Rahvuslus

See artikkel vajab toimetamist. (August 2008) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Jaanuar 2019) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Rahvuslus ehk natsionalism on ideoloogia ja käitumisvorm, mille objektiks on rahvus.^[1]

Rahvusluse ideoloogia kohaselt püüab iga rahvus oma kultuurikeskkonna kujundada võimalikult süsteemseks, luua oma sotsiaalsed institutsioonid, säilitada ja arendada oma ainulaadsust. Parimad tingimused selleks on suhtelises endassesuletuses ja eraldatuses, seepärast on rahvusliku iseolemise jaoks esmatähtsad oma maa-ala ning halduslik ja poliitiline sõltumatus, mille täiuslikem vorm on omariiklus. Niisiis pooldab rahvuslus rahvusriiki, mille piirid kattuvad üldjoontes rahvuse asuala piiridega, kui rahvuslike huvide tagajat vastandina paljurahvuselistele riikidele.^[viide?]

Rahvusluse ksenofoobne vorm on nativism.^[2] Rahvusluse äärmuslikud vormid – nagu näiteks need, mida 20. sajandil propageerisid paremäärmuslikud natsionaalsotsialistlikud, fašistlikud jne liikumised – peavad rahvust inimese identiteedi kõige olulisemaks osaks ning üritavad defineerida seda rassi kaudu ja seostada geneetikaga.^[viide?]

Rahvusluseks nimetatakse nii rahvuse liikmete hoolimist oma rahvuslikust identiteedist kui ka rahvuse liikmete tegevust rahvusliku enesemääramise või suveräänsuse saavutamiseks või alalhoidmiseks. Esimese puhul jääb lahtiseks rahvuse või rahvusliku identiteedi mõiste, mis tähendab rahvusesse kuuluda, eriti see, kas rahvusesse kuulumine on vabatahtlik, samuti see, kui palju tuleb rahvusest hoolida. Teisel juhul jääb lahtiseks, kas rahvuslik enesemääramine või suveräänsus tähendab tingimata oma riiki.^[3]

Modernismi esindaja Ernest Gellner vaatleb rahvuslust kui poliitilist põhimõtet, mille põhipostulaadiks on, et nii rahvuslik kui ka poliitiline üksus langeks ühte. Rahvuslus on poliitilise seaduspärasuse teooria, mis nõuab, et etnilised piirid ei erineks poliitilistest, riigisisesed etnilised piirid ei eraldaks valitsejaid põhirahvastikust.^[4]

Perennialistide jaoks on rahvuslus ideoloogiline liikumine saavutamaks ja säilitamaks autonoomiat, ühtsust ja elanikkonna identiteeti.^[5]

Mõned autorid on rääkinud rahvuslusest kui religiooni aseainest. Natsionalism suudab inspireerida inimesi pühendunud ideelisele tegevusele ja pakkuda ühiskonnas teatavat ühtekuuluvustunnet, hakates alates morderniseerumisreformidest nii paralleelselt täitma ja isegi asendama religiooni funktsioone.^[6]

• Riiklik rahvuslus (kodakondsusel)
• Kultuuriline rahvuslus (keel)
• Etniline rahvuslus (päritolu)
• Usuline rahvuslus (religioon on rahvusluse alaliik)

Rahvusluse mõiste kujunemine on tihedalt seotud Johann Gottfried von Herderi tööde ja romantismiajastu ideedega. Mõjukaks poliitiliseks teguriks muutus see 18.–19. sajandil koos rahvusriigi (riik, mille eesmärk on tagada ühe rahvuse ja selle identiteedi järjepidev kestvus ning kindlustada territoorium, kus selle rahvuse keel, kultuur, traditsioonid ja väärtused oleksid domineerivad) idee kujunemisega. Rahvuslus ja ühiskonna kaasajastumine käisid käsikäes, olles tihedasti põimunud ja mõjutades üksteist vastastikku intensiivselt.^[viide?]

Rahvusluse poliitiline sisu avaldus 19. ja 20. sajandi Euroopas põhiliselt kolmel viisil. Prantsusmaal, Suurbritannias jt tsentraliseeritud riikides tekkis "riigirahvuslusena". Saksamaal ja Itaalias ilmnes killustatud rahvaste ühinemispüüd. Austria-Ungaris, Tsaari-Venemaal ja Türgis tekkisid rahvusvähemusi haaravad vabanemisliikumised.^[7]

20. sajand on näinud nii rahvusluse kasvu ja uute rahvusriikide teket (impeeriumide lagunemine, endiste koloniaalvalduste iseseisvumine) kui ka rahvuslusele vastassuunalisi protsesse (näiteks Euroopa Liit, mis tähtsustab nimelt riigiülest ja regionaalset tasandit). Rahvuslased vastustavad valdavalt globaliseerumist, mida nad näevad rahvusliku pärandi ja identiteedi ohustajana.^[viide?]

Seoses "globaalkülastumise" ja üleilmastumisprotsessidega on mõnikord ennustatud rahvusluse kui fenomeni peatsest kadu, kuid need prognoosid pole enamasti tõeks osutunud. Rahvusliku enesemääramise idee on endiselt ülemaailmselt legitiimne ning territoriaalselt defineeritud rahvusriik ei ilmuta otseselt mingeid erilisi hääbumise märke. Rahvusriik on jätkuvalt enamiku rahvusvaheliste organisatsioonide põhikomponent ja poliitilise elukorralduse domineerivaim väljund. Vaatamata oma fiktiivsusvarjundiga sotsiaalsele konstrueeritusele püsib rahvus selle liikmete ja kõrvalseisjate jaoks reeglina fundamentaalse ning reaalse kooslusena nii kollektiivi kui üksikisiku tasandil – valdav enamus tänapäeva inimesi mõtleb suuresti rahvuslikes kategooriates.^[8]

Poliitilises diskursuses on rahvuslust vaadeldud väga erinevas valguses. Väga laialt üldistades on rahvuslus omane eeskätt parempoolsetele ja konservatiivsetele ideoloogiatele, pahempoolsed ja uuendusmeelsed on lähedasemad kosmopolitismile. Paljurahvuselised suurriigid ja nende enamusrahvused, kellele poliitiline rippumatus ja omariiklus on endastmõistetavad, vastustavad oma autonoomsete vähemusrahvaste rahvuslust kui oma riiklikku terviklikkust ja eelisseisundit ohustavat jõudu ning tõlgendavad seda kui separatismi ning sotsiaalsete ja poliitiliste kokkupõrgete allikat. Vähemusrahvuste enesemääramisõigust sallivad nad enamasti vaid territoriaalse või kultuurautonoomia vormis.^[viide?]

Rahvuslust on püütud seletada mitmesuguste teooriatega. Lihtsaima seletuse kohaselt on meie ja mitte-meie vastandus inimpsüühika fundamentaalne omadus.^[viide?] Erialakirjanduses väljapakutud seletused jagunevad laias laastus kolme rühma: modernistlikud, etnosümbolistlikud ja primordialistlikud vaated. Eri suundade vahelise debati keskmes on küsimused etnilise identiteedi konstrueerituse määra, rahvuste tekkimisaja ja olemasolu üle.^[9] Lõviosa uurijaid peab rahvuslust massifenomeni mõttes alles uusaja tingimustes tekkinuks.^[10]

Modernistid on seisukohal, et rahvuste ja rahvusluse teke ning olemasolu johtub suurtest uusajal, pärast Prantsuse revolutsiooni toimunud sotsiaalsetest, poliitilistest ja majanduslikest muudatustest ning on tihedalt seotud kaasaegse kapitalismi, industrialiseerimise, ilmalikustumise, standardiseeritud haridussüsteemi, modernse bürokraatliku riigi jms. Sellise käsitluse kasuks on argumenteerinud nt Max Weber, Benedict Anderson, Ernest Gellner. Modernismi põhipostulaadid sõnastati algsel kujul 1960. aastail, domineerivaks suundumuseks kujunes see 1980. aastate algul.^[11][12]

Ernest Gellneri järgi on natsionalismi tekkepõhjused olemuslikult majanduslikud, sest moderniseeruvas ühiskonnas oli objektiivne ja instrumentaalne vajadus teatava poliitilise üksuse rahvastiku suurema kultuurilise homogeensuse järele. Vaid rahvusriikidele omased mehhanismid suudavad tagada industriaalühiskonna tõhusaks toimimiseks hädavajalikku hariduslikku, keelelist ja majanduslikku ühtsust.^[11]

Modernistide meelest tekkisid alles uusajal radikaalsed ja põhimõttelised muutused suhtluses, sotsiaalses mobiilsuses ja ühiskonnakorralduses ning varasemaid ühiskondlikke formatsioone ei saa käsitleda rahvustena nende kaasaegsel kujul. Benedict Anderson seletab rahvusluse teket 3 teguri – kapitalismi, trükikunsti ja keelte paljususe – fataalselt üheaegse vastastikuse mõjuga uusaja algul. Rahvusi nähakse pigem natsionalismi poolt leiutatutena ja nähtust seletatakse reeglina konstruktivistlikult, st rahvuslust käsitletakse suuresti sotsiaalne konstruktsiooni, väljamõeldise, ühiskondliku uskumuse, fiktiivse müütide kogumina ning rahvust omakorda kollektiivse narratiivina. Nii on Benedict Anderson raamatus "Imagined Communities: Reflections on the Origin and Spread of Nationalism" rahvust kirjeldanud kujutletava kogukonnana (imagined community), mille liikmed "ei saa kunagi enamikku oma rahvuskaaslastest teadma, ei kohtu nendega või isegi kuule neist, ent neist igaühe peades elab kujutelm nende ühtekuuluvusest". Mitmed autorid leiavad, et rahvusidentiteediga seonduvat pole alust käsitada mitte niivõrd isetekkelise ja objektiivse lähtekohana, vaid ennekõike rahvusliku intelligentsi jõupingutuste tagajärjena, mille juures on välja filtreeritud sobivad kultuurilised ja poliitilised elemendid.^[11]

Mõned autorid on esile tõstnud ühiskondliku kommunikatsiooni rolli. Karl W. Deutschi meelest hoiab ja kinnitab indiviide ühtse rahvuskogukonnana ennekõike see, kuidas inimesed kommunaalseid elemente omavahel edastavad ning kuivõrd seeläbi kujundatakse ühist teadvust. Deutschi järgi peab identiteedi komponente mobiliseeriva jõudu saavutamiseks rühma liikmete seas efektiivselt üksteisele edasi antama ja võimendama. Martin Ehala on öelnud, et "ükski kollektiivne identiteet ei eksisteeri a priori, vaid tekib tänu kommunikatsioonile ja on olemas niikaua, kuni teda jätkuva kommunikatsiooniprotsessi käigus taasluuakse".^[11]

Modernistliku ja konstruktivistliku lähenemise puudujäägiks on peetud raskusi seletamisel, miks ja kuidas oma olemuselt "fiktiivne" rahvus on olnud inimeste kujutlusvõime sütitamises ning nende käitumise mõjutamisel sedavõrd edukas. Samuti on väidetud, et (äärmuslik) modernism alahindab eelindustriaalsete etnokultuuriliste kogukondade rolli rahvuslike koosluste kujunemisel. Sageli on vaidlustatud natsionalismi tagatiseta sidumist industrialismi ja kapitalismiga, kuna tegelikkuses on rahvuslus sageli ka kohtades, kus industriaalühiskond ja kapitalism on nõrgalt arenenud või üldse puuduvad.^[11]

Etnosümbolistid ehk perennialistid (nt John A. Armstrong, Anthony D. Smith, John Hutchinson) arvavad, et paljud "kujuteldavad kogukonnad" ei ole üksnes moderniseerumise produkt, vaid on eri kujul, eri suuruses ning eri nimede all eksisteerinud juba alates antiigist. Rahvusi ei looda "eimillestki" ja ka imaginaarsed kooslused peavad omama teatavat materiaalset alust. Modernsete ja premodernsete kollektiivsete identiteetide osas olevat võimalik tuvastada teatud järjepidevusi. Need etniliste identiteetide pikaealised ja sügavad juured aitavad ka seletada rahvustunde suhtelist püsivust, emotsionaalset veetlust ja mobiliseerivat jõudu.^[13]

Teisalt ei nõustu juhtiv etnosümbolist Anthony D. Smith etnilisuse ja rahvuse samastamisega, tunnistab modernismiajastu mõju ning peab etnosi küll vanaks, aga mitte ürgseks või loomulikuks antuseks. John Armstrong näeb rahvusi küll eelmodernsete sotsiaalsete kategooriatena, aga rahvuslust kui eliidi poolt rakendatavat poliitilist ideoloogiat peab ta selgelt kaasaegseks nähtuseks. Tema meelest hakkas eliit alates uusajast rahvusluse egiidi all oma toetajaskonda nii staatuseliste, territoriaalsete kui materiaalsete huvide edendamiseks mobiliseermaa.^[13]

Etnosümbolistide arvates tuleks hoiduda eelmodernsete kultuuriliste identiteetide kriitikavabast samastamisest konkreetsete "rahvuslike" identiteetidega, kuid nende vahel eksisteerib kultuuriline järjepidevus, mis annab rahvuslastele hea võimaluse "oma" rahvust ehitada ja mobiliseerida. Rahvusidentiteedi konstrueerimise juures näevad etnosümbolistid keskset rolli müütidel ja sümbolismil. Rahvusi kujundab mitte ainult pikemaajaline kollektiivsete kogemuste kuhjumine, vaid ka nende sümboolika, väärtused ning ajalooline mälu, mida kaasaegsed rahvuslased saavad spetsiifilise rahvusühtsuse ja rahvusliku identiteedi loomisel ära kasutada.^[13]

Primordialistlik ehk essentsialistlik ehk antimodernne lähenemine eeldab, et etnilisus on inimese sünnipärane omadus ja mingi rahvuse liikmeks sünnitakse. Selle käsitluse järgi on rahvused või etnilised rühmad (neid termineid tihti samastatakse) loomulik, objektiivne, olemuslik ja orgaaniline antus, millesse kõik inimesed juba "ennemuistsetest aegadest" saati universaalselt jaotuvad. Rahvusi nähakse n-ö käegakatsutavate ja püsivate üksustena, kus on põhiosas esindatud subjektide järjepidevus ning mis sisaldavad selgelt määratletud inimrühma väidetavalt eripärast iseloomu, kultuuri ja poliitilisi taotlusi. Rahvusi peetakse selgelt pigem natsionalismi allikaks, mitte väljenduseks.^[14]

Primordialistlikke vaateid on esitanud nt Clifford Geertz, Vernon Reynolds, Pierre van den Berghe, Johann Gottfried Herder, Johann Gottlieb Fichte, Charles Maurras ja Joseph Arthur de Gobineau. Van den Berghe kui üks mõjukamaid primordialiste väidab, et natsionalismi näol on tegemist hõimukaaslaste eelistamisele suunatud bioloogiliste stiimulite ratsionaliseerimisega (realiseerimisega). Eeldatavalt sugukondlusel põhinev valik (inglise keeles kin selection) paljunemiskäitumises tagab nõnda ka suurema tõenäosusega teatud geenikombinatsioonide, sh indiviidi geneetilise pärandi säilimise. Seetõttu on rahvuslus van den Berghe jaoks omamoodi teadvustatud darvinism.^[14]

Tänapäeva rahvusluseuurijate seas on primordialiste vähe ja seda vaadet peetakse pigem veendumuseks kui teaduslikuks teooriaks või siis lausa üldiselt diskrediteerituks ja oma tähtsuse kaotanuks. Samas on primordialistlikud arusaamad olnud väga levinud ja pooldatud rahvuslaste endi seas.^[14]

Eestis väljendatakse rahvuslust üldrahvalikult eestlusena. Eesti rahvuslus hakkas kujunema rahvusliku ärkamise perioodil 1860. aastail ning sellest kasvas välja omariikluse taotlus.

• patriotism
• konservatism
• šovinism

• Carlton J. H. Hayes. Essays on Nationalism, 1926.
  • Nationalism as a Religion.
• Gustav Ichheiser. The Jews and Antisemitism. – Sociometry, 1946, kd 9, nr 1, lk 92-108. Vt Gustav Ichheiser#Juudid ja antisemitism.
• Isaiah Berlin. Nationalism: Past neglect and Present Power. – Against the Current, New York: Penguin 1979.
• Benedict Anderson. Imagined Communities: Reflections on the Origin and Spread of Nationalism, 1983.
• Ernest Gellner. Nations and Nationalism, Oxford: Blackwell 1983.
• David Miller. The ethical significance of nationality. – Ethics, 1988.
• Avishai Margalit, Joseph Raz. National self-determination. – Journal of Philosophy, 1990, 87, lk 439–461.
• Anthony D. Smith. National Identity, Penguin, Harmondsworth 1991.
• David Miller. Community and Citizenship. – Shlomo Avineri, Avner de-Shalit (toim). Communitarianism and Individualism, Oxford: Oxford University Press 1992.
• David Miller. On Nationality, 1995.
• Yael Tamir. Liberal Nationalism, 1993.
• Robert McKim, Jeff McMahan (toim). The Morality of Nationalism, Oxford: Oxford University Press 1997.
  • Thomas Hurka. The justification of national partiality. Vaata: Thomas Hurka#Rahvusliku erapoolikuse õigustus
• Kai Nielsen. Liberal Nationalism, Liberal Democracies and Secession. – University of Toronto Law Journal, 1998, 48(2), lk 253–295.
• Kai Nielsen. Cosmopolitanism, Universalism and Particularism in the age of Nationalism and Multiculturalism. – Philosophical Exchange, 1998–99, 29, lk 3–34.
• Jacob T. Levy. Multiculturalism of Fear, Oxford: Oxford University Press 2000.
• David Miller. Citizenship and National Identity, Oxford: Blackwell 2000.
• Anthony D. Smith. Nationalism, Cambridge: Polity Press 2001.
• Chaim Gans. The Limits of Nationalism, Cambridge: Cambridge University Press 2003.
• Siniša Malešević, Mark Haugaard (toim). Ernst Gellner and Contemporary Social Thought, Cambridge: Cambridge University Press 2007.
• Hudson Meadwell. Nationalism chez Gellner. – Nations and Nationalism, 2012, 18(4), lk 563–582.
• Hudson Meadwell. Gellner redux? – Nations and Nationalism, 2014, 20(1): lk 18–36.
• Marek Tamm. Rahvuste tegemine, ERR, 2017.
• The Warwick debates on nationalism.“The Nation: real or imagined?”

Tsitaadid Vikitsitaatides: Rahvuslus

• Miscevic, Nenad 2014. Nationalism. Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia