Aadlik

[David:] Talumees kardab ikaldust, maksunõudjaid ja sõjamehi. Kaupmees kardab võistlejaid ja vargaid. Aadlimees kardab kuningat ja kuningas aadlimeest. Vaimulik kardab pattu ja põrgut. Ainult laul ja muusika panevad neid lühikeseks ajaks oma hirmu ja viletsust unustama. (lk 85)
- Karl Ristikivi, "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966

Kui palju neid aadlikke, võiks arvata, et juba ammu väljasurnud seisuse võsukesi, ses Delta kohvikus siis pesitseb?... Vastupidiselt tõenäosusele haistan markii de Fontanges'is hingesugulust krahv Lagallière'iga, kes mind möödunud nädalal oma poissmehekorteris "five-o'clock"-teega võõrustas. Aiva lihtlabane puru silma ajamine ses elupõletajate kvartalis - musttuhande ludus sonimütsi all on aimata salajast kirge kõrgelennulise elu järele, harrast suguvõsa vapi kummardamist. (lk 22)
- Colette, "Vagabund", tlk Helva Payet, 2010

"Kas aadlikud siis luuletavad?" küsis Raoul lihtsameelselt. "Arvasin, et see pole neile seisusekohane."

"Jah, armas vikont, kui luuletad viletsasti, siis pole see seisusekohane, aga kui värsid on head, toob see suurt kuulsust. Võtame näiteks härra de Rotrou. Kõigest hoolimata usun ma," jätkas Athos toonil, millega antakse kasulikke õpetusi, "et parem on siiski mitte luuletada." (lk 218)

Ta kutsus Porthose käeviipega kohale ning näitas talle avaust ja treppi. Mõlemad mehed vaatasid teineteisele kohkunult otsa.

"Kui me ihkaksime ainult kulda," sosistas d'Artagnan tasakesi, "siis oleksime nüüd eesmärgile jõudnud ning võiksime surmani rikkust nautida."

"Kuidas nii?"

"Kas te ei mõista siis, Porthos, et kõigi oletuste kohaselt viib see trepp kardinali kuulsasse varakambrisse, millest nii palju kõneldakse, ja meil poleks vaja muud teha, kui trepist alla minna, mõni varakast tühjaks teha, kardinal luku taha panna ja kaduda, viies kaasa nii palju kulda kui jõuame. Lükkaksime selle apelsinipuu oma kohale tagasi ja keegi ei tuleks meilt iial küsima, kust me oma varanduse oleme saanud. Isegi mitte kardinal."

"See oleks ilus saak sulidele," ütles Porthos, "kuid kahe aadliku poolt oleks see minu arvates vääritu tegu."

"See on ka minu arvamine," ütles d'Artagnan, "seepärast ma ütlesingi: "Kui me ihkaksime ainult kulda." Kuid me ihkame siiski midagi muud." (lk 851)

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008