1919. aasta maareform

1919. aasta maareform oli Eesti Vabariigi 1919. aastal vabadussõja ajal läbi viidud reform, mille käigus maaseadusega riigistati suurmaaomandused ning loodi riigi tagavaramaa ja uued talukohad.

Maareformi aluseks oli 10. oktoobril 1919. aastal vastu võetud maaseadus, mis oli ühtlasi esimene seadus peale Eesti Vabariigi iseseisvumist.^[1]

Maaga seotud ümberkorraldused toimusid pärast esimest maailmasõda mitmes Euroopa riigis, kuid Eestis ja ka Lätis toimunud maareformid olid kõige radikaalsemad.

Maareformi on ka kritiseerinud välisriigid, enamasti läänes, kuna rikuti jämedalt eraomandi puutumatuse põhimõtet. Eriti raskendavaks asjaoluks peeti seda, et Eesti valitsus oleks justkui murdnud oma lubadust Suurbritannia valitsusele baltisaksalaste aadlike mõisaid mitte sundvõõrandada. Samuti ei näinud seadus konfiskeeritud mõisate eest ette mingit kompensatsiooni, alles hiljem maksis Eesti valitsus rahvusvahelise surve tõttu mõisaomanikele kompensatsiooni. Tauniti ka seda, et reform tabas ainult baltisakslasi, kuid tegelikult pole see tõsi.^[2]

24. veebruaril 1918 seadis Eesti maapäeva vanemate nõukogu „Manifestis kõigile Eestimaa rahvastele“ Ajutisele Valitsusele ülesandeks maaküsimuse lahendamise, mis põhineks võimalikult laialdastel demokraatlikel alustel. Samal ajal liikusid Eesti poole Saksa sõjaväeüksused, kelle eesmärk oli okupeerida Eesti. Pärast Saksamaa okupatsiooni alt vabanemist võtsid Eesti võimuorganid vastu seadusandlikke otsuseid maareformi ettevalmistamiseks.^[3]

27. märtsil 1918 tunnistas maapäev määrusega kõik kroonu- ja põllupanga mõisad ning metsad Eesti Vabariigi omandiks. Mõisaid ja maid hakkas valitsema põllumajandusministeerium, kes keelustas ka mõisavarade laialivedamise ning müümise.^[1]

17. veebruaril 1919 tunnistas Ajutine Valitsus rüütlimõisad Eesti Vabariigi omandiks.^[1]

23. aprillil 1919 toimus asutava kogu esimene koosolek, kus Theodor Pool moodustas maaseaduse eelnõu koostamiseks 20-liikmelise maakomisjoni. Komisjoni välja töötatud seaduseelnõu jõudis täiskogu ette 25. juulil 1919. aastal. Maaküsimuses kujunes välja kaks suunda: radikaalne, kus olid tööerakond, sotsiaaldemokraadid ja -revolutsionäärid, ning alalhoidlikum, mida esindasid rahvaerakond, kristlik rahvaerakond ja maaliit. Kui radikaalne suund nõudis põhjalikku reformi ning suurmajapidamiste täielikku likvideerimist, siis vastaspool eelistas mõõdukat lähenemist ja soovitas jätta igale suurmaaomaniku perekonnale mõisasüdamed 300 tiinu suuruses.^[4]

10. oktoobril 1919 võeti vastu maaseadus. Hääled jagunesid 63 poolt- ja 9 vastuhääleks ning 1 erapooletuks hääleks. 20 saadikut ei hääletanud. Maaseadus sisaldas 28 paragrahvi, mille alusel riik võõrandas riiklikuks maatagavaraks 2 346 494 hektarit maad, rüütlimõisaomanikelt pärines 1 934 679 hektarit. Maaseadus ei määranud tol korral maareformi üksikasju ning hiljem andis riik aastate jooksul välja mitu uut seadust ja määrust.^[5]

1919. aastal vastu võetud maaseadusega ei riigistatud linnade, heategevus- ja teadusasutuste ning maakondade ja valdade päralt olevaid mõisaid ja maid. Reformi eesmärk oli jagada mõisamaad väikemajapidamisteks ja anda need uusmaasaajale põliseks kasutamiseks, eriotstarbelise maana haridus-, omavalitsus-, ühistegevusasutustele ja kaubandus- või tööstusettevõtetele pikaajaliseks kasutamiseks ning ka põllumajanduslikele artellidele ühiseks harimiseks. Seepärast tekkisid põllutöö- ja kodumajanduskoolide majapidamised. Riigimõisad jäeti riigi pidada või anti eraisikutele ainult lühiajalise rendilepinguga. Maatükkide esmased saajad olid vabadussõjas osalenud sõdurid.^[6]

1925. aasta 26. mai seadusega anti endiste rüütlimõisate ja maakohtade omanikele või nende pärijatele tagasi kuni 50 ha suurused kohad endistest valdustest.

Maaseaduse suurimateks kujundajateks olid talurahvaseadused, baltisakslased ning 1905., 1917. ja 1918. aasta revolutsioonid Venemaal ja Saksamaal.

19. sajandil vastu võetud talurahvaseadused tõid kaasa esimesed muutused maaomandi poliitikas, kuna sinnamaani oli valdav enamik pärisorjad. Kõige olulisemaks võib pidada 1849. aastal Liivimaa ja 1856. aastal Eestimaa kubermangu vastu võetud talurahvaseaduseid, mis andsid talupoegadele võimaluse talumaa päriseks osta.^[7]

Baltisakslased moodustasid Baltimaade ühiskonna ülemkihi. Seetõttu oli suur hulk baltisakslasi mõisnikud ja omasid Eesti aladel palju maid. Maareform mõjutas baltisakslasi kõige rohkem, kuna nende käest võeti maad ja mõisad ära. Pärast reformi oli endistel mõisnikel võimalik elada edasi põllumeestena.^[8]

1905. ja 1917. aastal toimusid Venemaal revolutsioonid, mis mõjutasid ka Eestit omakorda. Mõlema revolutsiooniga kerkisid esile poliitilised jõud, kellel olid erinevad arusaamad maaküsimuses.^[9]

Pärast Eesti okupeerimist oli Saksamaa eesmärk liita endaga Eestimaa ja Liivimaa kubermang ning seejärel sisse tuua 2 miljonit saksa kolonisti. Saksamaal toimus aga 1918. aasta novembris revolutsioon, mistõttu jäid need plaanid katki.^[10]

• Eesti mõisate loend
• Maaseadus
• Maareform

• "Maareformi allakäik Varangul". // Virumaa Teataja, 14. veebruar 1936, nr 18, lk 2
• Kadri Tael. "Muutuste tuules. 1919. aastal alanud maareform Vana-Põltsamaa vallas". // Põltsamaa Muuseumi Ajaloo Vihik 6. Toimetaja Rutt Tänav. Põltsamaa Muuseum. Põltsamaa 2014
• Kadri Tael. "1919. aasta maareform Vana-Põltsamaa vallas". Magistritöö Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo ja arheoloogia instituudis
• Mälestuskillud. Artiklite kogumik Eesti ja Saksamaa vaheliste diplomaatiliste suhete sõlmimise 85. ja taassõlmimise 15. aastapäevaks. Eesti Vabariigi Suursaatkond Berliinis 2007, lk 19
• Harjumaa Muuseumi koduleht (kasutatud 30.09.2009)