Maran
Maran | |
---|---|
Tedremaran (Potentilla erecta) | |
Taksonoomia | |
Riik |
Taimed Plantae |
Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
Selts |
Roosilaadsed Rosales |
Sugukond |
Roosõielised Rosaceae |
Alamsugukond |
Kibuvitsalised Rosoideae |
Perekond |
Maran Potentilla L. |
Maran (Potentilla) on roosilaadsete seltsi roosõieliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond, kuhu kuulub umbes 500 liiki.
Teaduslikult kirjeldas maranat kui perekonda esimesena Carl von Linné.
Maranad kasvavad enamuses Holarktises. Üksikuid liike kohtab isegi Uus-Guinea kõrgmägedes. Enamus neist on rohttaimed, aga leidub ka üksikuid põõsaid. Mõned maranad on umbrohud, teised jälle ilutaimed.
Maranad on tüüpiliselt üsna maasikate moodi, vähemalt õite poolest, aga erinevalt maasikatest on neil kuiv ja söögiks kõlbmatu vili. Lisaks sellele, et neil on kroonlehti 5, on ka nende lehed sõrmjagused ja jagunevad 5, mõnikord ka 3 osaks nagu liigil Potentilla sterilis või kuni 15 osaks nagu hanijalal, mille lehed on sulgjad. Õied on tavaliselt kollased, aga võivad olla ka valged, roosad või isegi punased. Maranaid tolmeldavad putukad. Kõigil maranatel ei olegi vili kuiv, mõnel on koguni rüüsvili nagu maasikal. Rüüsvilja koosseisus on suur hulk pisikesi pähkleid, millest igaüks sisaldab tillukese seemne.
Maranate seas on ilutaimi, mida aedades kasvatatakse nii kiviktaimlates kui minisoodes. Need liigid on tavaliselt eredalt värvunud silmatorkavate õitega. Mõnestki liigist on aretatud topeltõitega vorme ja esimese neist aretas Victor Lemoine Prantsusmaal Nancys 1854.
Tedremaranat on kasutatud ümberistutamiskatses, mille korral eri keskkondades kasvanud eri välimusega taimed istutatakse ümber ühesugusesse keskkonda. Kui nad kuuluvad samasse liiki ja samasse alamliiki, siis muutuvad nad ühesugustes tingimustes sarnasteks ja järelikult oli nende esialgne erinev välimus üksnes keskkonnast tingitud. Seevastu eri alamliikidesse ja seda enam eri liikidesse kuuluvad taimed ei muutu sarnastes tingimustes ühesugusteks, kuigi nad võivad muutuda sarnasemaks. Tänapäeval võimaldab molekulaarbioloogia kahe taime geneetilise erinevuse teada saada märksa kiiremini ja suurema täpsusega, aga ümberistutamiskatse on tänapäevani palju odavam.
Liigid Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti pärismaises flooras leiduvad järgmised maranaliigid[1]:
- Potentilla anglica – laskuv maran
- Potentilla anserina – hanijalg
- Potentilla argentea – hõbemaran
- Potentilla crantzii – mägimaran
- Potentilla erecta – tedremaran
- Potentilla fruticosa – põõsasmaran
- Potentilla heidenreichii – karvane maran
- Potentilla intermedia – keskmine maran
- Potentilla neumanniana – kevadmaran
- Potentilla norvegica – norra maran
- Potentilla palustris – soopihl
- Potentilla reptans – roomav maran
- Potentilla subarenaria – värdmaran
Lisaks on Eestist leitud tulnukatena kasvamas järgmised liigid:
- Potentilla bifurca – sämpmaran
- Potentilla canescens – hallikas maran
- Potentilla goldbachii – tõusev maran
- Potentilla recta – püstmaran
- Potentilla supina – lamav maran
Heraldika
[muuda | muuda lähteteksti]Marana teaduslik nimetus Potentilla on seotud ladinakeelse sõnaga potens, mis tähendab 'tugev', 'jõuline'. Seetõttu on maranat alates 11. sajandist kasutatud heraldikas tugevuse, jõu, au ja lojaalsuse sümbolina. Ühtlasi kasutati maranat hinge seisundi kirjeldamiseks. Eriti levinud oli marana kasutamine heraldikas Normandias ja Bretagne'is. Koos William Vallutajaga jõudis maran heraldilise sümbolina ka Inglismaale.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Leht, Malle (toim.) 1999. "Eesti taimede määraja". Tartu: EMÜ, Eesti Loodusfoto, lk 153–156.