Taani valdused Eestis

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Taani valdused Eestis olid Taani kuninga Valdemar II poolt Läänemere ristisõdade käigus 13. sajandi alguses vallutatud ning seejärel Taani kroonile kuulunud maa-alad Põhja-Eestis.

Eestikeelses ajalookirjanduses on teiste aegade eeskujul (orduaeg, Rootsi aeg, Poola aeg) mõnikord seda Taani kuninga Põhja-Eestit valitsetud ajajärku nimetatud Taani ajaks.

Traditsiooniliselt loetakse Eestimaa hertsogkonna alguseks 1080. aastat, mil Taani kuningas Knud IV asutanud paganliku kuningriigi asemele kristliku hertsogiriigi^[1].

Rooma paavst Honorius III sätestas 9. oktoobril 1218, et Taani kuningas Valdemar II võib paganatelt vallutatud alad inkorporeerida Taani kuninga valdustesse.

1219. aasta suvel saabus koos Taani kuninga Waldemar II ja Taani laevastikuga Revala maakonnas ja asus Lyndanisesse suur hulk kõrgeid ilmalikke ja vaimulikke ametimehi: peapiiskop Anders Sunesen (Lundi peapiiskopkonna peapiiskop ja paavst Innocentius III poolt määratud Rooma paavsti legaat Põhjamaades), kolm piiskoppi, Eestimaa piiskop Theoderich ja Taani kuninga vasall, Rügeni slaavlaste vürst Vitslav I (Wenezlaus).

Kuningas Waldemar II-le oli Rooma paavst Honorius III 19. oktoobril 1218 antud bullaga andnud õiguse liita oma valdustega ja allutada kiriklikult kõik alad, mis on tema relvadega võidetud^[2].

Pärast sõjalist võitu Lindanise lahingus eestlaste muistses vabadusvõitluses vallutasid ja ristisid taanlased 1219. ja 1220. aastal Põhja-Eesti alad ning saavutasid kontrolli Harjumaa, Virumaa, Alutaguse, osa Läänemaa ja Järvamaa üle, kuhu asutati Eestimaa hertsogkond Taani kuninga valdusena. Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas Taani kuningas Valdemar II aastal 1220 oma poja Knudi. Kuningas Valdemar II lahkus ise 1219. aasta suve lõpul ja määras vallutatud ja vallutatavate maade asehalduriks Anders Suneseni.

13. sajandi esimesel veerandil jagati ka Virumaa ja Peipsimaa piiriala mitme valdaja vahel, Alutaguse kihelkond sattus Taani võimu alla; Lämmijärve ja Peipsi läänekalda alad kuni Omedu jõeni sai Tartu piiskop, Vaiamaa põhjapoolse osa Mõõgavendade Ordu. Ordu ja taanlaste vaheline piir kulges Raadna oja mööda. Pihkva järve ümbrus ja Peipsi idarannik kuulus endiselt Pihkvamaale ja sellisena esialgu Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Peipsi ja Lämmijärv jäid seega loodusliku piirina Vana-Liivimaa ja Novgorodi valduste vahele. Lõuna pool kulges nendevaheline piir Võhandu alamjooksult piki Mädajõge ja Kolodovitsa oja (Piirioja) kuni Piusa jõeni, mööda Piusat Vastseliinani ja sealt piki Meeksi oja edasi lõunasse.

 Pikemalt artiklites Taani hindamisraamat ja Die Estlandliste des Liber Census Daniae

Hindamisraamatu esialgse käsikirja lasi tõenäoliselt koostada Taani kuningas Valdemar II (1170–1241) oma valitsusaja (1202–1241) teises pooles. Hindamisraamatu osa on Suur Eestimaa nimistu - 27 pärgamendilehest koosnev Taani hindamisraamatu üks osa. See on koostatud munkade poolt aastatel 1219–1220 kes Eestimaal ringi liikusid ja rahvast ristisid. Munkade koostatud nimistus on üle 500 kohanime Harju– ja Virumaalt. 421 neist on kasutusel tänapäevani. Ära toodud on ka maavaldussuhted.

1230. aastal koostatud Väike Eestimaa nimistu, sisaldab andmeid Eesti maakondade kohta adramaades, välja arvatud Ugandi ja Sakala maakonnad, mis kuulusid ordu aladesse.

Taani sõjalisele jõule ning vasallidele lisaks suunati Taani kuninga poolt, paavsti legaadi Modena Wilhelmi nõuandel Tallinnas ristiusu levitamiseks dominiiklaste ehk Jutlustajate Vendade Ordu mungad, kes ehitasid (1229) esimese puukiriku Toompeale ja 1246. aastal Püha Katariina kloostri Tallinna all-linnas.

Aastatel 1222–1224 toimus eestlaste ülestõus vallutajate vastu, mille alustasid saarlased. Ülestõusu käigus vabastati kogu Eestimaa välja arvatud Tallinn. 1223. aasta veebruaris või märtsis toimus Tallinna piiramine, mil saarlased koos seni Taani kuninga võimu all olnud läänemaalaste, varbolaste, virulaste ja järvalastega piirasid Toompea Väikest linnust, taanlaste tugipunkti Eestimaal. Pärast pikka piiramist tungisid linnuse kaitsjad eestlaste väele kallale ja lõid selle põgenema. Taanlased kutsusid Mõõgavendade ordu appi ülestõusu maha suruma, kuid pärast ülestõusu mahasurumist läksid vallutajad omavahel maade pärast tülli. Kullamaa linnus oli kuni 1224. aastani Taani kuninga valduses, kuid peale ülestõusu läks Kullamaa piirkond Mõõgavendade ordule. Paavsti legaat Wilhelm Modenast moodustas vallutajate vahel tekkinud maatüli lahendamiseks Viru-, Järva- ja Läänemaast otse paavstile alluva Eestimaa piiskopkonna ning Kullamaa linnusest sai alates 1226. aastast paavsti asehalduri residents.

1223. aastal võttis Schwerini krahv Henrik (Must Henrik) Valdemari ühe jahiretke ajal Lyøle koos tema vanima poja Valdemariga vangi. Krahv lõi tagasi katsed kuningat vabastada. Ta vabastas kuninga alles 1225. või 1226. aastal tingimusel, et too tagastab kõik oma vallutatud alad Põhja-Saksamaal. Kuningas pidi ka vanduma, et ta loobub kättemaksust. Vabanemiseks 1225. aastal pidi Valdemar II loovutama kõik võõrvaldused, välja arvatud Rügeni saar ja Põhja-Eesti. Vallutajate vahelist tüli saadeti lahendama Rooma paavsti legaat Balduin Alnast, kes tahtis Toompead paavstile allutada, mis saigi peamiseks põhjuseks verisele lahingule orduvendade ja Rooma paavsti legaati Balduin Alnast toetavate Taani vasallide vahel 1233. aastal, mille käigus Taani kuninga Toompea dominiiklaste kirikusse põgenenud vasallid tapeti otse altari ees ning piiskopile ega vaimulikele ei halastatud. Pärast lahinguid põgenes Eestist ka Balduin Alnast. 1225. aastal alustas Mõõgavendade ordu Taani vastu sõjalist tegevust ja 1225. aastal hõivasid sakslased taanlastelt Virumaa ja Järvamaa. Taanlaste ja sakslaste vahelise konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast (taani k. Gervien i Virland) talle alluva haldusüksuse, kellele taanlased andsid üle 1225 Harjumaa, Virumaa, Läänemaa ja Järvamaa^[3].

1227. aastal tungis Valdemar II Põhja-Saksamaale, püüdes kaotatud alasid tagasi võita, kuid sai võitluses saksa vürstidega Bornhövedi lahingus 22. juulil lüüa ja jäi vallutatud Saksa aladest lõplikult ilma. Bornhövedi lahingu järel alustasid Taani aladele pealetungi ka sakslaste Mõõgavendade ordu väed. 1225 sügisel korraldasid sakslased Otepäält eesotsas Johannes Doleniga sõjakäigu Virumaale ja lõid taanlased sealsetest muinaslinnustest välja. 1226. aastal mai algul tegid nad teist korda röövretke Põhja-Eestisse Viru maakonda ja vallutasid seal ühe linnuse.^[4]. Leedumaal sai aga Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu Saule lahingus 1236. aastal hävitavalt lüüa. 1227. aastaks vallutasid nad Taanilt kogu Põhja-Eesti Eestimaa valdused. Kuningas loobus edasistest vallutuspüüdlustest Põhja-Saksamaal. Sellega lõppes Taani ülemvõim Läänemere piirkonnas, kuigi Vordingborgi lähedal asuvas Stensbys sõlmitud Stensby lepinguga kindlustas Taani oma võimu Eestimaal.

Paavsti legaadi Modena Wilhelmi (Modena Guillemuse) osavõtul sõlmitud Stensby lepingu kohaselt tagastas Rooma paavstile alluv vaimulik Liivi ordu kui Mõõgavendade ordu järglane 1238. aastal Taanile Tallinna, Rakvere ja Narva linnused, Revala, Harjumaa ja Virumaa (umbes 12 000 km²). Järvamaa jäi Liivi ordule, kuid ordu ei tohtinud Taani kuninga loata sinna kindlustusi rajada, kuid jäi koos ülejäänud Taani hallatava Eestimaaga kiriklikult Lundi peapiiskopkonna Tallinna piiskopi diötseesi.

 Pikemalt artiklites Eestimaa hertsogkond, Eestimaa hertsog ja Taani kuninga asehaldur

Hiljemalt aastatel 1271–1346 kuulus Taani kuningate ja hilisemate Eestimaa valitsejate titulatuuri tiitel "Eestimaa hertsog". Kõrgemaks kohapealseks võimukandjaks Eestimaa hertsogkonnas oli Taani kuninga asehaldur, kelle asukoht oli Tallinna linnuses ja kuninglik nõukogu, mis koosnes 15 liikmest. Taani kuninga ja Eestimaa hertsogi valdustesse kuulusid: Revala, Harjumaa ja Virumaa.

13. sajandi teisel poolel alustasid Taani asehaldurid uute kaitserajatiste ja linnuste rajamist linnades (Tallinna linnamüür 1265, Rakvere ordulinnus, Narva linnus 1254). Maahärra läänistas maid koos talupoegadega edasi läänimeestele ehk vasallidele, kes kandsid oma senjööri (maahärra ) kasuks sõjateenistust ja täitsid ka mitmesuguseid ülesandeid maa valitsemisel. Eriti kiiresti anti suurem osa maid vasallide kätte Taani valdusalal, kus juba 13. sajandi keskel oli enamik maid läänimeeste käes. 1241. aastal kuulus Harjus-Virus 114 vasallile 4067 adramaad, s.o. 75 % kogu haritud maast.

 Pikemalt artiklites Tallinna piiskopkond ja Tallinna piiskoppide loend

 Pikemalt artiklis 13. sajand Eestis, 14. sajand Eestis

14. sajandi esimesel kolmandikul toimus Taani riigis parajasti äärmine lagunemine ja kuningas Christoffer II‎, kes oli suures rahahädas, pantis laenu katteks ka Eestimaa hertsogkonna, mille nimeline hertsog oli Christoffer II poeg Otto (1310 – pärast 1347). 1329. aastal sai Eestimaa hertsogkonna lääniks Taani kuningalt, pandiks laenu vastu Knut Porse, kes oli abielus kõrgest soost Ingeborgi, Norra kuninga Håkon V Magnussoni tütre ja Rootsi hertsog Erik Magnussoni (surnud 1318) lesega. Knut Porse suri järgmisel, 1330. aastal, jättes maha lese ning kolm pärimisõigusega poega, kellest Magnus Erikssonist (sünd. 1316), sai hiljem sai Rootsi ja Norra kuningas, Magnus VII.

1324. aastal oli kuninga Christopher II tütar Margareta abiellunud Brandenburgi markkrahv Ludwigi, Saksa-Rooma keiser Ludwig IV pojaga, millega tuli Ludwig V-le välja maksta ka lubatud kaasvara, 12 000 marka ehk 2,8 tonni hõbedat. Et seda summat Taani kuningal polnud, panditi Ludwig V-le veimevaka katteks rida Eestimaal asuvaid mõisaid. Christopher II surma järel andiski Otto 1333. aastal oma noorema venna Valdemari nõusolekul markkrahv Ludwig V-le kaasavara asemel kogu Eestimaa, loobudes ühtlasi siin igasugustest õigustest. 1338. aastal aga Valdemar, saanud täisealiseks, võttis enesele nii Taani kuningriigi kui ka Eestimaa hertsogkonna pärija tiitli. Kõigest sellest lähtudes oli 1330. aastate lõpuks Eestimaale terve rida õigusjärgseid pretendente: Knut Porse pärijad, eeskätt muidugi Rootsi kuningas Magnus VII; aga samuti Brandenburgi markkrahv Ludwig V ning eelkõige muidugi Christopher II noorim poeg Valdemar IV.

Tegelik olukord Eestimaa hertsogkonnas kujunes aga selliseks, et pärast kuningas Christoffer II surma 1332. aastal polnud Taani riigil 8 aasta jooksul kuningat. Otto, kes oli troonipärimise järjekorras esimene, ei soovinud aga kuningakrooni vastu võtta. 1332. aasta sügisel loobus Taani kuninga asehaldur Tallinnas capitaneus Marquard Breide kroonile kuulunud Tallinna ja Narva linnustest Liivimaa ordu kasuks ning sõlmis orduga ühtlasi vastastikuse mittekallaletungilepingu.

Vältimaks Knut Porse pärija, Rootsi ja Norra kuninga Magnus Erikssoni (kes kogus jõudu Läänemere-äärsetel aladel ja oli juba saanud Taanilt Skåne, temale kuulusid nii Turu kui Viiburi) nõudeid aladele, tunnistas Taani kuningas (1340–1375) Valdemar IV 1340. aastal oma venna Otto poolt 1333. aasta kinnitust anda Eestimaa Saksa-Rooma keiser Ludwig IV pojale Brandenburgi markkrahvile Ludwig V-le kaasavaraks. Brandenburgi Ludwigil puudus ilmselt huvi Eestimaa vastu, kuid Liivimaa ordu juba kaua ihaldanud uusi valdusi Liivimaal. Kuid Liivimaa ordul polnud selleks mingit õiguslikku alust. Eestimaa hertsogil Valdemaril, oli aga vaja raha nii riigi kokkuostmiseks kui vana kaasavaravõla tasumiseks. Taani valitsejanna Margrete I (1305–1340) surma järel aga jäi kavandatud tehing Valdemar IV-Brandenburgi Ludwig V-Liivimaa ordu teostamata. Tallinna jäid endiselt resideerima Taani asevalitseja ning Lundi peapiiskopile alluv Tallinna piiskop.

1343. aastal pärast Jüriöö ülestõusu, mille Liivimaa ordu veriselt maha surus, läksid Liivimaa ordu kätte kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa hertsogkonnas: Tallinn ja Rakvere 1343. ning Narva 1345. aastal. Taani kuningas Valdemar IV müüs 29. augustil 1346, pärast Jüriöö ülestõusu oma Eesti valdused (Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega) Saksa ordu ordumeister Goswin von Herikele ca nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marga) eest ja Saksa ordu pantis need 1347. aastal Liivi ordule.

Valdemar IV sai Maarjamaa (jumalaema maa) müügi pärast Rooma paavsti käest karistada ning paavst kohustas Taani kuningat tehtud patu lunastamiseks sooritama palverännaku pühasse paika.

16. sajandi lõpul ning 17. sajandi alguses oli Taani Läänemere piirkonnas suurvõimuks: kuningriik hõlmas Ojamaad, Skånet tänapäeva Lõuna-Rootsis, Hallandit ja Blekinget, lisaks Norra ja Schleswig-Holsteini hertsogkondi ning ka Saaremaad. Taani krooni alla kuulusid ka Fääri saared ja Island, millele lisandus ülemvõimu taotlus Gröönimaa üle.

1559. aasta sügisel müüs Saare-Lääne piiskop Johannes von Münchhausen Saare-Lääne piiskopkonna 30 000 taalri Taani kuningas Frederik II-le, kes andis selle oma vennale hertsog Magnusele. Järgmise aasta 15. aprillil saabus Magnus Kuressaarde ja kuulutas enda Saare-Lääne piiskopiks.

1560. aastal, kui Ivan IV oli ligi pool Liivimaad vallutanud ning Liivi ordu osutus võimetuks vastupanu osutama, otsustas Tallinna piiskop Moritz Wrangel oma piiskopikoha Kuramaa ja Saare-Lääne piiskopi Johann von Münchhauseni eeskujul hertsog Magnusele maha müüa.

1561. aastal saatis Taani kuningas kuningliku nõuniku asehalduri ülesannetes, Magnuse välispoliitikas tehtud vigade tõttu tema tegevust kontrollima, ning andis ühtlasi nii sõjaväe juhtimise, kui kohaliku välispoliitilise tegevuse asehalduri kätte. Selle sammuga seoti Saare-Lääne piiskopkond riigiõiguslikult Taani kuningriigiga. 1562. aastal kehtestati Saaremaal Taani protestantlik kirikuseadus. 1563. aasta teisel poolel müüs Maasilinna endine ordu foogtkonna foogt Heinrich Lüdinghausen-Wulff oma valduses olevad maad Taanile. 1563. aastal sai Kuressaare alevik Saare-Lääne piiskopilt hertsog Magnuselt endale linnaõigused.

Põhjamaade seitsmeaastase sõja lõpetanud 1570. aasta Stettini rahulepingu tulemusena jäi Saaremaa Taani valdusse, kuni Brömsebro rahuni (1645), kuid Rootsi valdusse läks Läänemaa.

Taani võimu all kujunes Saaremaa aadlist omaette Saaremaa rüütelkond, kellele Taani kuningas kinnitas suured õigused, mistõttu nad korraldasid kohaliku elu juhtimist maapäeva ja maanõunike kaudu.

1570. aastal puhkes Kahekümneviieaastane sõda Rootsi ja Moskva tsaaririigi vahel ning Moskva tsaaririik üritas Liivimaal rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa kuningriiki keskusega Põltsamaal, kuhu Ivan IV (Ivan Julm) kutsus troonile Taani kuninga Frederik II venna hertsog Magnuse, andes oma onupoja tütre Marija talle naiseks. 1570. aasta märtsis loobus aga Magnus Taani kuninga toetusest ja vandus truudust Moskva tsaarile Ivan IV-le saades vastutasuks Liivimaa kuninga tiitli.

Pärast Liivi sõda jäi Taanile Saaremaa, kuid aastatel 1611–1613 toimunud Kalmari sõja käigus sooritasid rootslaste väed Saaremaa vastu kaks suuremat rüüsteretke.

 Pikemalt artiklis Saaremaa ajalugu#Taani kuningriigis

Taani-Rootsi sõja (1643–1645) tagajärjel kaotas Taani 1645. aastal sõlmitud Brömsebro rahulepinguga oma valdused Eestis.

• Eestimaa hertsogkond
• Magnus
• Valdemar II
• Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani valduste vaheline piir

• Carlsberg fellowship: Reseach project on the common history of Denmark and Estonia, by Mihkel Mäesalu and Stefan Pajung

• Anton Friedrich Büsching: Magazin für die neue Historie und Geographie, VII Theil: VII Archiv-Nachrichten von alten Unterhandlungen welche zwischen dem russischen und danischen hofe von 1554 bis 1677., Halle: Johann Jacob Curt 1773 lk. 297
• Friedrich Georg von Bunge: Das Herzogthum Estland unter den Königen von Dänemark., Gotha: Friedrich Andreas Perthes, 1877 Digitaalselt Andmed ESTERis
• Juhan Vasar, Taani püüded Eestimaal taasvallutamiseks 1411—1422, TARTU 1930, Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli toimetused, B HUMANIORA XVII I, lk 6..., TAANI PÜÜDED EESTIMAA TAASVALLUTAMISEKS 1411—1422, TARTU 1930,