Pangasaladus

Pangasaladus on teave, mille klient usaldab krediidiasutusele ja mis jääb sellest hetkest alates teadmiseks ainult neile kahele.

Pangasaladus põhineb eeldusel, et krediidiasutus ei avalda talle antud teavet kolmandatele isikutele, kui tal ei ole selleks õiguslikku alust. Samuti on ta kohustatud vaikima kõigist kliendiga seotud asjaoludest ja hinnangutest, mille on kliendiga suheldes omandanud.^[1]

Eestis on terminit "pangasaladus" defineeritud krediidiasutuse seaduse § 88 lg-s 1: "Pangasaladusena käsitatakse kogu teavet ja hinnanguid, mis on krediidiasutusele teatavaks saanud tema või teise krediidiasutuse kliendi kohta."^[2] Pangasaladus sisaldab informatsiooni kliendi majandustegevuse, isikuandmete, varalise seisundi, tehingute, äri- või ametisaladuste ning omaniku- või ärisuhete kohta.^[2]

Pangasaladuse kaitsmise nõue tuleneb heast pangandustavast ja tagab panga usaldusväärsuse.^[3] Klient teab, et tema andmed on kaitstud tema elu lõpuni ja ka pärast seda, sest pangasaladuse hoidmise kohustus on tähtajatu ja kehtib ka siis, kui panga ja inimese vaheline ärisuhe on lõppenud.^[4] Eri riikides ja pankades võivad konfidentsiaalsuse põhimõtted erineda. Näiteks väidavad mõned saksa õigusteoreetikud, et on pankasid, mis ei anna teavet selle kohta, kas isik on nende klient või mitte.^[1] See on levinud Šveitsi pankades. Panga töötajate käsutuses on üksnes nende allüksustega seotud klientide info. Teiste allüksuste ja kontorite klientide kohta neil teavet ei ole.^[5]

Ka Eestis on krediidiasutuste juhtidel, töötajatel ja isikutel, kellel on juurdepääs krediidiasutuse klientide infole, kohustus hoida seda saladuses tähtajatult, kui just seaduses ei ole sätestatud teisiti või kui klient ei ole avaldanud kirjalikult teistsugust soovi.^[2]

Eestis on seadusega reglementeeritud juhud, mil krediidiasutus peab pangasaladuse siiski avaldama. Eesti Pangal on õigus saada temale seadusega pandud ülesannete täitmiseks krediidiasutustelt pangasaladusega kaitstud kliendiandmeid. Sel juhul peab krediidiasutus pangasaladuse avaldama kirjaliku järelepärimise vastusena

• kohtule või seaduses ettenähtud juhtudel kohtumääruses nimetatud isikule;
• juurdlus- ja uurimisorganitele, kui on välja antud kriminaalasja algatamise määrus;
• Riigikontrollile, kui Riigikontrollil ei ole võimalik ise neid kontrollida;
• välisriigi pangajärelevalve asutustele, kui neile laieneb selle pangasaladuse hoidmise kohustus;
• pärimislepingu, seaduse või testamendi alusel päritavale isikule nõutud kirjalike dokumentide esitamisel;
• maksuhaldurile nõutavate maksukorralduse seaduste alusel, kui haldur ei ole maksumaksjalt saanud nõutavaid dokumente ja andmeid.^[2]

Pangasaladusena saadud kliendiinfot võivad isikud kasutada ainult järelepärimises nimetatud eesmärgil ja neile sätestub tähtajatu pangasaladuse pidamise nõue, kui seadusest ei tulene teisiti.

Andmeid, mis on avalikud ja kättesaadavad muudest allikatest, ei käsitleta pangasaladusena.

14. oktoobril 2014 leppisid Euroopa Liidu rahandusministrid kokku, et 2017. aastast luuakse kõikide liikmesriikide vahel automaatne infovahetus kodanike finantsvarade üle. Leppe alusel peavad ELi liikmesriigid kodaniku koduriigi maksuametile andma infot kõikide finantstulude liikide, sealhulgas konto seisu kohta. Uue seaduse eesmärk on vähendada võimalikke maksupettusi. Euroopa Komisjoni maksuvolinik Algirdas Šemeta väitel tagab see Euroopas maksustamise aspektist täieliku läbipaistvuse.^[6]

5. oktoobril 2018 teatas Šveitsi maksuamet, et on alustanud teiste riikidega rahvusvahelisele standardile vastava maksuinfo vahetamist eesmärgiga lõpetada maksupettused. Infot vahetatakse kõigi ELi riikidega. Omavahel jagatakse järgmisi detaile:

• konto omaniku nimi,
• aadress,
• residentsusmaa,
• maksukliendinumber,
• panga nimi,
• kontojääk,
• saadud tulu.

2019. aastal peaks infovahetus hõlmama juba umbes 80 riiki. Ühtlasi tähendab see, et Šveitsi pangasaladus on läbi.^[7]