Rudolf Bruus

Rudolf Alfred Bruus (1. veebruar 1916 Berdjansk, Tauria kubermang, Venemaa – 16. märts 2005 Tallinn) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant).

Rudolf Bruus õppis Tartu poeglaste gümnaasiumis, astus vabatahtlikuna kaitseväkke ja teenis Eesti kaitseväe 3. Üksikus Jalaväepataljonis. Lõpetas 1938. aastal sõjakooli, ülendati 24. veebruaril 1939 nooremleitnandiks. 1940. aastal pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist liideti 3. Üksik Jalaväepataljon 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpusega, mille koosseisust Teine maailmasõja alglahingute käigus, Porhovi lahingu ajal läks üle Saksa poolele 9. juulil 1941.

Teises maailmasõjas oli ta 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi 43. SS-vabatahtlike rügemendi II pataljoni ülem ja hiljem 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi 46. Relva-SS Grenaderirügemendi II pataljoni ülem. 24. veebruaril 1944 ründasid 46. rügemendi II pataljoni osad SS-Haupsturmführer Rudolf Bruusi juhtimisel Riigiküla sillapead. Lahing kestis üle kümne tunni ja sillapea likvideeriti. Sillapea purustamise eest autasustati rügemendiülemat, SS-Haupsturmführer Rudolf Bruusi I klassi Raudristiga. Rudolf Bruus sai 4. märtsil 1944 Vepskülas kuulipildujavalangust jalgadesse haavata^[1].

Teise maailmasõja järel ta arreteeriti ja tunnistati nõukogude tribunali otsusega 11. augustist 1945 §58-1a.

Kolonelleitnant^[2] Rudolf Bruus suri 16. märtsil 2005 ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.

• II klassi Raudrist (10.01.1944)
• I klassi Raudrist (27.02.1944)
• Kotkaristi II klassi teenetemärk (18.02.1997)

• Ohvitseride andmekogu