Neutraliteet

Neutraliteet ehk erapooletus on riigi väljakuulutatud püsiv olek ja hoiak, mis keelab liitumise sõjaliste liitudega. Neutraliteet on ka iga mittesõdiva riigi staatus, mis eeldab kohustust jääda erapooletuks kõigi sõdivate poolte suhtes ja hoida oma kodakondseid tagasi otsestest vaenuaktidest.^[1] End neutraalseks kuulutanud riik ei kuulu sõjalistesse liitudesse ega võta sõdades pooli^[2]. Hoides madalat profiili, suudavad neutraalsed riigid hoiduda mõningatest probleemidest, mis võivad kaasneda liitudes olemisega, ennekõike just võimalike vaenlaste tekitamisest. Samas peavad neutraalsed riigid olema ettevaatlikud, kuna kui peaks tekkima sõjaoht, ei pruugi olla kedagi pakkumas sõjalist tuge.^[3] Kõige kauem on neutraalsed olnud Rootsi (alates 1814) ja Šveits (alates 1815).

Relvastatud neutraliteet on diplomaatiline neutraliteedipoliitika, mida toetab suur sõjaline võimekus võimaliku ründaja hirmutamiseks.^[4]

Sõjajalal ja neutraalsete riikide vahelised õigused ja kohustused sõjalise konflikti olukorras on juhitud neutraliteedi põhimõtete järgi. Neutraliteedi põhimõte lähtub 18. oktoobril 1907 Haagi rahukonverentsil vastu võetud 5. ja 13. konventsioonist.

See põhimõte tagab teatud kaitse neutraalsele riigile. Näiteks keelab see neutraalse riigi piiride rikkumist sõjas osalevate riikide poolt ning keelab ka igasuguse vägede ja relvade transiidi läbi neutraalse riigi.^[5] Samuti peavad sõdivad riigid austama neutraalse riigi suveräänsust ja peavad hoiduma igasugusest neutraalsete vete väärast kasutamisest. Neutraalsel riigil on õigus kehtestada tingimused, piirangud ja keelud oma territoriaalvete ja sadamate kasutamise kohta sõdivate riikide laevade poolt, kuid need reeglid peavad erapooletult kehtima kõigile sõdivatele osapooltele.^[6] Neutraalne riik võib lubada vigastatute ja haigete vedu läbi oma territooriumi, tingimusel et nendega ei ole kaasas sõjaväe liikmeid ega varustust. Sõdivatel osapooltel on keelatud rajada traadita telegraafi ühendusi oma vägedega suhtlemiseks neutraalse riigi territooriumil.^[7] Neutraalsel riigil on õigus kaitsta oma neutraliteeditaotlusi jõuga, ilma et seda peetaks sõjategevuseks või sõjakuulutamiseks.^[8]

Samuti kehtivad neutraalsele riigile teatud kohustused. Ta ei tohi osaleda relvastatud konfliktis ega tohi anda ka militaarset tuge sõdivatele riikidele. Lisaks peab neutraalne riik tegema kõik võimaliku, et tagada rikkumiste mitte esinemist tema territooriumil ehk jälgima konventsioonide punktide täitmist. Rikkumiste vältimiseks võib neutraalne riik kasutada kaitseväge. Kui neutraalsesse riiki satuvad põgenenud sõjavangid, siis peab neutraalne riik andma neile vabaduse.^[5]

Tänapäeval, mil on olemas massihävitusrelvad, kaugmaaraketid ja globaalne terrorism, ei pruugi neutraalsuse põhimõtted omada enam suurt väärtust. Kuna kaitse kaugmaarakettide eest on kulukas ja käiks üksi tegutsevale neutraalsele väikeriigile üle jõu, oleks ilmselt mõistlik koopereeruda ja teha seda mõne liidu koosseisus. Näiteks Šveitsile võiks osutada kasulikumaks olla osa Euroopa ühisest raketivastasest kaitsesüsteemist, kui jätkata neutraalse riigina. Lisaks on tänapäeval lääneriikide peamiseks sõjaliseks ohuks terrorirühmitused, mitte enam naaberriigid (näiteks Kesk-Euroopa riigid kuuluvad niigi peaaegu kõik samadesse liitudesse – EL, ÜRO, NATO). Seega oleks otstarbekam ka neutraalsetel riikidel ühineda sõjaliste liitudega ja võidelda ühiselt terroriohu vastu.^[9]

Mõtteid Eesti neutraalsusest arendati juba iseseisvuse sünniajal ja see jätkus ka 1920. ja 1930. aastatel. Eesti Maapäeva vanematekogu ja Maavalitsuse 24. jaanuaril 1918 välisriikidele adresseeritud memorandumis Eesti iseseisvuse otsuse kohta rõhutati, et Eesti peab saama kuulutatud erapooletuks maaks ja selleks tuleb nõuda välisriikide tagatist. 3. novembril 1938 kiitis Riigikogu heaks neutraliteedi seaduse ehk nn erapooletuse korraldamise seaduse, mis võttis aluseks Haagi konventsioonid. Selles seaduses sätestati Eesti sadamatesse ja territoriaalvetesse sisenemise kord, erandid, kitsendused ja tingimused.^[10] Eesti, koos Läti ja Leeduga, kuulutas end neutraalseks alles detsembris 1938. Nõukogude Liidu kallaletungi ohu kasvades kutsusid Läti ja Leedu oma kodanikke juba reservvägede teenistusse, kuid Eestis seda ei tehtud, vaid leiti, et ennast on võimalik paremini kaitsta vaid neutraliteeti rõhutades. Eesti neutraliteedil põhinevat kaitset õõnestas suuresti Poola allveelaeva Orzel tulemine Tallinna 14. septembril. Eesti ei suutnud vastavalt neutraalse riigi kohustustele sõjalaeva interneerida (kinni pidada) ja see põgenes 18. septembril. Seda kasutasid ära Moskva võimud, väites, et Balti riikide sadamad peidavad Poola allveelaevu ja sealsed valitsusringkonnad toetavad nende tegemisi. Selle survestamise ja Eesti valitsuse järeleandmiste tagajärjel sõlmiti lõpuks Eesti ja Nõukogude Liidu vahel baaside leping, mis põhimõtteliselt tõi kaasa Eesti Vabariigi iseseisvuse kaotamise.^[11] Samas on sõjaajaloolane Mart Sarapuu, kes uuris põhjalikult Orzeli juhtumit, öelnud, et Moskva oleks survestamise ettekäände leidnud selle juhtumi puudumisel ka mujalt.^[12]

• Neutraalsena tunnustatud: Austria, Costa Rica, Iirimaa, Jaapan, Liechtenstein, Malta, Panama, San Marino, Šveits, Türkmenistan, Ukraina, Vatikan.
• Väidavad olevat neutraalsed Kambodža, Mehhiko, Moldova, Serbia.
• Neutraalsed on olnud Belgia, Eesti, Läti, Leedu, Laos, Luksemburg, Holland, Savoia, Rootsi, Soome.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Neutraliteet