Deminutiiv

Deminutiiv ehk vähendussõna on vähendava, meelitava, hellitleva tähendusega sõna.

Deminutiivi vastand on augmentatiiv ehk suurendussõna. Deminutiivid ja augmentatiivid on hinnangusõnad.^[1]

Eesti keeles moodustatakse deminutiive harilikult ke- või kene-tuletise abil, nt lonksuke(ne) – vrd lonks, hiireke(ne) – vrd hiir, tütreke(ne) – vrd tütar, Jaanike(ne) – vrd Jaan.^[1] Kuigi deminutiiviliide -ke(ne) on nii vormi kui tähenduse poolest eesti keeles regulaarne, on selle esinemissagedus siiski suhteliselt tagasihoidlik. Deminutiiviliide -ke(ne) harilikult sõnas tüvemuutusi ei põhjusta.^[2]

Lisaks on võimalik deminutiive moodustada ka u-liite abil: poisu, poju, Jaanu (< Jaan), Riku (< Richard), kutsu, notsu, lastekeelsed kätu, kroku, lutu, potu, kõtu, punnu. u-deminutiivide puhul lisab hellust ka palatalisatsioon. Eriti hellitavalt mõjub u- ja kene-liite kooskasutus, nt kiisukene, kätukene, laevukene, lapsukene, naisukene, pojukene, Jaanukene, Lumivalguke, rumalukene. Selliseid sõnu nimetatakse topeltdeminutiivideks.

Adjektiividest on võimalik deminutiive moodustada ldane-liite abil, nt lüheldane, pikaldane, vanaldane, väheldane (= väiksepoolne, väiksevõitu).

Deminutiivide moodustamiseks on võimalik kasutada ka liitsõna eesosi, mis väljendavad omaduse küllust: üliväike, imepisike, ultraväike, pisitilluke, tibatilluke.^[1]

Soome keeles on tavalisim deminutiivisufiks -nen, nt tyttönen (< tyttö) 'tüdruk', poikanen (< poika) 'poiss', pienoinen (< pieni) 'väike'.

Hollandi keeles on deminutiivide kasutamine väga levinud. Peamisteks deminutiivisufiksiteks on -je -je, tje, -pje, -etje, -kje, nt kopje (< kop) 'tass', duimpje (< duim) 'pöial'. Suulises keeles on võimalikud ka sufiksid -ke, -eke, -ske, -ie.

Lisaks nimisõnadele on hollandi keeles võimalik deminutiive moodustada ka omadus- ja määrsõnadest, nt groentje (< groen) 'roheline', zachtjes (< zacht) 'vaikselt'.

Hollandi keeles leidub ka selliseid sõnu, millest on kasutuses vaid deminutiivvorm, või mille kasutamine ilma deminutiivsufiksita on ebatavaline, nt sprookje 'muinasjutt', poffertje(s) (väikesed Hollandi pannkoogid).

Deminutiivtuletust peetakse lapse kõnearengu juures oluliseks grammatika harjutamise vahendiks, kuid erinevalt teistest tuletusliidetest, ei ole deminutiivtuletisel lapse sõnavara rikastamise ülesannet. Küll aga hõlbustab u-sufiksi abil deminutiivide moodustamine vormimoodustuse omandamist, nihutades muidu astmevahelduslikud sõnad teise, astmevahelduseta muuttüüpi, kus nimetava ja omastava vorm on ühesugused. On leitud, et vormihomonüümia hõlbustab just arvuka muuteparadigmadega keelte vormimoodustuse omandamist.^[3]