Lilla

See artikkel räägib värvitoonist üldtähenduses; heraldilise värvitooni kohta vaata artiklit Violett (heraldika)

Lilla/violett
Spektrivärvuse koordinaadid
Lainepikkus	~390–420 nm
Sagedus	790–666 THz
Värvi koordinaadid
Hex kood	#8B00FF
Allikas	Pantone Violet C

Lilla ehk violett, omadussõnana violetne, on spektrivärvus nähtava valguse spektri lõigus, mis vastab lainepikkuste vahemikule ~390–420 nanomeetrit. Violetset värvust iseloomustab lühim lainepikkus ja see piirneb inimsilmale nähtamatu ultravioletiga. Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib lillat värvust punasinisena^[2], Sõnaveeb lisab võrdluseks sireli- ja kanarbikuõie värvuse^[3], violetset kirjeldatakse kannikeseõite värvi lillana^[4]. Sõna lilla kuulub eesti keele 11 põhivärvinime hulka^[5].

Lillade värvitoonide mittetäielikku loetelu vt Värvuste loend põhivärvinimede järgi.

Kõigist spektrivärvustest ja teistest kromaatilistest värvustest on lilla kõige tumedam. Lilla värvuse komplementaarvärvus enamikul värviringidel on kollane^[6].

Subtraktiivses värvisünteesis pigmentvärvide korral, RYB-värvimudelis, samuti neljavärvitrüki korral, on violett üks kolmest sekundaarvärvusest. Segades erinevaid punaseid ja siniseid värvipigmente, saadakse eri pigmentide puhul erinevaid lillasid värvitoone, magentapunase ja tsüaansinise segamisel saadakse sinise poole kalduv violetne värvus violettsinine.

Aditiivses värvisünteesis võib lillat käsitleda tertsiaalvärvusena, mis moodustub sekundaarvärvusest magentast (Fuchsia, sinisest ja punasest valgusest) ja sinisest, see lilla on komplementaarne kollakasrohelisega^[7].

• 
  Lilla tekib punase ja sinise pigmentvärvi segamisel
• 
  Violettsinine tekib magenta ja tsüaani segamisel
• 
  CIE 1931 värvsusdiagrammil paikneb üks osa punakaslillasid toone, mis pole spektrivärvid, nn purpurjoonel
• 
  Violetse ja fuksiapunase (magenta) värvuse eristamine inglise keeles, eesti keeles loetakse lillaks kahe ringi vahel jäävat ala

Erinevad värvisüsteemid on ühel meelel lilla segamises subtraktiivses värvisünteesis punasest ja sinisest pigmendist, kuid eri pigmentvärvide segamisel saadud lillad värvused värviringides vanades värviteooria-raamatutes erinevad toonilt üsna tugevasti.

Kolme põhivärvusega värvisüsteemides, nagu Goethe värviringil, Charles Blanci ja Johannes Itteni värvitähtedel jt, on lilla vastandvärvuseks värviringis tavaliselt kollane.

Nelja või kaheksa põhivärviga värvisüsteemides, nagu NCS ja Ostwaldi värvisüsteem, samuti viie põhivärviga Munselli värvisüsteemis on violeti vastandvärvuseks lehe- või kollakasroheline.

• 
  Karmiinlaki ja Preisi sinise segamisel saadud hallikaslilla Charles Hayteri värvisüsteemis
• 
  Primaar- ja sekundaarvärvused lihtsal skeemil Jean-François Léonor Mérimée raamatus 1830. aastast
• 
  George Fieldi "Chromatography" 1841. aastast näitab lilla tertsiaalvärvusi sinakas- ja punakaslillat
• 
  Sinised ja punakad lillad toonid 1895. aastal välja antud värviõpikus
• 
  Lilla kollase vastas Charles Blanci värvitähe edasiarendusel
• 
  NCS-i värviring põhivärvustega telgedel, violett on R ja B vahel R50B
• 
  Munselli värviringis paikneb puhas violett 5P heleda kollakasrohelise 5GY vastas

Lilla värvusega mineraalid on vääriskivi ametüst (violetne kvarts), ehtekividena kasutatavad ametriin (kvartsi teisend), lepidoliit, tšaroiit ja ioliit, samuti võivad lilla värvusega olla tansaniit, fluoriit ja ahhaat. Lilla värvusega teisendid on vääriskividel safiiril ja topaasil.

• 
  Ametüst
• 
  Lilla safiir
• 
  Punakaslilla safiir
• 
  Lilla vääristopaas
• 
  Lilla ahhaat
• 
  Lihvimata ja lihvitud tansaniit

• 
  Fluoriit
• 
  Tšaroiit Jakuutiast
• 
  Ametriin Boliiviast
• 
  Erütriit Marokost
• 
  Sinakaslilla ioliit
• 
  Purpuriit ehk mangaanfosfaat

Üheks peamisteks õievärvuste põhjustajateks on flavonoidide hulka kuuluvad antotsüaanid. Kolmeks laiemalt levinud antotsüaaniks on pelargonidiin, tsüanidiin ja delfinidiin, mis erinevad üksteisest vaid hüdroksüülrühmade arvu poolest. Mida rohkem hüdroksüülrühmi, seda sinisem pigment on, nii et ühe hüdroksüülrühmaga pigment värvib õied punaseks, kahega violetseks ja kolme hüdroksüülrühmaga siniseks. Kuna antotsüaanid annavad õitele ja viljadele nende värvuse, siis on neil oluline roll loomade ligimeelitamisel nii tolmeldamiseks kui ka seemnete levitamiseks^[8]. Liblikad tolmeldavad eelistatult roosasid ja roosakas- ning punakaslillasid õisi, mesilased peale kollaste ka siniseid ning sinilillasid õisi^[9].

Õie pigmenteerunud osades varieerub antotsüaanide sisaldus 0,01%-st kuni 15%-ni kudede kuivkaalust ja isegi sama perekonna või liigi esindajad võivad erineda antotsüaani sisalduse poolest sadu kordi^[10].

Suure mõjuga taimede õievärvusele on antotsüaanide kompleksid erinevate kaaspigmentidega. Need on mitmesugused orgaanilised ühendid nagu parkained ja kaneelhappe derivaadid, kuid kõige sagedamini on need antotsüaanidele lähedased ühendid mõnest teisest flavonoidide klassist^[10].

Tegelikult annavad antotsüaanid ka muudele eri taimeosadele - punase kapsa lehtedele, mustika, viinapuu ja baklažaani viljadele, härgheina lehtedele - laia värvispektri õrnroosast kuni mustjaslillani. Värv ja selle intensiivsus sõltub nii pigmendi kontsentratsioonist kui ka sellest, millised paljudest võimalikest antotsüaanide konkreetses taime osas on olemas ja tavaliselt annab värvi erinevate antotsüanidiinide kombinatsioon – mustika viljale annavad värvuse näiteks delfinidiin, tsüanidiin, petunidiin, peonidiin ja malvidiin^[11].

• 
  Maarjaohakas (Sylibum marianum)
• 
  Harilik kellukas (Campanula patula)
• 
  Visteeria (Wisteria) õied
• 
  Harilik käbihein (Prunella vulgaris)
• 
  Õitsev Jacaranda mimosifolia Austraalias
• 
  Väike igihali (Vinca minor)

• 
  Põld-varesjalg (Consolida regalis)
• 
  Lilla krookus
• 
  Äiatari (Knautia arvensis) õisik
• 
  Lavendel
• 
  Lilla võhumõõk

• 
  Küpsed mustikamarjad
• 
  Ploomid
• 
  Viinapuu lehed ja marjad
• 
  Põldmarjad
• 
  Lillad kartulid
• 
  Punakapsas
• 
  Baklažaanid
• 
  Härgheina lillad tipmised lehed

Eesti seente hulgas on 21 seeneliiki, mille liiginimes esineb sõna "lilla". Ainult osa neist on silmaga nähtavalt violetset värvi.

• 
  Lilla vöödik (Cortinarius violaceus)
• 
  Lilla ebanahkis (Chondrostereum purpureum)
• 
  Lilla liudik (Peziza violacea)
• 
  Lilla ebaheinik (Lepista nuda)
• 
  Lilla mütsik (Mycena pura)
• 
  Lilla pisiheinik (Calocybe ionides)
• 
  Lillatümak (Leptoporus mollis)
• 
  Lillapiim-liudik (Peziza saniosa)

Looduslikke violetseid anorgaanilisi värvipigmente ei leidu, vaid punasel ookril on mõnes piirkonnas violetne varjund. Enamasti saadi violetsed värvitoonid maalidel sinise ja punase värvi segamise teel. Violetsed tehispigmendid sünteesiti alles 19. sajandil. Antiik- ja keskajal kasutati maalikunstis vahel purpurtigude värvainet, mida seinamaalide või hiljem raamatumaali tarvis segati side- ja täiteainetega^[12].

• violetset mangaanisisaldusega hematiiti on juba vanaajast alates kasutatud värvina kohtades, kus seda leidub ja see on naturaalse pigmendina saadval ka tänapäeval^[13]
• Hani violett, Vana-Hiinas kuni 3. sajandini kasutusel olnud tehispigment BaCuSi₂O₆
• Tüürose purpur, kasutusel olnud alates antiikajast
• Koobaltviolett, alates 19. sajandist
• Mangaanviolett, alates 19. sajandist
• Ultramariinviolett, tehispigment Al₆Na₆O₂₄S₈Si₆, mis on sama koostise ja kristallstruktuuriga kui looduslik ultramariin
• Marssviolett ehk sünteetiline caput mortuum, tehislik raudoksiidvärv (Pigment Red 101), alates 19. sajandist
• Dioksasiinviolett, sünteetiline orgaaniline pigment (Pigment Violet 23 ja Pigment Violet 37)
• Antrakinoonviolett, sünteetiline orgaaniline värvaine (Pigment Violet 29)
• Kinakridoonviolett, sünteetiline orgaaniline pigment (Pigment Violet 19 ja Pigment Violet 42)

• 
  Safranikorjajat kujutaval freskol Akrotiris Kreetal on osa krookuseõit maalitud purpuriga
• 
  Violetsed detailid 3. sajandi seinamaalil Henani provintsis on tehtud Hani violetiga
• 
  Esimese psalmi kuldne initsiaal purpurtaustal, Sankt Galleni Kuldne psalter 9. sajandist
• 
  Claude Monet. "Iirised" - violetsed toonid on koobaltvioletiga segatud
• 
  Kasimir Malevitš, 1915. Violetne nelinurk ülal on maalitud koobaltvioleti, koobaltsinise ja tehisultramariini seguga

Violetset värvust tekstiilikiudude jm materjali värvimisel annavad järgmised looduslikud värvained^[14]:

• Tüürose purpur ehk antiikpurpur purpurtigudest Hexaplex ja Murex
• Mesoameerika vanad kultuurrahvad kasutasid lilla värvi valmistamiseks kohalike meres elavate purpurtigude värvainet^[15]
• shikon ehk tokio violett puna-rusujuurest, värvaine šikoniin
• lisaks punasele on punakaslillat ja lillat värvi saadud värvialkanna juurtest, värvaine alkaniin
• lillat värvi saadakse sinipuiduga värvimisel maarjajää peitsiga^[16]
• on kasutatud ka mitmekordset värvimist – indigoga värvitud tekstiil värvitud üle orselliga või vastupidi
• Vereva vöödiku (Cortinarius sanguineus) keeduvedelikuga on isegi peitsita võimalik värvida villakiudu lillaks^[17]. Samuti annavad lillat värvi kakaopruunik (Hapalopilus nidulans)ja kaneelpruunik (Hapalopilus rutilans)^[18][19][20].

• 
  Tuntumad purpurteod ja neist saadud purpuriga värvitud kangad Viini loodusmuuseumis
• 
  Purpuriga värvitud siid
• 
  Purpuriga värvitud villased lõngad
• 
  11. sajandi Bütsantsi dalmaatika fragment, kuldsed greifid purpuriga värvitud taustal

Klaasi ja emailide värvimiseks kasutatakse nn Cassiuse purpurit, mis on kulla kolloidlahus tina(IV)hüdroksiidi geelis^[21].

Ajalooliselt vanim lilla aniliinvärvaine tekstiili värvimiseks on aniliinlilla ehk Perkini violett.

Preparaatide ja bakterite värvimiseks mikroskoopias, värviandjana kirjutusmasinalintidel ja kopeerpaberitel, samuti ph-indikaatorina kasutatakse orgaanilist värvainet kristallvioletti.

• 
  Aniliinlilla värvinäidis 19. sajandist
• 
  Kristallvioleti vesilahus

Purpurlillat ja violetti seostatakse kuninglikkuse ja luksusega. Samuti seostatakse lillas sisalduvat tasakaalu sinise ja punase vahel sisemise harmooniaga, aga ka sensuaalsuse ja kirega. Lilla värvi kandjat peetakse intelligentseks ja tundlikuks, loovaks, intuitiivseks, empaatiliseks, otsusekindlaks ning sihipäraseks^[22].

Violett on traditsiooniliselt ka leinavärv, Victoria-aegses leinarõivastuses oli see koos halli ja valgega üks poolleina perioodiks soovitatud toonidest^[23][24]

Liturgilise värvina on violett patukahetsuse ja meeleparanduse, aga ka ootuse ja valmistumise värv. See on katoliku ja anglikaani kirikus, samuti kreeka õigeusu kirikutes kasutusel paastuajal (vene traditsioon kasutab musta selle asemel)^[25].

Riigilippudest on violett Dominica, Belize ja Nicaragua lipul (vappidel). Hispaania riigilipp ajavahemikus 1931–1939 oli punane-kollane-violetne trikoloor.

Kohalikest omavalitsusüksustest on violett Ambrolauri, Ninotsminda, Sagarejo ja Zugdidi rajooni lippudel Gruusias, Juudi Autonoomse oblasti lipul Venemaal ja Baleaari saarte lipul, Connecticuti osariigi lipul Ameerika Ühendriikides.

Violett esineb Edmontoni, Málaga, Montreali, Saskatooni, Tokyo, Leóni, Vagharšapati, Ambrolauri ja Zugdidi linnade lippudel. Madridi linna lipp on violetjas-granaatpunane.

Armeenia Apostliku kiriku lipul on kiriku embleem violetsel taustal.

Ajaloolistel vappidel on heraldiline violett väga haruldane, näiteks violetne lõvi Leóni kuningriigi vapil, kuid see on varastes allikates murtud hallikaslilla tooniga. Ühel dokumenteeritud juhul on kasutatud sümboolikas tõelist purpurvärvi: Tüürose purpuriga oli värvitud Bütsantsi keisrite Komnenoste sõjalipp, millel oli purpursel taustal kullaga kahepealine kotkas.

Lilla värv on seksuaalvähemuste vikerkaarelipul ja aseksuaalide kogukonna lipul ning biseksuaalse uhkuse lipul.

Kõnekeeles tähistatakse sõnaga "lilla" homoseksuaalset inimest, eelkõige geimeest^[2][3].

"Lillat lööma" tähendab kergemeelset elu elama^[2], sama tähendus on väljenditel "elu on lilla" või "elu on lilla-prilla".

• Tüürose purpur
• Purpurpunane
• Purpur (heraldika)
• Lillad värvitoonid

Tsitaadid Vikitsitaatides: Lilla

Vikisõnastiku artikkel: Lilla

• C. Cortese animatsioon "Color in Motion" põhivärvide psühholoogiast: lilla alates 06:20