Soul (muusikastiil)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Soul on popmuusika žanr, mis on pärit Ameerika Ühendriikide afroameerika kogukondadest 1950. aastate lõpust. Souli juurteks on peetud gospelmuusikat ehk afroameeriklaste vaimulikku muusikat ning inspiratsiooni on ka andnud džässmuusika ning rütmibluus.^[1] Souli stiili tunnused on rõhk rütmil, mis tihti on käeplaksud või muu kehaosa kasutamine pillina, soololaulja ja taustalauljate omavaheline vestlus ning instrumentaalimprovisatsioon^[2]. Inglise keeles tähendab sõna soul hinge – laulud põhinevad inimlikel emotsioonidel ning isiklikel teemadel – armastus, viha, valu, vabadus jms.^[1]

Souli populaarsust aitasid kasvatada plaadifirmad, nagu Motown, Atlantic ja Stax, kes sõlmisid plaadilepinguid ning toetasid afroameerika artistide karjääri 1960. aastate rassiline segregatsiooni taustal. Soul oma mitmete alastiilidega ühendas afroameeriklaste kogukondi ja andis neile hääle, et väljendada sotsiaalseid ja poliitilisi raskusi inimõiguste liikumise ajal. ^[2]

Esimesed soulmuusikastiilis laulud sündisid afroameeriklaste kirikumuusika ehk gospelmuusika ümberkirjutamisel, näiteks Ray Charlesi 1954. aasta laul "I’ve Got a Woman" oli uuem versioon vanast gospellaulust "I’ve Got a Savior". Aeglasemaid gospellugusid loodi ümber armastuslugudeks, nagu tegi seda James Brown looga "Please, Please, Please", kus Jumala ihkamise sõnum on ümber pööratud naise armastuse vastu. Souli esiisadeks on nimetatud järgmiseid isikuid: Sam Cooke, Jackie Wilson, Ray Charles ja Otis Redding. ^[3]

1960. aastatel jäi soulmuusika oma gospeli ja rütmibluusi juurte juurde, kuid üle Ameerika Ühendriigi arendati seda stiili siiski eri suundades. Suuremates linnades, nagu New York, Philadelphia, St. Louis, Memphis ja Chicago, keskendus muusika heale produktsioonile ning vokaalsele ülesehitusele. Detroitis, kus tegutses plaadifirma Motown Records, oli rõhk popmuusika kõla saavutamisel. Lõunas oli soul järsem ja tugevate sõnumitega, mis tugines sünkopeeritud rütmidele ning ilustamata vokaalile. Aretha Franklin, kes on pärjatud hüüdnimega "The Queen of Soul", oli üks edukamaid Memphise päritolu lauljaid ning teda on peetud üheks parimaks artistiks läbi aegade. Souli populaarsus kasvas kiiresti ning domineeris mustanahaliste muusika edetabelites, sageli ka popmuusika ridades. ^[4]

Soulmuusika kuldajaks nimetatakse 1970. aastate algust, mil mustanahalistel artistidel tekkis võimalus teha muusikat, mis oli nii populaarne kui ka kommertsiaalselt edukas. Kümnendi alguses oli soulmuusika esindatud kõikides edetabelites ning oli mõjukas nii musta- kui ka valgenahaliste hulgas. Edukamad artistid olid jätkuvalt James Brown ja Aretha Franklin, ülima populaarsuse saavutasid ka Stevie Wonder, Marvin Gaye ja Al Green. 1970. aastatel hakkas soulmuusika hargnema uuteks muusikastiilideks. James Brown kasutas oma loomingus rohkem gruuvi, et lood oleksid tantsitavad ning sellest sündis funk-muusika. Soul oli ka suur inspiratsioon diskomuusikale ning psühhedeelsele rokile. ^[5]

1970. aastatel tekkis mõiste "valgenahaliste soul" (blue-eyed soul), kui soulmuusika esitajaks oli valgenahaline artist, kuid stiililist erinevust ei olnud ^[6]. Jäljendati muusikat, mida tegi Motown Records. Mõistet blue-eyed soul kasutati Inglismaal kuni 1980. aastateni, populaarsemateks artistideks olid The Righteous Brothers, Steve Winwood, Van Morrison & Them. Kaudselt kasutatakse mõistet blue-eyed soul ka tänapäeva artistide puhul, kes on inspireeritud soulist. Nende hulgas on Adele, Amy Winehouse ja Justin Timberlake. ^[7]

1980. aastatel pärast disko- ja funk-muusika populaarsuse langust hakkasid souliartistid kasutama elektro-funk-muusika elemente. Uued detailid tõid kaasa uue stiili, mida nimetatakse kaasaegseks rütmibluusiks (contemporary R&B). Kaasaegse rütmibluusi kuulsamad nimed on Whitney Houston ja Mariah Carey. Paljud noored artistid eelistasid siiski 1960. ja 1970. aastate „toorest“ funk’i ja souli. Lisades sellele suurlinnade hiphopi rütme, sündis uus alastiil neosoul. Tuntumad neosouli nimed on Lauryn Hill, Jill Scott ja Erykah Badu. ^[3]

Neosouli ja kaasaegse rütmibluusi populaarsus jätkus kuni 21. sajandini, kuid uued liigid nagu retrosoul ja alternatiivne rütmibluus kogusid samuti tähelepanu. Retrosoulile andis hoo Amy Winehouse albumiga "Back to Black", millega ta elustas 1960. aastate souli saundi. Tema kuulsus inspireeris ka teisi retrosouli artiste nagu Sharon Jones, Charles Bradley ja Michael Kiwanuka. Alternatiivses rütmibluusis kasutatakse nii elektroonilisi kui ka akustilisi instrumente ning souli juured on äratuntavad nii rütmides kui ka laulusõnades. Nüüdisajal viljelevad alternatiivset rütmibluusi näiteks The Weeknd, SZA, Beyoncé ja Childish Gambino. ^[3]

Detroitis tegutsenud Motown Recordsi asutas 1959. aastal Berry Gordy, võttes selle jaoks 800 dollari suuruse laenu ^[8]. Samal aastal ostis Berry Gordy Detroitis Grand Boulevardi tänavale kinnisvara Motowni kontori- ja salvestusruumide jaoks, mida nüüd teatakse nimega Hitsville U.S.A. Motown Recordsi (algusaastatel Tamla Records) esimene edukas ansambel The Miracles müüs 1960. aastal üle miljoni eksemplari. Juba 1971. aastaks oli Motown Recordsi alt väljastatud üle 110 laulu, mis jõudsid muusikaedetabelite kümne parima hulka. Laulud edetabelites olid artistidelt nagu Stevie Wonder, The Supremes, Marvin Gaye, The Temptations. ^[9]

The Motown Soundi stiil järgis kommertsproduktsiooni nüansse: kerge struktuuriga laulule lisati tähtsamad soulielemendid, rütme rõhutati tamburiini või käteplaksuga. Plaadifirma aitas noori artiste karjääri arendamise ja lavalise iseloomu loomisega. 1988. aastal müüs Berry Gordy 61 miljoni dollari eest oma osaluse maha ning Motown Records on nüüd osa Universal Music Groupist. ^[9]

Memphises asutatud Stax Records on southern souli artistide plaadifirma. Stax Recordsi, algse nimega Satellite Records, asutasid õde ja vend Jim Stewart ning Estelle Axton1957. aastal. Staxi stiil oli erinev Motowni omast, laulude rõhk oli kirevatel puhkpillidel ning tugeval bassil, mis mõjus hästi läbi kõlarite tantsuplatsidel või raadios. 15 aastaga jõudsid 167 Stax Recordsi laulu edetabelite parima 100 hulka. Kuulsamad plaadifirma artistid on Otis Redding, Booker T, Sam & Dave ning Rufus & Carla Thomas^[10]. 1967. aastal, pärast Otis Reddingi traagilist surma, loeti Stax Recordsi hiilgeaeg lõppenuks, kuid plaadifirma uueks populaarseks näoks sai artist Isaac Hayes. Pärast pankrotti 1977. aastal läks Stax Records plaadifirma Fantasy alla. ^[10]

Džässiarmastajad Ahmet Ertegun ja Herb Abramson asutasid 1947. aastal New Yorgis plaadifirma Atlantic Records, mis oli järjepidevalt edukas 1950. aastatel ning mängis souli revolutsioonis tähtsat rolli. ^[11]

Kuigi omanikud olid valgenahalised, värbasid nad oma plaadifirma alla mustanahalisi artiste, kes mängisid nii džässi kui ka erinevaid souli stiile^[2]. Ühed ajaloo kõige tähtsamad souliartistid, nagu Ray Charles ning Aretha Franklin, olid Atlantic Recordsi suurimad esindajad. ^[11]

Ka Nõukogude Eestis tehti 1970. aastatel soulielementidega muusikat, esitajateks näiteks Marju Kuut, Els Himma, VSP Projekt, Magnetic Band ja Teravik. Üks peamine souli ja funk'i esindaja eesti muusikas 20. sajandil oli Velly Joonas ^[12]. 21. sajandil on Eestis kaasaegset rütmibluusi, retrosouli ning ka disko-funk’i esindavad artistid Rita Ray^[13], Sofia Rubina^[14], Anett^[15], Lexsoul Dancemachine^[16] ja The Motown Sound^[17]. Eestis tegutseb plaadifirma Estonian Funk Embassy, mis teeb koostööd mitmete eesti souli- ja funk-artistidega^[18]. Frotee on Eesti plaadifirma, mille eesmärk on tutvustada lugusid, mis jäid Nõukogude režiimi ajal välja andmata.^[19]