Loomade vangistus
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2016) |
Loomade vangistus tähendab loomade hoidmist inimkäe all. Vangistust saab kasutada kui üleüldist terminit, kirjeldamaks kodustatud loomade (kari- ja koduloomade) või metsikute loomade inimese hoole all hoidmist. Selle alla kuulub näiteks loomade pidamine farmides, kodudes, loomaaedades ja laborites.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Loomade vangistuses hoidmise vanim dokumenteeritud vorm on kodustamine. Selle tagajärjel kohanesid metsikud loomaliigid kooseluks inimestega. Kodustatud liikideks nimetatakse neid liike, kelle käitumine, elutsükkel ning füsioloogia on muutunud põlvkondade pikkuse aretuse ja inimesega elamise tõttu. Esimesena kodustasid kütid-korilased u 15 000 eKr ilmselt koera.
Läbi ajaloo pole peetud mitte ainult koduloomi ning kariloomi, vaid ka metsikuid loomi. Oli lihtsalt ebaõnnestunud kodustamiskatseid, kuid varasematel aegadel kogusid rikkad, aristokraadid ning kuningad metsloomi eri põhjustel. Vastupidi kodustamisele sooviti eksponeerida just loomade metsikust ja loomulikku käitumist. Tänapäeva loomaaiad hoiavad loomi teistel põhjustel: looduskaitseks, haridusotstarbel ja teadustöödeks.
Imetajate käitumishäired vangistuses
[muuda | muuda lähteteksti]Vangistuses elavatel loomadel, eriti kodustamata loomadel, võivad vahel areneda korduvad ja otstarbetud motoorsed käitumishäired, näiteks enese hammustamine, sihitult ringilonkimine ja liigne enesehooldamine. Neid käitumishäireid tekitavad nii stress kui ka igavus. Paljud loomade hoiupaigad, eriti loomaaiad ja muud sarnased asutused, üritavad just selliseid stereotüüpseid käitumishäireid vähendada loomade elupaiga rikastamisega.
Üks käitumishäire, mille all osa vangistuses elavaid loomi kannatab, on ennast vigastav käitumine. Selle alla käivad tegevused, mille tagajärjel võib loom end vigastada, nagu näiteks hammustamine, kratsimine, löömine, karvade kiskumine ja silma torkimine.[1] Kuigi sellised käitumishäired esinevad harva, on neid esinenud paljudel primaatidel, eriti neil, kes on kogenud imikueas sotsiaalset isolatsiooni.[2] Ennast vigastavate tegude põhjuseid on vangistuses elavate primaatide puhul palju uuritud. Nii sotsiaalsed kui ka mittesotsiaalsed tegurid võivad selliseid käitumishäireid põhjustada. Sotsiaalsete tegurite alla kuuluvad muutused grupi koosseisus, stress, teiste grupiliikmete agressioon ja eraldatus grupist.[2] Sotsiaalne isolatsioon, eriti varajases eas, on tähtis riskitegur.[1] Uuringud on näidanud, et kuigi ka ema kasvatatud reesusmakaakidel esinevad mõningad ennast vigastavad käitumishäired[3], siis ilma emata kasvanud ahvidel on selliste ebanormaalsete käitumishäirete esinemised oluliselt sagedasemad[1]. Mittesotsiaalsete tegurite alla kuuluvad ilmastikuolud, inimkontakt, väiksemad vigastused ja ärritajad ning sagedased loomaaiakülastajad.[2] Näiteks tõestas üks uuring, et loomaaiakülastajate sagedus on positiivselt korrelatsioonis gorillade akende peksmisega. Kui külastajaid oli vähem, käitusid gorillad ka rahulikumalt. Vangistuses elavad loomad ei saa tihtipeale külastajate tähelepanu eest põgeneda ning sealt tulenev stress koos looduslike elamistingimuste puudumisega võivad viia ennast vigastavate käitumishäirete kujunemiseni.[4] Katsed on näidanud, et vangistuses elavate loomade ebanormaalset käitumist, sealhulgas ka enese vigastamist, saab edukalt ravida, kui panna varem üksinduses elanud looma keskkonda teine samast soost liigikaaslane. See meetod on eriti efektiivne primaatide puhul, kes on väga sotsiaalsed loomad. Selline kaaslase tutvustamine julgustab loomi suhtlema, vähendades sellega ebanormaalset ja ärevusest tulenevat käitumist.[5]
Vangistuses roomajad
[muuda | muuda lähteteksti]Kodustatud loomade (nt kasside ja koerte) ning kodustamata loomade (nt roomajad) vahel on olulisi erinevusi. Bioloogiliselt on koerad ja kassid, ning ka teised laialdaselt kodustatud liigid nagu hobused ja kariloomad, geneetiliselt eelkohanenud ning neil on õpitavad tunnused, mis muudavad nad sobilikuks kooseluks inimestega. Vastupidi koertele-kassidele on roomajatel väga vähe tunnuseid, mis soodustaks kooselu inimestega ning neil on tugevalt kinnistunud bioloogilised, käitumuslikud ja psühholoogilised tunnused, mis aitavad neil oma looduslikus keskkonnas ellu jääda.
Erinevalt koertest ja kassidest veedab enamus vangistuses olevad roomajad oma elu väikestes, piiratud ning kehva sisustusega terraariumides. Samuti on roomajad palju tundlikumad ja nõudlikumad teiste kunstlike keskkonnatingimuste suhtes. Need tingimused on temperatuur, õhuniiskus, valgus, õhuvool ning sisustus. See, et liikidel on kindlad nõudmised ellujäämistingimustele, seletab osaliselt seda, miks paljude roomajate eluiga on vangistuses lühem. Ekslikult arvatakse, et roomajad on paiksed loomad ning ei liigu väga palju ringi, seega tunnevad nad ennast turvalisemalt väikestes keskkondades. Tegelikult on aga roomajate elupaigad päris suured. Näiteks on paljude väikeste sisalike kodupiirkond üle ühe hektari, karpkilpkonnadel kuni 40 hektarit ja näiteks merikilpkonnade rändeteede pikkused ulatuvad tuhandete kilomeetriteni. Väiksemad liigid ja noorloomad vajavad tavaliselt kas sama palju või rohkemgi ruumi kui suuremad liigid ja täiskasvanud loomad. Kuna väiksemad liigid on tihtipeale putuktoidulised, siis vajavad nad tihemini süüa ning suuremat maa-ala, et oma aktiivseid saakloomi küttida. Olenemata nendest erinevustest on kõik roomajad aktiivsed, sh püütonid, keda ekslikult peetakse paikseteks. Mõne liigi isendid, eriti suured lihasööjad nagu varaanid ja püütonid, võivad pärast suuremat toidukorda mingiteks perioodideks muutuda paikseks, kuid need on mööduvad faasid ning selle põhjal ei tohiks otsustada looma aktiivsusmustrite või eluruumi suuruse vajaduste üle. Nagu teistel loomadel, on ka roomajatel vaja varju, kuhu nad saaksid ennast peita, kui end ohustatuna tunnevad. Seega, kui terraarium on liiga väike, pole loomal kuhugi põgeneda ning see on looma jaoks võrdne lõksus olemisega.
Liiga väikses terraariumis elavatel roomajatel võivad tekkida ka käitumishäired. Kuna roomajad ei ole võimelised eristama läbipaistvat klaasi, siis üritavad nad ruumipuudusel läbi läbipaistva seina saada. Kui seda liiga palju tehakse, võib see kahjustada nende nahka, soomuseid ja lõpuks ka lihaseid. On ka dokumenteeritud, et piisava tegevuse puudumisel võivad roomajad, eriti kilpkonnad, hakata sööma oma terraariumi substraate, näiteks kruusa ja kivikesi. See võib lõppeda looma surmaga.
Üks oluline tegur roomajate hoidmisel on temperatuur. Kuna roomajad on kõigusoojased, siis nende kehatemperatuur sõltub otseselt keskkonnatemperatuurist ja on oluline, et loomal oleks tagatud õige küttekeha ja valgus. Stressiolukordades võivad aga roomajad end liialt üle soojendada või siis tekitada endal alajahtumist. Eriti haiged või vigased loomad otsivad tihtipeale optimaalsest madalamat või väga külma temperatuuri. Osal juhtudel on see positiivne, sest madalamad temperatuurid võivad pärssida mikroobide arengut, kuid liiga stressis loomad võivad end niimoodi surnuks külmetada, kuna neil pole piisavalt energiat, et otsida uuesti soojemat kohta.[6][7]
Ohud
[muuda | muuda lähteteksti]Metsikute loomade kodus pidamisega kaasnevad ka omad ohud. Kui loomade eest õigesti hoolt ei kanta ja neid valesti kasvatatakse, võivad loomad muutuda agressiivseks. Seda juhtub ka kodustatud loomade, näiteks koerte puhul. Puuduvad küll täpsed andmed, kuid tõenäoliselt saavad kümned miljonid inimesed igal aastal koeralt hammustada ning paljud kannatajad vajavad seejärel arstiabi.[8]
Ohud kaasnevad ka eksootiliste loomade pidamisega. Pole harv juhus, kui kodus peetavad loomad põgenevad või inimesed enam lihtsalt ei soovi või ei ole võimelised looma kodus pidama ning seejärel lasevad looma vabadusse. See aga võib tekitada väga suuri ökoloogilisi probleeme. USA Florida osariigis asuvas Evergladesi looduspargis on just selline olukord: kodust põgenenud või vabaks lastud püütonid on muutunud invasiivseks liigiks. Kokkupuudete arv inimeste ja nende hiiglaslike madude vahel Evergladesi Looduspargis on sel sajandil tõusnud ning juba praegu on näha nende roomajate mõju kohalikule elukeskkonnale. Olles tippkiskjad, pole neil looduslikke vaenlasi ning Evergladesi park on neile väga sobiv elupaik. Nad paljunevad takistamatult ja oma toitumisega hävitavad kohalikke liike nagu jänesed, metskitsed, pesukarud, ning ka linnud. Kuna nad on väga suured, ei ole ka ameerika alligaatorid nende eest kaitstud. Oma aplusega on nad mitu kohalikku liiki ohustatuks muutnud ja tulevikus võib osa liike nende tõttu välja surra.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 http://www.tandfonline.com/doi/abs/10.1080/10888700802536798
- ↑ 2,0 2,1 2,2 http://link.springer.com/article/10.1007%2Fs10764-007-9203-z
- ↑ http://www.amsciepub.com/doi/abs/10.2466/pr0.1973.33.2.515
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. september 2020. Vaadatud 13. detsembril 2015.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. september 2020. Vaadatud 13. detsembril 2015.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2015. Vaadatud 13. detsembril 2015.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ http://www.anapsid.org/warwicketh1.html
- ↑ http://www.who.int/mediacentre/factsheets/fs373/en/
- ↑ http://www.usnews.com/news/articles/2014/07/21/invasive-pythons-threaten-florida-everglades