Cicero

See artikkel räägib Vana-Rooma riigimehest; Illinoisi linna kohta vaata artiklit Cicero (Illinois)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Marcus Tullius Cicero (traditsiooniline hääldus ['tsitseroo], klassikalises ladina keeles ['kikeroo]) (3. jaanuar, 106 eKr – 7. detsember, 43 eKr) oli Vana-Rooma oraator, poliitik, poliitiline filosoof, jurist ja filosoof. Teda peetakse üheks suurimaks Rooma oraatoriks ja kirjanikuks. Cicero tegevusega on väga lähedalt seotud 17.–18. sajandi mõtlejate Locke'i, Voltaire'i ja Hume'i teooriad ja vaimne tegevus.

Cicero sündis Arpinumi linnas Latiumis rikka lihtkodaniku ja ratsaniku seisusest perekonnas. Tema esivanemad teenisid elatist oma hobuse ja relvadega sõdades, hiljem maksukogujatena. Tema vanaisa Marcus Cicero oli teise sajandi viimasel veerandil vastu Marcus Gratidiuse katsele tuua salajane hääletamine Arpinumi linna, vaatamata sellele, et ta oli ise abielus Gratidiuse õega. Tema tegevuse eest Gratidiuse katse vastu õnnitles teda M. Aemilius Scaurus (115 e.Kr. konsul).^[1] Marcus Gratidius ise oli abielus Gaius Mariuse õe Mariaga; nii olid Arpinumi tähtsaimad perekonnad Marii, Gratidii ja Tullii Cicerones kõik omavahel abielude kaudu seotud.

Ta tuli noorukina Rooma ning sai suurepärase retoorika-, filosoofia- ja õigusteadusalase hariduse, mis viisid teda aste-astmelt karjääriredelil ülespoole. Umbes 15-aastaselt alustas Cicero retoorikaõpinguid L. Licinius Crassuse (95 eKr konsul) juures koos oma venna Quintus Ciceroga. Kõikidesse kõrgetesse ametitesse pääses ta noorimana, mis oli üldse lubatud. Kolmekümneselt oli ta kvestor Sitsiilias ja neljakümneselt preetor. 43-aastaselt Rooma konsul (63 eKr). Tema suurim tegu oli konsulina 63. aastal paljastada Catilina korraldatud vandenõu nelja kuulsa kõnega, millest kuulsaim algab sõnadega: "Kui kaua veel, Catilina, mõtled sa proovile panna meie kannatust. Kui kaua veel mõnitavad meid su märatsevad meeled? Millise piirini hoopleb su ohjeldamatu jultumus? ..."

Kui teda oli süüdistatud vandenõus, põgenes Cicero maapakku, kust naasis aasta hiljem, kuid oli kaotanud oma poliitilise mõju. Kodusõja puhkemisel astus Cicero võitlusesse Pompeiuse poolel, kuid pälvis peale kaotust siiski andestuse Caesari poolt kui nõrga poliitilise aktiivsusega tegelane. Peale Caesari surma astus ta jälle tegevusse, püüdes taastada vabariiklikku korda ning ründas keisririigi pooldajaid teravalt 14 filipikas. Antoniusele oli ta tegevus vastumeelt ja ta hukati 7. detsembril 43 eKr.

Cicero kõnedest on säilinud 58 (osa neist katkendeina). Kõned on peetud kohtus, senatis ja rahvakoosolekul. Sisuliselt jagunevad ta kõned poliitilisteks ja kohtukõnedeks, esimesed on peetud rahvakoosolekul või senatis, teised kohtus.

Cicero esimesed kõned kaldusid stiililt asianismi, järgmistes kõnedes aga arenes juba isikupärane stiil. Kõnelemises oli talle eeskujuks Demosthenes. Cicero kõnesid peeti Rooma ajaloo parimateks. Lisaks otsesele kasutamisele kohtupraktikas ja poliitikas olid kõned mõeldud ka avaldamiseks kirjandusteosena, ent ümbertöötatud kujul.

Cicero neli kõnet Catilina vastu loetakse tema retoorilise loomingu tipuks. Kõne on üles ehitatud ja tugineb inimese süvapsühholoogia tundmisele ja tema väärtushinnangutele Rooma Vabariigis. Parim kõnemees Cicero arvates on see, kes kuulajate vaimu nii harib, lõbustab kui ka sügavalt liigutab.

Cicero teiseks tähtsaks kohtukõnede näiteks on Verrese protsessil peetud kõned. Verres oli Rooma asehaldur. Propreetorina Sitsiilias rõhus ta elanikke ja omandas neile kuuluvaid kunstiväärtusi. Cicero kaebas Gaius Verrese kohtusse ja kirjutas seitse süüdistuskõnet, millest kaks kandis ise kohtus ette. Verres mõistis, et tal ei ole lootust süüdimõistmisest pääseda, ning tasus 40 miljonit sestertsi kahjutasu ja läks pagendusse.

Cicero kõnedes kajastuvad filosoofilised tõekspidamised, kõnede ilmestamiseks kasutatud stiilivõtted, publiku koosseisu ja kõne temaatikat arvese võtvad rõhuasetused ning variatsioonid teevad neist iseseisvad kunstiteosed.

Cicero retoorikaalastest teostest on kuulsaimad kolm: "De oratore" ("Kõnemehest", 55 eKr), milles autor loob haritud kõnemehe ideaalkuju; "Brutus" (46 eKr), mis käsitleb Rooma kõnekunsti ajalugu; "Orator" ("Kõnemees", 46 eKr), milles Cicero arutleb parima kõnestiili üle, õigustades seejuures iseenda valikuid.

Cicero kirjutas ka mitmeid teoseid filosoofiast. Cicero filosoofilistes vaadetes ühilduvad epikuurlaste ideoloogia, stoikute ja Platoni Akadeemia mõjutused, millest täielikult ei pooldanud ta ühtegi. Selline lai käsitlus näitab Cicero eklektitsismi. Suur oli mõju Kreeka filosoofidelt, kelle teoseid Cicero tõlkis ja kelle kadunud originaalteoste üksikasjalikud ümberjutustused annavad tänapäevalgi teavet suundumustest hellenismiaja filosoofias.

Suure osa säilinud filosoofilistest teostest kirjutas Cicero lühikese perioodi jooksul 46–44 eKr, mil ta poliitiliselt enam aktiivne ei olnud. Neist tuntuimad on "De finibus bonorum et malorum" ("Hüvede ja pahede piiridest"), "Tusculanae disputationes" ("Tusculumi arutlused"), "De natura deorum" ("Jumalate loomusest") ja "De officiis" ("Kohustustest").

"Kohustustest" koosneb kolmest raamatust ja need on kirjutatud Ateenas filosoofiat õppivale pojale Marcusele.^[2]

Osaliselt on säilinud Cicero riigifilosoofilised teosed "De re publica" ("Riigist") ning "De legibus" ("Seadustest"). Oluline on ka teos "Cato Maior de senectute" ("Cato Vanem vanadusest").

Cicero kirjavahetusest on säilinud neli kogumikku (üle 900 kirja): "Epistulae ad familiares" ("Kirjad lähedastele"), "Epistulae ad Atticum" ("Kirjad Atticusele"), "Epistulae ad Quintum fratrem" ("Kirjad vend Quintusele") ja "Epistulae ad Brutum" ("Kirjad Brutusele"). Need on hindamatuks allikaks Cicero elu ja tegevuse, Rooma ajaloo ja poliitika kohta. Osaliselt on neis kogumikes säilinud ka Cicerole saadetud kirju.

Cicero oli abielus kaks korda. Esimesel korral abiellus ta Terentia Varronesega (u 79 eKr), temaga sai ta tütre Tullia ja poja Marcus Cicero^[3]. Peale lahutust abiellus Cicero Publiliaga. Ka see abielu lahutati.

• "Hirmu ja õuduse jutud" XXIV. Ladina keelest tõlkind ja seletavad märkused ning elulood kirjutand Joh. Aavik. Kirjastus Istandik, Tartu 1928, 72 lk; sisu: Cicero, "Scipio unenägu"; Vergilius, "Käik Manalasse"; Ovidius, "Keyks ja Alkyone"
• "Esimene kõne Catilina vastu"; "Kõne poeet Archiase kaitseks"; "Parimat liiki kõnemeestest"; "Scipio unenägu". Tõlkinud Astrid Kurismaa – Rooma kirjanduse antoloogia, Eesti Raamat, Tallinn 1971, lk 161–189
• "Cato Vanem vanadusest". Tõlkinud Jüri Maadla – Rooma kirjanduse antoloogia, 1971, lk 190–211
• Kirjad, tõlkinud Astrid Kurismaa – Rooma kirjanduse antoloogia, 1971, lk 212–218; kommentaarid Cicero kohta lk 595–602
• "Lucius Lucceiusele". Tõlkinud Ilmar Vene – Akadeemia 1991, nr 8, lk 1670–74
• "Kohustustest". Tõlkinud ja järelsõna: Ilmar Vene; kommentaarid Jaan Unt ja Ilmar Vene. Sari Avatud Eesti Raamat, Ilmamaa, Tartu 2007, 200 lk; ISBN 9789985771648
• Esimene süüdistuskõne Gaius Verrese vastu, tõlkinud Kaspar Kolk – Rooma kirjanduse antoloogia, Tallinn 2009, lk 143–158; ISBN 9789985316054
• Kirjad, tõlkinud Kaarina Rein – Rooma kirjanduse antoloogia, Tallinn, 2009, lk 159–167
• "Tusculumi arutlused" (katkend 1. raamatust). Tõlkinud Kaspar Kolk – Rooma kirjanduse antoloogia, Tallinn 2009, lk 167–177
• "Parimat liiki kõnemeestest" (katkend). Tõlkinud Astrid Kurismaa – "Antiigist postmodernismini: gümnaasiumi lugemik", Tallinn, 2009, lk 61–63; ISBN 9789985025109
• "Laelius sõprusest" (katkend). Ladina keelest tõlkinud Kristjan Pruul – Vikerkaar 2012, nr 1/2, lk 99–107

• Yrjö Karilas, "Kaks roomlast" (Cicero ja Julius Caesar). Kirjastus Töökool, Tallinn 1933, 30 lk
• "Filosoofia ajalugu", I köide: antiik- ja feodaalühiskonna filosoofia. Tõlkinud Rudolf Kulpa. RK Teaduslik Kirjandus, Tartu 1947, lk 440–447
• Ilmar Vene, "Cicero: Edev ja surematu" – Akadeemia 1991, nr 7, lk 1394–1410 ja nr 8, lk 1653–69; ka Ilmar Vene raamatus "Vahemere tuuled Hüperboreas", Ilmamaa, Tartu 1997, lk 15–42
• Stefan Zweig, "Inimkonna tähetunnid", tõlkinud Vilma Jürisalu, Eesti Raamat, Tallinn 2003 (biograafiline essee "Cicero")
• Kristjan Pruul, "Cicero "De Amicitia" poliitilisest kontekstist ja rollist" – Vikerkaar, 2012, nr 1/2, lk 108–115

• Triin Kallas, "Isalt pojale" (raamatu "Kohustustest" tõlke arvustus) – Postimees Extra: Arvamus. Kultuur, 1. september 2007, lk 14
• Ivo Volt, "Cicero ja tema kohustused" (raamatu "Kohustustest" tõlke arvustus) – Sirp, 14. september 2007, lk 4–5

Tsitaadid Vikitsitaatides: Cicero