Aleksandr Herzen

Aleksandr Ivanovitš Herzen (vene keeles Алекса́ндр Ива́нович Ге́рцен) (6. aprill (vkj 25. märts) 1812 Moskva – 21. jaanuar (vkj 9. jaanuar) 1870 Pariis) oli Vene läänemeelne kirjanik, filosoof ja revolutsionäär, keda tuntakse Vene sotsialismi rajajana.

Herzeni isa oli rikas mõisnik Ivan Aleksejevitš Jakovlev (1767–1846). Ema oli 16-aastane sakslane Henrietta-Wilhelmina-Luisa Haag, kelle isa oli väikeametnik ja töötas Stuttgardis asjaajajana. Vanemad polnud omavahel abielus ja sellepärast mõtles isa pojale välja perekonnanime Herzen. See tuli saksakeelsest sõnast Herz ('süda').

Herzen oli üks agraarpopulismi loojaist, kelle ideoloogiast lähtusid narodnikud, esseerid, trudovikud ja põllumajanduslik Ameerika Populistlik Partei. Tema loodud poliitiline kliima viis pärisorjuse kaotamiseni Venemaal. Herzeni autobiograafia "Minevik ja mõtted" on kirjutatud elegantselt, energiliselt ja kergelt ning sageli peetakse seda vene kirjanduse üheks parimaks autobiograafiaks.

Herzen ei kirjutanud teoreetilisi töid laste kasvatamisest, kuid kogu oma elu jooksul huvitus Herzen pedagoogikast ning oli üks esimesi vene mõtlejaid ja ühiskonnategelasi, kes oma teostes tõstatas kasvatusprobleemid. Tema sellealased sõnavõtud näitavad läbimõeldud pedagoogilise kontseptsiooni olemasolu. Tema pedagoogilistes vaadetes kajastuvad nii filosoofilised (ateism ja materialism), eetilised (humanism) kui poliitilised (revolutsiooniline demokraatia) veendumused.

Herzen oli arvamusel, et kõige soodsamat mõju lastele avaldab lihtrahvas ja et just rahvas on parimate vene rahvuslike omaduste kandja. Rahvalt õpivad nooremad põlvkonnad tööarmastust, vastumeelsust jõudeelu suhtes ja omakasupüüdmatut kodumaa-armastust. Seevastu astus Herzen otsustavalt välja religiooni kasutamise vastu kasvatuses, samuti õppeasutuste muutmise vastu pärisorjuse ja tsaarivalitsuse tugevdamise vahendiks.

Herzen astus Moskva ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonda. Seal osales ta üliõpilastegevuses, mille eest 1834. aastal koos paljude õpingukaaslastega vahistati. Ta pagendati Permi ja sealt Vjatkasse, kus määrati tööle kuberneri kantseleis. Alles 1840 lubati tal Moskvasse tagasi pöörduda.

Varsti pärast isa surma, 1847, sõitis Herzen välismaale. Seal osales ta 1848. aasta revolutsioonis ja tutvus nimekate sotsialistidega. Ühtlasi hakkas ta tegema kaastööd sotsialistlikele väljaannetele, mille eest Nikolai I laskis 1849 kogu Herzeni Venemaale jäänud vara konfiskeerida. Kuid see oli selleks ajaks panditud pankurile James Rothschildile, kes asus tsaarivalitsusega läbirääkimisi pidama ja sai lõpuks Herzeni vara endale.

1852. aastal kolis Herzen Londonisse, kus asutas Vaba vene trükikoja ning hakkas 1857. aastal välja andma nädalalehte Kolokol, mis oli esimene vene revolutsiooniline ajaleht. Pärast 1861. aasta reformi, mille käigus Venemaal kaotati pärisorjus, ja 1863. aasta Poola ülestõusu, mida ta kirglikult toetas, hakkasid ajalehe tähtsus ja tellijate arv vähenema: liberaalide jaoks oli ta liiga revolutsiooniline, aga revolutsionääride jaoks liiga mõõdukas. Ajaleht lõpetas venekeelsena ilmumise 1867 ja prantsuskeelsena 1868.

Herzen suri Pariisis 1870. aasta alguses ja maeti Nice'i.

• "Valitud artiklid ja kirjad" 1. kd Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst, 1949; 2. kd Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1950 (tõlkija Georg Meri)
• "Kes on süüdi?" Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1954 (tõlkija Hans Luik)
• "Teiselt kaldalt" Tallinn: Perioodika, Loomingu Raamatukogu 1970, nr 46/47 (tõlkija ja eessõna Hans Luik)
• "Minevik ja mõtted" 1.-2. kd Tallinn: Eesti Raamat 1971 (tõlkija Aleksander Klejnot)
• "Varastaja harakas. Doktor Krupov", sari "Klassikalised lood", Tallinn: Eesti Raamat 1982 (tõlkija Laine Soe)

• Aleksandr Volodin, "Revolutsioonilise teooria otsinguil: A. I. Herzen". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1962, 104 lk
• Aleksandr Volodin, "Herzen". Tõlkinud Aino-Eevi Lukas. Lisa: kirjad Nikolai Ogarjovile ja N. Satinile. Sari "Suuri mõtlejaid", Eesti Raamat, Tallinn 1972, 148 lk

• Juri Lotman, "A. I. Herzen. 150. sünnipäeva puhul" – Looming 1962, nr 4, lk 625–632
• Ants Salum, "Suure vabamõtleja "peamine raamat"" – Looming 1972, nr 7, lk 221–224
• Anatoli Lunatšarski, "Aleksandr Ivanovitš Herzen" – Lunatšarski artiklite kogumikus "Vene ja nõukogude kirjandusest", tõlkinud Georg Grünberg ja Aleksander Klejnot, Eesti Raamat, Tallinn 1976, lk 14–36
• 2 kirja Nataša Zahharinale + 2 vastuskirja – kogumikus "Ma Teile kirjutan...: valimik kaunimaid armastuskirju", koostanud Valev Mirtem, Olion, Tallinn 1996, lk 174–178