näiteks Skandinaavia poolsaare ning selle ümbruse kerkimise (sealhulgas Loode-Eesti kerkimise);
- ookeanipõhja jahtumine ja vajumine selle eemaldumisel ookeani keskahelikest;
- maakoore õhenemine ja kerkimine süvadiapiiride (pluumide) toimel, sellele järgneb vajumine ning riftiorundi teke;
- maakoore paksenemine ja kerkimine tardkivimite intrusiooni toimel.[2]
Epeirogenees laiemas mõttes on maakoore aeglased kõikuvliikumised.[1]