An-Najaf

See artikkel räägib linnast; kubernerkonna kohta vaata artiklit An-Najafi kubernerkond

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

An-Najaf
[ ann'adžaf ]
araabia النجف või نجف
Elanikke: 724 700 (2015)[1]
Koordinaadid: 32° 2′ N, 44° 20′ E

An-Najaf (eesti keeles kasutatakse ka nimekuju Najaf; varasem nimekuju Nadžaf; araabia keeles النجف või نجف) on linn Iraagis Eufrati paremal kaldal, umbes 160 km Bagdadist lõuna pool, An-Najafi kubernerkonna keskus.

Elanike arv oli 2003. aastal hinnanguliselt 585 600, kuid 2004. aasta seisuga räägitakse ka umbes 200 000 elanikust^[viide?]. Sõjatingimuste tõttu on elanike arvu kindlakstegemine raskendatud.

An-Najaf on üks šiiitide (eriti imamiitide) kõige pühamaid linnu ning šiiitide poliitilise võimu keskus Iraagis.

Meshed Ali (Ali Haud) ehk imaam Ali mošee asub suures ehitises, millel on kullatud võlv ning mille müürides on palju väärtuslikke objekte. Kõik Najafi peatänavad suubuvad tähekujuliselt selle mošee juurde ning lõpevad mošeed kaitsvate kõrgete müüride ees. Mošee tõmbab ööl ja päeval ligi palverändureid. Sugulased toovad sinna surnuid lihtsates puukirstudes, et enne linna äärde matmist imaam Alilt õnnistust paluda. Läheduses paikneb Wādī as-Salām (Rahuorg), mis on väidetavalt suurim kalmistu islamimaailmas (ja võib-olla suurim kalmistu kogu maailmas). Seal on mitmete teiste prohvetite hauad. Paljud usklikud teistest maadest igatsevad saada sinna maetud, et tõusta viimsel kohtupäeval üles koos imaam Aliga. Sajandite vältel on pühamu ümber kerkinud arvukalt varjupaikasid, koole, raamatukogusid ja sufide kloostreid, nii et linnast on saanud šiiitliku hariduse ja teoloogia keskus. Saddam Husseini ajal said paljud neist kannatada, sest läbi Wadi-us-Salaami rajati maantee.

An-Najaf on ka võimukeskus, sest seal asub mõjukate šiiidi õpetlaste ühendus Hawza. Iga kokkulepe iraaklaste ja olupatsioonivõimu vahel muutub stabiilsemaks, kui Hawza seda toetab.

An-Najaf on tähtis transpordi- ja kaubanduskeskus teel Saudi Araabiasse.

Linna olevat asutanud 791 pKr (178. aastal islami ajaarvamise järgi) Abbasiidide kaliif Harun ar-Rašid.

An-Najaf sai kuulsaks kohana, kuhu on maetud ‘Alī ibn Abī Ţālib ehk imaam ‘Alī, šiiitismi rajaja ja esimene imaam. Mõned usuvad siiski, et tema haud on Afganistanis Mazār-e Sharīfis. An-Najaf on praegu palverännakute sihtkoht kogu islamimaailmale. Rohkem islamiusulisi palverändureid käib ainult Mekas ja Mediinas.

Osmanite riigi võimu all olid An-Najafil rasked ajad, sest araabia kõrbehõimud tegid sinna korduvalt rüüsteretki ning veest oli alatasa puudus. 16. sajandi alguseks oli 3000 asustatud majast alles jäänud üksnes 30. 18. sajandi lõpus vallutasid linna vahhabiidid. Veepuudusest saadi lõpuks jagu 1803. aastal, kui rajati Hindiyya kanal. Nüüd kasvas linna elanike arv kiiresti 30 000-lt 60 000-le. Siiski minetas An-Najaf oma positsiooni tähtsaima usukeskusena 19. sajandil Iraani linna Qomi kasuks ning taastas selle alles 20. sajandi lõpuks.

Osmanite võimust vabaneti 1915. aastal ülestõusuga ja pärast seda langes linn Briti impeeriumi võimu alla. An-Najafi šeigid tapsid Briti kuberneri ning lõikasid ära viljavarustuse Suurbritanniaga liidus olevale Anaza hõimule. Kättemaksuks hõivasid britid linna ning lõikasid ära veevarustuse. Mäss suruti maha ja šeikide võimule tehti lõpp.

Aastal 1979 valmistas ajatolla Rūḩollāh Khomeynī Iraani islamirevolutsiooni ette An-Najafis, kuhu ta oli 1965 põgenenud.

Et Iraagi šiiidi enamus olid iraanlaste usuvennad, oli Saddam Husseini režiim, mis toetus põhiliselt sunniitidele, Najafi suhtes umbusklik ja šiiitlik tegevus oli tugevasti pärsitud. Lahesõja lõpus 1991 puhkes massiline ülestõus, mille Iraagi sõjavägi julmalt maha surus, tekitades linnale palju kahju. Neist kahjudest saadi suuremalt jaolt peagi jagu, kuid kibestumus Saddami režiimi suhtes jäi kauaks püsima.

Veebruaris 1999 mõrvati Najafi ülemvaimulik Mohammad Sadeq al-Sadr koos kahe pojaga. See oli kolmas vaimulike tapmine linnas vähem kui aasta jooksul. Kuigi Iraagi valitsus väitis, et tapjad on kätte saadud ja hukatud, panid kõik šiiitide juhid, kellest üks oli tol ajal vangis, paljud opositsioonitegelased ja tavalised šiiidid panid tapmised süüks Saddami režiimile: see püüdis süstemaatiliselt alla suruda šiiidikogukonna sõltumatuid hääli. Linna ülemvaimulikuna sai al-Sadri järglsaseks suurajatolla Ali al-Sistani, kuid üks al-Sadri järelejäänud poegi Muqtada al-Sadr on omandanud väljapaistva poliitilise rolli, kuigi tema formaalne teoloogiline ettevalmistus oli suhteliselt napp.

2003. aasta sissetungi ajal Iraaki oli An-Najaf sissetungivate USA vägede üks põhilisi sihtmärke. Ägedate lahingutega 26. märtsil 2003 piirati linn sisse, kuid ameeriklased keeldusid seda vallutamast, ilmselt kartes An-Najafi pühamute kahjustamise tagajärgi. Lõpuks andis linn umbes 10 päeva pärast, umbes samal ajal Bagdadi langemisega, rahumeelselt alla.

Pärast Bagdadi langemist aprillis 2003 end autonoomseks kuulutanud Bagdadi šiiidi enklaavi Saddami linna (praegu Sadri linn) väitsid, et nad saavad korraldusi An-Majafi juhtvaimulikelt.

29. augustil 2003 plahvatas autopomm imaam Ali mošees, parajasti siis, kui iganädalane palvus oli lõppemas. Üle 80 (teistel andmetel üle 120) inimese sai surma, sealhulgas mõjukas mõõdukaks peetud vaimulik ajatolla Sayed Mohammed Baqir al-Hakim, Iraagi Islamirevolutsiooni Ülemnõukogu šiiidist liider. Veel kümneid inimesi sai vigastada. Plahvatuse korraldajad olid nähtavasti Iraagi uue režiimi vastased, kuid keegi ei võtnud vastutust enda peale. Saddam ise, kes sel ajal varjas end põranda all, eitas lindistatud sõnumis mis tahes seotust selle plahvatusega. USA ajakirjanduses oli pikalt-laialt juttu sellest, et terroriakti taga võisid olla It al-Qaida terroristid, kuid hiljem pani USA süü radikaalsele vaimulikule Muqtada al-Sadrile, kes tollal osales võimuvõitluses al-Hakimi kildkonnaga.

Aprillis 2004 vallutasid radikaalse islamivaimuliku Muqtada al-Sadri pooldajad Al-Kūti linna kõrval ka An-Najafi. Aprillis ja mais 2004 puhkesid An-Najafis lahingud USA vägede ja al-Sadri al-Mahdi armee vahel (Mahdi on šiiitidel "varjatud" imaam, kes pärimuse järgi kadus lapsena jäljetult, kuid ilmub välja enne maailma lõppu ning taastab maa peal õigluse). Al-Sadr vallandas koordineeritud ülestõusu kogu Kesk- ja Lõuna-Iraagis, püüdes nähtavasti saavutada kontrolli riigi üle enne võimu üleminekut uuele Iraagi valitsusele, mis oli kavandatud 30. juuniks 2004. Mais al-Sadr osaliselt taganes. Olukord tekitas Iraagi ja Iraagi šiiidikogukonnale suurt muret, sest tulevahetused leidsid aset mõne meetri kaugusel peamistest pühamutest, mis said asja käigus väljastpoolt kannatada. Ülestõus lõppes okupatsioonivõimudega sõlmitud relvarahuga. Muqtada al-Sadri autoriteet kasvas ning ta kindlustus an-Najafis, mis läks Poola väekontingendi vastutusalasse.

4. augustil 2004 algas ülestõus uue jõuga.

• Iraagi asulate loend
• Pühade linnade loend

Vikisõnastiku artikkel: An-Najaf