Lorenzo de' Medici

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib Lorenzo Toredast, teiste samanimeliste kohta vaata: Lorenzo de' Medici (täpsustus)

Lorenzo di Piero de' Medici ehk Lorenzo il Magnifico (Lorenzo Tore; 1. jaanuar 1449 – 8. aprill 1492) oli Firenze faktiline valitseja, kultuurimetseen ja pankur. Tema valitsusaega peetakse renessansiaegse Firenze kultuurilise ja majandusliku õitsengu tipuks.

Lorenzo oli Piero de' Medici vanem poeg. Juba lapsena paistis ta silma andekuse ja mitmekülgsusega, eriti aga huviga tärkava renessansikultuuri vastu. Erinevalt oma vanaisast Cosimost ja isast, kes piirdusid vaid kunstnike rahalise toetamisega, oli Lorenzo ka ise viljakas luuletaja ja kirjamees. Lisaks sellele paistis ta silma hea diplomaadina ning tundis põhjalikult ka pangandust, juhtides juba 17-aastaselt Medicite panga Rooma harukontori tööd.

Et Lorenzo isa vaevas juba enne Cosimo surma raskekujuline podagra, siis valmistati teda väga noorest east alates ette ka Medicite panga ja valitsussüsteemi ülevõtmiseks. Piero de' Medici, suutmata haiguse tõttu pikki reise ette võtta, saatis veel teismelise Lorenzot saadikuna nii Rooma, Napolisse kui ka Põhja-Itaaliasse. Reisidel täitis Lorenzo nii diplomaatilisi ülesandeid kui ka tutvus erinevate humanistide, kunstnike ja kunstiteostega. Eriti olulist rolli mängis Lorenzo 1466. aasta riigipöördekatse ajal, kui ta hoiatas isa vandenõulaste varitsuse eest Firenze väravate ees ning aitas hiljem sõlmida Firenze, paavsti, Milano ja Napoli koalitsiooni Medicite suhtes vaenulikult meelestatud Veneetsia vastu.

Ehkki Lorenzo võimule saades 1469. aastal püüti Mediceid järjekordselt kukutada, suutis Lorenzo selle ohu kiiresti kõrvaldada, sest tal oli tugev välistoetus ning Piero valitsusajal oli Firenze jõukus tuntavalt kasvanud. Aja jooksul muutus Firenze välispoliitiline seisund siiski ebakindlamaks, sest 1471. aastal paavstiks saanud Sixtus IV oli veneetslane, kes asus looma Lorenzo-vastast koalitsiooni. Esialgu polnud tal selles erilist edu, kuid kui Firenzes tekkisid 1470. aastate teisel poolel uuesti sisepoliitilised pinged, siis küpses paavsti ja teiste Lorenzo-vaenulike välisjõudude vandenõu. See tipnes 1478. aastal Pazzi vandenõuga. Selle ebaõnnestumise ja vandenõust osa võtnud paavstimeelse peapiiskopi tapmise järel pani Sixtus Firenze aga kirikuvande alla ning kuulutas Lorenzole sõja. Paavstiga liitusid ka Veneetsia ja Napoli, Milano jäi aga erapooletuks. Selles raskes olukorras võttis Lorenzo kogu vastutuse enda peale ning purjetas 1479. aastal Napolisse, kus suutiski kuningat retoorika ja rohkete kingituste abil veenda vaherahu sõlmima. Et Firenze oli suutnud end sinnani küllaltki edukalt kaitsta, pidi ka paavst olukorraga leppima. Firenze vabastati kirikuvande alt ja Lorenzo naasis sinna kangelasena. Järgnenud aastatel suutis Lorenzo hoida häid suhteid kõigi suuremate Itaalia riikidega ning kujundas tugeva Milano-Firenze-Napoli liidu. Ka järgnevaid paavste suutis ta enda suhtes positiivselt meelestatuna hoida, Innocentius VIII-t isegi sedavõrd, et too tegi tema teisest pojast Giovannist juba 13-aastaselt kardinali, hiljem sai too Leo X-na paavstiks. Juba kaasaegsed nägid 15. sajandi lõpu Itaalia sisemise stabiilsuse põhitegurina Lorenzo tarka välispoliitikat, mistõttu tema varajast surma leinati küllaltki laialdaselt ka väljaspool Firenzet.

Lorenzo püüdis jätkata Cosimo ja Piero kujundatud valitsuskorraldust, kus Medicist valitseja oli valitsusorganite taga seisev hall kardinal, ning suhtus erilise tähelepanuga vaesematesse elanikesse. Siiski ei suutnud ta tõelise renessansivürstina kiusatusele vastu panna ning korraldas sageli uhkeid pidustusi, mille keskmes oli tema isik, samas kui ta isa ja vanaisa olid alati hoidunud tagaplaanile, püüdes vähemalt väliselt jääda tavakodanikuks.

Pazzi vandenõu käigus tapeti Lorenzo vend Giuliano, kergelt haavata sai ka Lorenzo ise. Vandenõulased ei suutnud siiski võimu üle võtta, sest Medicitele lojaalseks jäänud gonfaloniere Cesare Petrucci suutis valitsusaparaadi keskust Palazzo di Signoria't kaitsta. Järgnes veresaun Medicite vaenlaste vastu, kuigi Lorenzo püüdis seda vältida. Medicite hukatud peavaenlased maaliti hiljem üles Palazzo di Medici seinale. Selle taiese kallal nägi teiste kõrval vaeva ka Leonardo da Vinci.

Pärast välispoliitilise kriisi lahenemist 1480. aastate alguseks oli ka Firenze siseelu rahulik. Kümnendi lõpu poole hakkasid sisepinged siiski taas koonduma, sest teatava majanduslanguse tõttu pankrotistusid mitmed vaesemad kaupmehed ning Medicite pankki polnud enam nii tugev, et saanuks linna aidata, pigem kasutas Lorenzo linna varasid isiklikes huvides. Rahva rahulolematuse tabas väga hästi ära fanaatiline jutlustaja Girolamo Savonarola, kelle jutlused said kiiresti populaarseteks.

Lorenzo-aegsed kunstnikud olid näiteks Leonardo da Vinci, Michelangelo ja Botticelli. Lorenzo ise kirjutas häid luuletusi^[viide?] ja korraldas filosoofilisi diskussioone, mida nimetati Platoni akadeemiaks.^[viide?]

Nagu ta vanaisa ja isa, hakkas ka Lorenzot vaevama podagra. Viimastel eluaastatel tõmbus ta avalikust elust ja valitsemisest üha enam kõrvale, eelistades viibida Medicite maaresidentsis. Seetõttu haaras linnas initsiatiivi Savonarola, kelle jutlused muutusid üha leegitsevamateks ning üha ilmsemalt Medicite-vaenulikeks. Lorenzo ei võtnud aga tema suhtes midagi ette. Savonarola usufanatism nakatas paljusid ning nõnda hakati põlgusega suhtuma maisesse luksusesse ja toredusse, sealhulgas toona Firenzes oma õitsengu tipul olnud renessansikunsti. Teataval määral võis Savonarola vagadusele manitsemine puudutada ka Lorenzot, sest raskelt haigena tundis ta ilmselt süümepiinu liialt kerglase ja pillava elustiili tõttu. Kui Lorenzo suremas oli, kutsus ta Savonarola enda juurde ning pihtis talle. Mis täpselt nende vahel juhtus, on teadmata, sellest on palju erinevaid versioone, kuid tõenäoliselt nõudis Savonarola lisaks siirale usu kinnitamisele Lorenzolt ka täielikku varandusest loobumist ning valitsusvõimu andmist rahva kätte. Kumbagi neist Lorenzo teha ei soovinud ning munk lahkus ta juurest vaikides.

Lorenzo elu viimastel aastatel tabas tõsine kriis ka Medicite panka, mille mitu harukontorit suleti igaveseks. Pank siiski säilis ja tegutses kuni 17. sajandi keskpaigani.

Pärast Lorenzo surma sai Firenze tegelikuks valitsejaks Lorenzo poeg Piero, kes suutis Medicite võimu säilitada aga veel vaid kaheks aastaks.

• Paul Strathern. Medicid: renessansi ristiisad. Tallinn: Kunst, 2006.