Sigimik

Sigimik (ovarium) on õistaimede õies asuva emaka tähtsaim osa. Sigimikus asub üks või mitu seemnealget. Seemnealgmetes paiknevad taime emassugurakud.

Sigimik koosneb seinast ja sigimikupesast, mitme viljalehe olemasolul esinevad ka vaheseinad. Sigimikupesade arvu järgi jaotatakse sigimikud^[1]

1) ühepesalisteks, näiteks kirburohi (Polygonum sp.) või oblikas (Rumex sp.)

2) kahepesalisteks, näiteks harilik vaher (Acer platanoides)

3) kolmepesalisteks, näiteks liilialised (Liliaceae) või amarüllilised (Amaryllidaceae) sugukonnad

4) neljapesalisteks, näiteks kaheaastane kuningakepp (Oenothera biennis)

5) viiepesalisteks, näiteks hibisk (Hibiscus sp.);

6) paljupesalisteks, näiteks vesikupp (Nuphar sp.);

7) ebatäielikult palju-pesalisteks, kui vaheseinad lõpevad enne sigimiku keskkohta, näiteks magun (Papaver sp.)

Seda osa sigimikust, millele kinnituvad seemnealgmed, nimetatakse platsentaks. Igal viljalehel on kaks platsentat.

Sigimikust ülevalpool asub emakakael ja sellest veel kõrgemal emakasuue. Tolmlemise käigus satuvad emakasuudmesse tolmuterad ja liiguvad läbi emakakaela sigimikku, kus kinnituvad.

Pärast tolmlemist areneb sigimikust vili. Seemnealgmetest moodustuvad seemned, mis asuvad viljas ja mille abil toimub taime suguline paljunemine. Mõnel liigil moodustub vili lisaks sigimikule veel teistestki õie osadest, näiteks õiepõhjast.

Ülemise sigimikuga ehk hüpogüünsel õiel on sigimik suhteliselt eksponeeritud ja teised õieosad kinnituvad sellest allpool. Sellised õied on näiteks luuviljalistel ja kõrrelistel.

Keskmise sigimikuga ehk perigüünsel õiel asub sigimik umbes nõgusa õiepõhja keskel.

Alumise sigimikuga ehk epigüünsel õiel on õiepõhi nõnda laienenud, et see ümbritseb õiepõhjaga kokku kasvanud sigimikku, millest ülespoole on kinnitunud teised õieosad. Sellised õied on näiteks õunviljalistel.