Seltsielu
Proosa
[muuda]- Maailmas leidub üksikuid sääraseid, kes on määratud teiste hulgas igas asjas äparduma, kuna mitte kogenematusest ega seltsielu vähesest tundmisest, vaid oma muutumatu loomuse tõttu ei suuda nad lahti saada teatavast maneeride lihtsusest, ning on ilma jäetud sellest näivusest ning kes teab mis valskusest ja kunstlikkusest, mida kõik teised, sealhulgas ka rumalad, oma käitumises alati kasutavad, ilma et nad seda ise tähelegi paneksid, kusjuures seda on nende juures äärmiselt raske loomulikkusest eristada ka neil endil. (lk 26)
- Kes inimestega vähe suhtleb, on harva misantroop. Tõelisi misantroope ei leia mitte üksindusest, vaid maailmast; sest see on elu praktiline tundmine ja mitte filosoofia, mis paneb inimesi vihkama. Ja kui säärane tüüp seltskonnast tagasi tõmbub, kaob tagasi tõmbudes ka tema misantroopia. (lk 101)
- Giacomo Leopardi, "Mõtted". Tõlkinud Maarja Kangro. LR 3–4 2008
- Seltsielu sureks välja ja kõik peresidemed nõrgeneksid, kui inimeste mõtted oleksid neile otsaette kirjutatud.
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 30 2007, lk 24
- Järgmisel päeval sarjab Popescu meie seltsielu. Tema kodumaal ei tuleks haritud inimeste hulgas niisugune mürgel kõne allagi. Kui Bukarestis inimesi külla kutsutakse, siis teatatakse neile lisaks saabumisajale ka täpne lahkumisaeg ja sellest peetakse kinni. Niisamuti teatatakse täpselt, kuhu külaline kutsutakse: õhtusöögile, kokteilile või bridžiõhtule. Meil küpsetati hirmsat lärmi lüües meeletu hulk pannkooke ja lakuti sinna juurde viina, aeti lolli juttu ja lõpuks vist isegi lauldi.
- Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012, lk 128