Jakk
|
See artikkel räägib loomast; rõiva kohta vaata artiklit Jakk (rõivas) |
| Jakk | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Sõralised Artiodactyla |
| Sugukond |
Veislased Bovidae |
| Perekond |
Veis Bos |
| Liik |
Jakk |
| Binaarne nimetus | |
|
Bos mutus Linnaeus 1766 | |
| Sünonüümid | |
|
Poëphagus grunniens, Bos grunniens | |
Jakk (Bos mutus) on veislaste sugukonda veise perekonda kuuluv loom.
Jakk erineb teistest veistest nii palju, et mõned asjatundjad eraldavad ta omaette alamperekonda Poëphagus[1]. See pole õigustatud selles mõttes, et jakid on võimelised ristuma teiste veistega.
Teaduslikult kirjeldas jakki esimesena Linnaeus 1766. Ta tegi seda kodujaki põhjal ja kasutas ladinakeelset nime Bos grunniens. Selle nime all mõistetakse tänapäeval eeskätt kodujakki. Esimesena kirjeldas jakki kodujakist eraldi Nikolai Prževalski 1883. Tema võttis kasutusele ka tänapäevase ladinakeelse nime.
On nii neid, kes peavad kodujakki omaette liigiks nimetusega Bos grunniens, kui ka neid, kes peavad metsikut ja kodujakki samaks liigiks. "Loomade elu" peab neid samaks liigiks, kuigi neil on nii suuruses kui välimuses märkimisväärseid erinevusi[1].
Jakil ei ole alamliike, kui selleks mitte pidada kodujakki.
Tänapäeval piirdub jaki levila Tiibetiga[1]. Ajaloolisel ajal on jakid elanud ka Nepalis ja Bhutanis, aga neis riikides välja surnud. Juttude järgi ulatus levila minevikus Sajaanide ja Altaini, aga need jutud võivad käia ka sekundaarselt metsistunud kodujakkide kohta[1].
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Jakk on väga suur loom. Ta on lühikeste jalgade, pika kere ja raske langetatud peaga. Õlakõrgus on kuni 2 m, vanade pullide mass küündib tonnini[2]. Jaki tüvepikkus on 4 m[2]. Jaki turjal on väike küür, mistõttu tema selg tundub tugevasti kaldus olevat. Sarved on pikad, aga mitte jämedad. Sarved suunduvad alguses külgedele, siis koolduvad ette ja üles. Jalgadel, külgedel ja kõhul kasvavad pikad sakris karvad moodustavad peaaegu maani ulatuva kasuka. Ka saba on kaetud pikkade jäikade karvadega ja meenutab hobuse saba. Ülejäänud kerel on karvastik tihe ja ühtlane.[1]
Kohastumusena eluks kõrgmäestiku hõredas õhus on jakil suhteliselt suured kopsud ja süda. Kohastumusena eluks külmas on neil paks karvkate, mis katab keha kõikjalt, isegi udar ja peenis on karvased. Jakk ei talu temperatuuri üle +15 °C ja hakkab siis kannatama ülekuumenemise tõttu.
Jakil on vähe higinäärmeid ja need, mis on, ei toimi. Jakk ei lõhna peaaegu üldse ja see käib ka tehistingimustes hoitava jaki kohta, kui teda hästi hoida. Isegi jaki sõnnik on vähese lõhnaga.
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Jakid elavad kõrgmäestiku alpiniitudel, mida liigestavad soode ja järvedega orud. Nad tõusevad kuni 5200 m kõrgusele. Augustis ja septembris tõusevad nad igilume piirini, talveks laskuvad madalamale.[1]
Nad söövad lume alt välja kraabitud rohtu. Jakid vajavad joogikohta ja üksnes häda korral söövad nad lund. Toitumas käivad nad hommikul ja õhtul enne hämardumist. Öösel nad magavad, peitudes tuule eest kalju taha või lohku.[1]
Jakil on kiidekaga võrreldes suhteliselt suur vats, mis nähtavasti aitab tal täielikumalt seedida suures koguses ebakvaliteetset toitu. Jakk sööb päevas 1% oma kehakaalust, teised veised 3%.
Tänu karvakasukale taluvad jakid Tiibeti karmi kliimat hästi. Kui loom heidab lumele, siis kaitseb karvastik teda altpoolt tuleva külma eest nagu madrats. Jakid suplevad isegi külma ilmaga. Lumetormi ajal seisavad nad tundide kaupa liikumatult, saba tuule suunas.[1]
Prževalski andmetel moodustasid jakilehmad ja -vasikad veel 19. sajandil sadadest ja isegi tuhandetest loomadest koosnevaid karju. Tänapäeval moodustavad nad üksnes salku. Vanad pullid elavad erakutena. Ainult noored loomad kogunevad pisut suurematesse rühmadesse.[1]
Täiskasvanud jakid on väga tugevad ja vihased. Hundid julgevad neid rünnata üksnes suure karjana ja sügavas lumes, kui jakkide liikumine on takistatud. Isased jakid ründavad neid jälitavat inimest provotseerimata, eriti kui jakk on haavatud. Ründav jakk hoiab nii pead kui saba sõjakalt püsti.[1]
Meeltest on jakil kõige paremini arenenud haistmine. Nägemine ja kuulmine on tunduvalt nõrgemad.[1]
Jakk ei tee häält. Üksnes jooksuajal on kuulda tema kutsehüüdu.[1]
Sigimine
[muuda | muuda lähteteksti]Jakkide jooksuaeg on septembris-oktoobris. Sel ajal ühinevad isased emaste salkadega. Pullide vahel toimuvad sel ajal kahevõitlused, mis lähevad väga ägedaks. Teiste veiste turniirid on rohkem rituaalsed, aga võitlevad jakid püüavad teineteist sarvega külje sisse lüüa. Nii võivad nad tekitada raskeid haavu, kuigi surmaga need üldjuhul ei lõpe.[1]
Jaki tiinus kestab 9 kuud ja vasikas sünnib juunis[1]. Emane otsib poegimiseks eraldatud koha, kuid vasikas on võimeline kõndima juba kümme minutit pärast sündimist ja nad ühinevad varsti ülejäänud karjaga. Noor jakk käib peaaegu aasta aega emaga kaasas[1].
Emane jakk poegib esimest korda 3–4 aasta vanuselt. Tavaliselt poegib ta üle aasta. Üksnes hea toidu korral võib ta igal aastal poegida. See kehtib nii metsiku kui kodujaki kohta.
Nii kodujakid kui vangistuses peetavad jakid elavad üle 20 aasta vanaks. Arvatavasti nad vabas looduses päris nii kaua ei ela.
Jakil on 60 kromosoomi.[3]
Looduskaitse
[muuda | muuda lähteteksti]Jakkide arvukus väheneb mitmel põhjusel. Esiteks ei talu ta inimeste asustatud piirkondi. Teiseks on ta ihaldusväärne jahiobjekt. Kuigi jakk on kantud maailma punasesse raamatusse, on tema elupaigad nii raskesti ligipääsetavad, et tema kaitsmist on väga keeruline kontrollida.[1]
Kodustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Jakk kodustati juba ammuilma, 1. aastatuhandel e.m.a.[1] Kodustatud jakid on oluliselt väiksemad, täiskasvanud isaslooma kaal on 350–580 kilo, emasel 225–255 kg. Kodujakid on flegmaatilisemad[1]. Nende värvus on varieeruv ja tihti kohtab sarvedeta isendeid[1]. Kodujaki eest pole vaja hoolitseda, kuid ta annab head piima, liha ja villa[1].
Kodujakke kasutatakse Sise-Aasias, Mongoolias, Tõvas, Altais, Pamiiris ja Tjan-Šanis.[1]
Kodujaki paaritamisel lehmaga saadavat ristandit nimetatakse hainõkiks[1]. Need on hinnatud veoloomad[1]. Nende kasutamist reisidel piirab asjaolu, et nad ei söö vilja, mida saaks kaasa vedada, vaid nõustuvad sööma üksnes rohtu ja kui seda ei ole, siis lihtsalt nälgivad, kuni jõuavad rohumaadele. Neid ristandeid saab kasutada ka lihaloomadena, aga mitte tõuaretuses, sest teises põlvkonnas on nende sigivus väga madal.
Kodujakki on ristatud ka bantengi, gauri ja piisoniga, kusjuures tulemused on olnud samasugused kui lehmaga ristamisel.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jakk |