Francisco de Vitoria

Francisco de Vitoria (umbes 1492 – 12. august 1546) oli hispaania filosoof ja teoloog, üks silmapaistvamaid hilisskolastika esindajaid.

Vitoria oli aastakümneid Salamanca ülikooli õigusprofessor, kes kuulus dominiiklaste ordusse. Ta oli 16. sajandi tähtsamaid autoriteete õiguse alal. Oma õpetuses tugines ta keskaja autoriteetidele, eriti Aquino Thomasele. Samas kohandas ta oma õpetust ka muutuvate oludega, pidades näiteks kaitseotstarbel peetavat sõda peaaegu alati õigustatuks.

Muuhulgas töötas Vitoria välja ka Ameerika vallutamise õigustamise skeemi. Tema seisukoha järgi ei saanud koloniaalvallutusi põhjendada keisri või paavsti kui maailmavalitsejate autoriteediga, hispaanlaste esmaavastuse õigusega (sest indiaanlased olid seal ometi ju varem), usu levitamise ettekäände (sest juba Innocentius IV oli keelanud kristlust vägivaldselt levitada), barbarite pattudega (sest need ei kahjusta otseselt kristlasi), sellega, et Ameerika olla Jumala kingitus Hispaaniale (seda ei saa kuidagi tõestada) või ka indiaanlaste vabatahtliku alistumisega (sest tõenäolisemalt sundisid hispaania konkistadoorid selle ikkagi vägivaldselt peale).

Tema välja toodud õiglasteks vallutuse põhjendusteks olid aga: vaba reisimise ja kaubandusõiguse rikkumine, ristiusu rahumeelse levitamise tõkestamine, vastristitute kaitse, ristitud inimeste üle valitseva paganliku valitseja kukutamise legitiimsus (sest kristlikud inimesed vajavad mõistagi kristlikku valitsejat), rahva kaitsmisega türanni eest (isegi kui rahvas seda kaitset ja abi ei taha), liitlaste kaitsmise vajadus ja ka indiaanlaste suutmatus end korralikult valitseda. Viimast argumenti ei pidanud ta väga kindlaks, kuna ei teadnud täpselt, milline Ameerika riikide valitsussüsteem oli. Samuti soovitas ta indiaanlastesse suhtuda leebelt, neid kristlikus vaimus valitseda ja aidata paremale mõistmisele, mitte aga neid orjastada.

Vitoria välja töötatud skeem sai Hispaanias valitsevaks 1550. aasta järel, kui konkureerivad Bartolomeo Las Casase ja Juan de Sepulveda vaated Valladolidi vaidluse käigus olid liialt radikaalseteks osutunud (Las Casas kaitses ägedalt indiaanlaste iseolemise õigusi, Sepulveda pidas neid aga õigusteta orjadeks, kellele on parem, et nad täielikult alla heidetaks).