Skelett

Skelett (kreeka sõnast σκέλετoν 'kuivanud') ehk toes ehk luustik on organismi elundkond, mis tänu oma jäikusele ja tugevusele võimaldab organismil säilitada kuju.

Skelett võib paljudel juhtudel osaleda organismi liikumises ja/või kaitses.

Skelett esineb mingil kujul peaaegu kõigil elusolenditel, kelle mõõtmed on piisavalt suured selleks, et Maa gravitatsioonijõud neile olulist mõju avaldaks. Bakterite kuju aitab säilitada rakukest või seda ümbritsev limakapsel. Taimede toese moodustavad tselluloosist ja ligniinist koosnevad rakukestad.

Skelett on kõigil selgroogsetel loomadel

Loomadel eristatakse sise- ja välisskeletti, levinuim on loomariigis viimane. Paljudel alamatel (vee)loomadel (näiteks ainuõõssetel peale korallide) ja enamikul ussidel skelett puudub. Ainuraksetel (näiteks kiirikloomadel) esineb mineraalsest või orgaanilisest ainest kodasid. Tõelist skeletti kohtame esimesena käsnade juures, kellel see koosneb peamiselt spongiinist või kaltsiumkarbonaadist.

Paljudel ümarussidel katab keha tugev kutiikula.

Okasnahksetest on välisskelett kõige rohkem arenenud merisiilikutel. Lülijalgsed omavad kitiinkesta, mille külge kinnituvad lihased, ning mis on nii toeseks kui ka kaitseks kahjulike välismõjude eest.

Limustest on välisskeletiga varustatud teod ja karbid (lubikojad). Siseskelett on tekkinud keelikloomadel, algselt seljakeeliku näol. Kõrgematel keelikloomadel – selgroogsetel – on selle ümber tekkinud luustunud toes.

Selgroogsetel esineb keeruline skeletisüsteem (luustik), mis koosneb luudest, kõhredest ja sidemetest ehk ligamentidest. Luud on omavahel ühendatud kas jäigalt (õmbluste abil), pooljäigalt või liikuvalt (liigesed). Üksikutel selgroogsete rühmadel (näiteks kilpkonnadel ja rüükaladel) on sellele lisaks ka kattekudedest tekkinud välisskelett.

Kõhrkaladel esineb primitiivseim skelett, mis koosneb peamiselt kõhrest, puuduvad jäsemeluud, kolju koosneb paljudest omavahel nõrgalt ühendatud osadest, millest olulisimad on lõualuud, ajukolju ja lõpusekaared. Luukaladel on need kolju osad enam-vähem liitunud, toes luustunud, tekkinud uimede luud.

Vihtuimeliste kalade paarilistest uimedest on saanud alguse kahepaiksete jäsemed (alguses vähediferentseerunud). Lisaks eristub luustikus selgelt selgroo rinna-, kaela- ja ristluuosa, õla- ja puusavööde ning saba, koljus saavad endistest lõpusekaartest alguse kuulmeluud.

Roomajate luustik on veel üsna varieeruv, jäsemete skelett võtab lõpliku kuju (varvaste luud ja pöialuud, sääreluud ja reieluu, puusaliigesed ning põlveliigesed), seoses rinnaluu tekkega tekib rinnakorv. Roomajatest põlvnevad linnud, kelle luustikku iseloomustab kohastumine lendamiseks – esijäsemete skelett redutseerub tiibade tekke tõttu, luud on kerged, sisaldavad õhku.

Imetajate luustik on juba üsna vähevarieeruv. See koosneb koljust, mis täiskasvanueas on täielikult liitunud ja mis on liigeste abil ühendatud alalõualuu ja kaelaga ning keeleluuga. Kaelalülisid on 7 (v.a laisikutel) ja neil puuduvad roided (erinevalt roomajatest). Rinnalülisid on 12–15, nende külge kinnituvad roided. Järgnevad 5–7 nimmelüli ja 4–5 ristluuks liitunud lüli. Sabalülide arv varieerub suuresti, teatud nahkhiirtel on neid vaid kolm, soomusloomadel kuni 49.

Inimese skeleti eripärad võrreldes muude imetajatega tulenevad eelkõige inimese püstisest kõnnakust.

Inimese skelett koosneb 29 koljuluust, 33 selgroolülist (7 kaelalüli, 12 rinnalüli, 5 nimmelüli, 5 ristluulülist (kokkukasvanud), 4 õndralüli), 20 roidest, 4 ebaroidest, kahest abaluust, kahest rangluust, neljast vaagnaluust (kokkukasvanud), (ühe jala kohta) 30 jala- ja (ühe käe kohta) 31 käeluust ja seesamluudest, mille arv on indiviiditi erinev. Seesamluid arvestamata on inimesel kokku 206 luud.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Skelett

• osteoporoos