Krimmitatarlased

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Krimmitatarlased (endanimetus qırımtatarlar või qırımlar) on turgi rahvas, Krimmi põlisrahvas. Kõnelevad krimmitatari keelt. Enamik krimmitatarlasi on islamiusulised (sunniidid). Krimmitatarlased jagunevad kolme kultuuriliselt ja keeleliselt erinevasse rühma: stepi-, mäestiku- ja rannikukrimmitatarlased.

Krimmitatarlaste üldarvu on raske hinnata, sest puuduvad täpsemad andmed Türgis elavate krimmitatarlaste arvu kohta. Enamik Türgisse asunud krimmitatarlaste järeltulijatest on assimileerunud, nad peavad ennast türklasteks ja kõnelevad türgi keelt. Ukrainas elas 2001. aasta rahvaloenduse andmetel 248 193 krimmitatarlast.^[1] Neist elas Krimmis 243 433 (moodustasid seal 12,1% elanikkonnast). Rumeenias elas 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 24 137 krimmitatarlast. Usbekistanis, kuhu krimmitatarlasi 1944. aastal peamiselt küüditati, elas 2000. aasta rahvaloenduse andmetel 10 046 krimmitatarlast, kuid on avaldatud arvamust, et tegelikult elab neid seal tunduvalt rohkem. Venemaal oli 2010. aasta rahvaloenduse andmetel krimmitatarlaste arv 2449^[2].

Krimmitatarlased on kujunenud eri rahvaste segunemise teel ja kujunesid lõplikult välja Krimmi khaaniriigis 15.–18. sajandil. Olulist rolli on krimmitatarlaste etnogeneesis mänginud polovetsid, kes hakkasid Krimmi saabuma alates 11. sajandi teisest poolest. 13. sajandi keskel sattus Krimm mongolite võimu alla, siis hakkas ka levima etnonüüm "tatarlased". Islam levis Krimmis laialdaselt 14. sajandi alguses. Olulist osa etendas krimmitatarlaste kujunemisel ka Krimmi khaaniriigi sattumine vasallsõltuvusse Osmanite impeeriumist 1475. aastal. Vähehaaval sulasid krimmitatarlaste hulka ka kohalikud kreeklased, alaanid, idagoodid ja tšerkessid.

1783. aastal vallutas Venemaa Krimmi. Paljud krimmitatarlased põgenesid Vene võimu eest Türgisse. Arvestataval hulgal krimmitatarlasi lahkus Krimmist veel ka 1850.–1860. aastatel pärast Krimmi sõda. Samal ajal asustas tsaarivalitsus Krimmi intensiivselt venelastega. Selle tulemusel jäid krimmitatarlased vähehaaval Krimmis vähemusse.

1917. aasta detsembris kuulutas krimmitatarlaste esinduskogu Kurultai välja Krimmi Rahvavabariigi, kuid veebruaris 1918 likvideeriti see bolševike poolt. Lõplikult langes Krimm bolševike kätte 1920. aasta novembris. 1921. aastal moodustati Krimmi ANSV, mis kuulus Vene SFNV koosseisu. 1920. ja 1930. aastate esimesel poolel oli Nõukogude rahvuspoliitika krimmitatarlaste suhtes küllaltki soodne (krimmitatari keel oli vene keele kõrval asjaajamiskeeleks, oli võimalik saada krimmitatari keeles haridust jne). 1930. aastate lõpus aga algasid krimmitatari intelligentsi suhtes repressioonid ning hakati läbi viima venestuspoliitikat.

Nõukogude juhtkond süüdistas krimmitatarlasi koostöös Saksa okupatsioonivõimudega Teise maailmasõja ajal ja tegi 11. mail 1944 otsuse krimmitatarlased Krimmist deporteerida. 18. mail 1944 algas krimmitatarlaste ja teiste ebausaldusväärseks peetud rahvaste deporteerimine. Ühtekokku deporteeriti 228 543 inimest, neist 191 014 krimmitatarlast. Deporteeritud viidi põhiliselt Usbekistani, vähemal määral ka Kasahstani, Tadžikistani ja Venemaale. Ametlikel andmetel hukkus küüditatutest esimese aasta jooksul 20%.

1967. aastal taastati krimmitatarlaste kodanikuõigused, kuid tagasi Krimmi neid ikka ei lubatud. Alles 1989. aastal lubati neil Krimmi tagasi pöörduda.

• Krimmitatari Rahva Medžlis
• Krimmitatarlaste küüditamine
• Krimmitatari köök

• Eve Conant. Behind the Headlines: Who Are the Crimean Tatars?, National Geographic, 15. märts 2014 (inglise keeles)

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Krimmitatarlased