Enesetapja
Proosa
[muuda]- Ja niisamuti, peaaegu alateadlikult, hakkas ta [Sandy] taipama, mis peitub miss Brodie tegude taga, kes oli valinud iseenda selleks isikuks, kes annab endale kõik patud andeks ja kes valis endale elu, mis pakkus talle märksa suuremal määral enesetapja eksootilist mõnu, kui ta oleks saanud siis, kui ta oleks hakanud lihtsalt jooma nagu teised vanatüdrukud, kes ei suutnud seda elu enam välja kannatada. (lk 279)
- Muriel Spark, "Miss Jean Brodie oma parimas eas", rmt: "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1989
- Spänga raudteejaama raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise tuule käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talvemaastik. Tema keha on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab pilgu kätel, et pea ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, tähed kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma valgus. Tugev helendus musta taeva taga on nagu lubadus millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma pimeduse asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: hall päike, hall krobeline päikesepaiste. Silmapiiril on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba.
- Maailm tema all on nagu laiali laotatud vaip, mis koosneb majadest, tänavatest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inimkops, aga tema jaoks ei ole siin tulevikku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, haiguse märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele tüdrukule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud trellid, tummad näod pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat hallust taga igatsema. Temas pole midagi erilist, mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi alasti olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud ahelad, mis hoiavad teda vangistuses ja üksinduses. (lk 7-8)
- Nad pidasid Jimiga teraapiasessioonide ajal maha pikki vestlusi üksindusest ja sellest, kui mõttetu kõik on. Edvard ütles: "Seda, kas keegi tõesti tahab endalt elu võtta, on võimatu kindlaks teha." Seejärel lisas ta: "Ma ei usu, et sa tahtsid surra, Jim. Sina ei ole enesetapja. Ma usun, et sa tahtsid oma ema Vitaga kokku saada. Ma arvan, et sa tahtsid temalt midagi küsida. Palun luba mulle üht asja. Et sa ei tee midagi sellist, kuni me oma öistel retkedel käime. Ma vajan sinusugust kaaslast." (lk 17)
- Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
- Pauline värises. Kergitas aeglaselt, õudustundega oma seelikut. Sukkade ja reie siseküljel oli samuti verd. Pauline ei suutnud millelegi mõelda, ei mõistnud midagi. Miks oli tema selle mehe verega määritud, mis oli juhtunud? Kas Anthony lõi ennast tõesti noaga? Kuidas suudab inimene sundida noatera oma kõrile; miks ei hakka lihased tõrkuma, ei tardu viimasel hetkel? (lk 66)
- Joyce Carol Oates, "Kehad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 50-71