Benedictus XVI

Benedictus XVI
Sünninimi	Joseph Alois Ratzinger
Valitsemisaja algus	19. aprill 2005
Valitsemisaja lõpp	28. veebruar 2013
Eelkäija	Johannes Paulus II
Järeltulija	Franciscus
Sünnikuupäev	16. aprill 1927
Sünnikoht	Marktl am Inn
Surmakuupäev	31. detsember 2022 (95-aastaselt)
Surmakoht	Vatikan

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Benedictus XVI (sünninimi Joseph Alois Ratzinger; 16. aprill 1927 – 31. detsember 2022) oli Rooma paavst aastatel 2005–2013. Ta oli 265. paavst. Ta oli tänapäeva tuntuim katoliiklik teoloog ja oli alates 28. veebruarist 2013 emeriitpaavst.

Joseph Alois Ratzinger sündis vaiksel laupäeval 16. aprillil 1927 kohaliku aja järgi kella 4.30 paiku varahommikul Saksamaal Baieris Inni-äärses Marktlis (Marktl am Inn) praegusel aadressil Marktplatz 11 (varem Schulstrasse 11) politseinik Joseph Ratzingeri (1877–1959) ja kokk Maria Peintneri (1884–1963) kolmelapselises peres noorimana ning ristiti samal päeval kella 8.30 paiku kohalikus Püha Oswaldi kirikus vikaar Josef Stangli poolt. Tal on vend Georg Ratzinger ja õde Maria Ratzinger. Tulevase paavsti vanaonu Georg Ratzinger oli preester ja Riigipäeva liige.

Perekond kolis 11. juulil 1929 Tittmoningisse. 1932. aastal külastas linna kardinal Michael von Faulhauber. Samal aastal kolisid Ratzingerid sealt Inni-äärsesse Auschausse (Auschau am Inn), sest isa suhtus kriitiliselt natsionaalsotsialistlikku parteisse. 1937 asusid Ratzingerid elama Traunsteini linna lähedal asuvasse Hufschlagi külla, kus isa läks samal aastal teenistusest erru. 9. juunil 1937 konfirmeeris tulevase paavsti kardinal Faulhaber.

1941 pidi Joseph Ratzinger astuma Hitlerjugendisse. Samal ajal hukati Saksamaa eutanaasiaprogrammi alusel üks tema Downi sündroomiga sugulane. 1943 teenis Ratzinger õhutõrje abiväes Müncheni lähedal Ludwigsfeldis asuvate BMW tehaste kaitsetöödel, sealt saadeti ta hiljem Unterföhringisse ja Innsbrucki, kust nende abiüksus saadeti edasi Gilchingisse. Gilchingis teenis Ratzinger hävituslennukite baasis sidetöödel. 10. septembrist 20. novembrini 1944 püstitas Ratzinger Ungari piiri ääres tankitõkkeid. Detsembris 1944 mobiliseeriti ta armeesse ja saadeti esmalt õppustele Traunsteini. Terviseprobleemide tõttu ei osalenud Ratzinger õppustel, teda ei saadetud ka rindele, vaid ta teenis mitmes toimkonnas. Aprillis või mais 1945 põgenes Ratzinger väeosast ja saabus koju, kust ta taheti taas armeesse mobiliseerida. Pärast Saksamaa okupeerimist vangistati ta liitlasvägede poolt ja ta viibis USA hallatavas sõjavangide laagris Ulmi lähedal, kust vabanes 19. juunil 1945. 120-kilomeetrise kodutee läbis Ratzinger hääletades.

Joseph Ratzinger asus 1945. aastal õppima Freisingi vaimulikus seminaris. Ta sai 28. oktoobril 1950 alamdiakoniks, 29. oktoobril 1950 diakoniks ja ordineeriti 29. juunil 1951 preestriks kardinal Faulhaberi poolt Freisingi toomkirikus. Ratzinger asus 1947 õppima Müncheni vaimulikus seminaris ja seejärel Müncheni ülikoolis teoloogiat ja filosoofiat. Ta oli mõjutatud Gertrud von le Forti, Ernst Wiecherti, Fjodor Dostojevski, Elisabeth Langgässeri, Theodor Steinbücheli, Martin Heideggeri ja Karl Jaspersi töödest. 11. juulil 1953 sai ta teoloogiadoktoriks väitekirjaga "Volk und Haus Gottes in Augustins Lehre von der Kirche." 21. veebruaril 1957 sai ta Müncheni ülikooli professoriks väitekirjaga "Die Geschichtstheologie des heiligen Bonaventura." 1962–1965 osales Ratzinger Vatikani II kirikukogul kardinal Joseph Fringsi nõunikuna. 1972 asutas ta koos Hans Urs von Balthasari ja Henri de Lubaciga teoloogiaajakirja Communio. Pärast pikaajalist akadeemilist karjääri teoloogiaüliõpilase ja -professorina mitmes Saksamaa ülikoolis nimetas paavst Paulus VI ta 1977. aastal Müncheni ja Freisingi peapiiskopiks ja kardinaliks, mis oli ebatavaline edutamine nii väikese pastoraalse kogemusega isiku puhul. Joseph Ratzinger oli kardinal 28 aastat, enne teda oli selles ametis paavstidest viimati veel kauem Benedictus XIII.

Kardinal Ratzinger oli üks Johannes Paulus II lähemaid kaastöölisi ning mõjukamaid isikuid Vatikanis. Ta osales 30. septembrist 29. oktoobrini 1977, 26. septembrist 25. oktoobrini 1980, 29. septembrist 28. oktoobrini 1983, 1. oktoobrist 30. oktoobrini 1987, 30. septembrist 28. oktoobrini 1990, 2. oktoobrist 29. oktoobrini 1994 ja 30. septembrist 27. oktoobrini 2001 maailma piiskoppide sinodil. Ta osales 24. novembrist 8. detsembrini 1985 erakorralisel maailma piiskoppide sinodil, 28. novembrist 14. detsembrini 1991 Euroopa piiskoppide assambleel, 10. aprillist 8. maini 1994 Aafrika piiskoppide assambleel, 16. novembrist 12. detsembrini 1997 Ameerika piiskoppide assambleel, 29. aprillist 14. maini 1998 Aasia piiskoppide assambleel, 22. novembrist 12. detsembrini 1998 Okeaania piiskoppide assambleel ja 1. oktoobrist 23. oktoobrini 1999 Euroopa piiskoppide assambleel. Kardinal Ratzinger osales 16. septembrist 24. septembrini 1978 Ecuadoris peetud III Neitsi Maarja kongressil. Tema soovitusel avaldati 26. juunil 2000 Fatima kolmas saladus. 3. jaanuaril 1999 oli kardinal Ratzinger paavsti saadik Paderbornis ja 6. oktoobril 2002 Regensburgis. 11. mail 2003 oli ta legaat Poolas, kus tähistati 750 aasta möödumist püha Stanisławi kanoniseerimisest. 27. märtsil 2004 oli Ratzinger paavsti esindaja Viinis kardinal Franz Königi matustel. Pärast Johannes Paulus II surma pidas Ratzinger oma eelkäijale reekviemimissat. Kardinal Ratzinger osales 3 konklaavil 1978–2005. Viimane paavst, kes kardinalina osales 3 konklaavil, oli Clemens XII.

Benedictus XVI rääkis mitut keelt: saksa, itaalia, inglise, prantsuse, portugali ja ladina keelt. Ta mängib klaverit ning tema lemmikheliloojad olid Wolfgang Amadeus Mozart ja Beethoven. Kui ta 30. aprillil 2005 Vatikani kolis, lasi ta sinna tuua klaveri. Tema lemmikloomad olid kassid. Benedictus XVI oli esimene paavst, kes kasutab iPodi. 28. juunil 2006 kingiti talle kasutamiseks Volvo XC90. Tema lemmikõlu oli Franziskaner Weissbier. Paavstile meeldisid Piemonte vein ja limonaad. Paavst sai 2012. aastal elektriauto Renault Kangoo Maxi Z.E. omanikuks. Paavst saatis 2011. aastal Vatikani Twitteri kontolt esimese sõnumi. 12. detsembril 2012 saatis ta esimese Twitteri sõnumi oma isiklikult Twitteri kontolt:

„

"Dear friends, I am pleased to get in touch with you through Twitter. Thank you for your generous response. I bless all of you from my heart." [Kallid sõbrad! Mul on hea meel olla teiega ühenduses Twitteri kaudu. Ma tänan teid teie helde vastukaja eest. Ma õnnistan teid kõiki oma südamest].

“

Kuna ta vajutas iPadile liiga kõvasti, ei läinud sõnum kahe katsega teele. Alles siis, kui peapiiskop Claudio Maria Celli paavsti juhendas, sai Benedictus sõnumi saadetud.

• 1951–1952 München-Moosachi koguduse abipreester ja München-Bogenhauseni koguduse kaplan
• 1952–1959 Freisingi ülikooli dogmaatika ja fundamentaalteoloogia dotsent
• 1959–1963 Bonni ülikooli teoloogiaprofessor
• 1963–1966 Münsteri ülikooli teoloogiaprofessor
• 1966–1969 Tübingeni ülikooli teoloogiaprofessor
• 1969–1977 Regensburgi ülikooli teoloogiaprofessor, ülikooli asepresident ja rahvusvahelise teoloogiakomisjoni liige
• 24. märts 1977 – 15. veebruar 1982 Müncheni ja Freisingi peapiiskop (pühitseti piiskopiks 28. mail 1977 Würzburgi piiskopi Josef Stangli poolt)
• 27. juuni 1977 – 5. aprill 1993 Santa Maria Consolatrice al Tiburtino kardinalpreester
• 1980–1994 piiskoppide sinodi üldsekretariaadi liige
• 25. november 1981 – 2. aprill 2005 Usudoktriini kongregatsiooni prefekt, paavstliku piiblikomisjoni ja rahvusvahelise paavstliku teoloogiakomisjoni president
• 1986–1992 katekismust redigeeriva paavstliku komisjoni esimees
• 5. aprill 1993 – 19. aprill 2005 Velletri-Segni kardinalpiiskop
• 9. november 1998 – 30. november 2002 kardinalide kolleegiumi asedekaan
• 30. november 2002 – 19. aprill 2005 Ostia kardinalpiiskop ja kardinalide kolleegiumi dekaan.

Benedictus XVI valiti paavstiks Leo IX mälestuspäeval 19. aprillil 2005 ja pühitseti ametisse 24. aprillil. Ta võttis nime Benedictus XV järgi. Ta oli 6. (või 7.) sakslane, kes valiti paavstiks, enne teda valiti viimase sakslasena paavstiks Victor II (või Stephanus IX). Benedictus XVI sai paavstiks 78-aastaselt, viimati sai veel vanemalt paavstiks Clemens XII, kes valiti 1730. Ta on vanim sakslane ja vanim Benedictuse-nimeline paavst, kes nii kõrges vanuses paavstiks sai. Enne Benedictust sai viimati kardinalpiiskopina paavstiks Pius VIII ja kardinalide kolleegiumi dekaanina Paulus IV. Benedictus XVI oli kolmas ja viimane Paulus VI pühitsetud kardinal, kes sai paavstiks.

18. aprillist 19. aprillini 2005 toimunud konklaavil osalesid 115 kardinali 52 riigist. Esimene hääletusvoor toimus 18. aprillil, mille järel anti umbes kell 20:05 (Eesti aja järgi 21:05) musta suitsuga teada vooru läbikukkumisest. 19. aprillil kell 7:30 hommikul toimus missa ja seejärel peeti 2 vooru, kuid kella 11:50 paiku anti musta suitsuga teada, et voorud lõppesid tulemusteta. Samal päeval toimus neljas hääletusvoor ja kell 17:50 ilmus Sixtuse kabeli korstnast hallikasvalge suits, mille järel hakkasid lööma Püha Peetruse basiilika kellad.

See oli suurima osavõtjate arvuga konklaav ajaloos. Kaks kardinali, Ratzinger ja William Wakefield Baum, olid pühitsetud Paulus VI poolt, ülejäänud Johannes Paulus II poolt. Hääleõigust omanud kardinalid Adolfo Antonio Suárez Rivera ja Jaime Lachica Sin ei saanud tervislikel põhjustel konklaavil osaleda. Konklaavil osales Euroopast 58 kardinali 19 riigist, Ameerikast 34 kardinali 14 riigist, Aafrikast 11 kardinali 10 riigist, Aasiast 10 kardinali 7 riigist, Okeaaniast 2 kardinali 2 riigist. Erinevate religioossete institutsioonide liikmeid oli 22.

 Pikemalt artiklis Benedictus XVI välispoliitika

 Pikemalt artiklis Benedictus XVI pastoraalsed visiidid

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan Angelo Sodano Riigisekretär Angelo Sodano, Tarcisio Bertone Camerlengo Eduardo Martinez Somalo, Tarcisio Bertone Rooma kardinalvikaar Camillo Ruini, Agostino Vallini

Ajakirjanik Gianluigi Nuzzi avalikustas jaanuaris 2012 mitmes meediaväljaandes mitmeid peapiiskop Carlo Maria Viganò dokumente, milles vaimulik taunis korruptsiooni Vatikanis. Kui avalikuks sai üha enam salastatud dokumente, määras Benedictus XVI 24. aprillil 2012 ametisse komisjoni, kuhu kuulusid kardinalid Julián Herranz Casado, Jozef Tomko ja Salvatore De Giorgi. Mais 2012 ilmus Nuzzi teos "Sua Santita", mille kirjutamisel toetus ta paavsti ülemteenri Paolo Gabriele antud salajaste dokumentide sisule. Nende alusel viitas Nuzzi mitmetele Vatikanis teostatud korruptiivsetele hangetele, millega soositi firmasid ja eraisikuid. Gabriele selgitas, et ta soovis paavsti erasekretäri dokumentidest koopiaid tehes "lõpetada katoliku kirikus levivat korruptsiooni". Gabriele arreteeriti varguses süüdistatuna mais ja pandi 23. juulil koduaresti. Itaalia ajakirjandus on hiljem spekuleerinud, et mõni kardinal võis Gabrielet dokumentide lekitamisel oma huvides ära kasutada. 6. oktoobril 2012 mõisteti Gabriele 18 kuuks vangi, kuid paavst andis 22. detsembril 2012 Gabrielele armu. 25. veebruaril 2013 andsid komisjoni kuuluvad kardinalid paavstile ülevaate senistest uurimistulemustest.

10. novembril 2012 mõistis kohus Vatikani programmeerija Claudio Sciarpelletti tingimisi 2 kuuks vangi Gabriele abistamise eest.

Lisaks vallandas Vatikani panga järelevalvenõukogu mais 2012 ametist Vatikani panga juhi Ettore Gotti Tedeschi, keda süüdistati ebaprofessionaalses töös ja rahapesus. Tedeschi kinnitas, et soovis panga tööd pädevamaks muuta. Paavst nentis 30. mail 2012, et "kuulujutud heidavad Pühale Toolile halba varju".

• 21. aprillil 2005 kinnitas Benedictus XVI ametisse kuuria ametnikud, tema erasekretäriks on Georg Gänswein.
• 24. aprillil 2005 määras ta kardinal Francis Arinze Velletri kardinalpiiskopiks.
• 30. aprillil 2005 määras ta kardinal Angelo Sodano kardinalide kolleegiumi dekaaniks. Asedekaaniks sai kardinal Roger Etchegaray.
• 13. mail 2005 määras ta William Joseph Levada usudoktriini kongregatsiooni prefektiks. 2. juulil 2012 määras ta Gerhard Ludwig Mülleri usudoktriini kongregatsiooni prefektiks.
• 5. septembril 2005 sai kardinal Theodore Edgar McCarrick paavsti nuntsiuselt USAs kirja, milles paavst soovitas tal jääda Washingtoni peapiiskopi ametisse veel kaheks aastaks, kuid 16. mail 2006 tunnustas Benedictus XVI kardinali loobumist ametist.
• 1. detsembril 2005 vabastas ta Vatikani proteoloogi ametist kardinal Georges Marie Martin Cottieri, kelle asemele määrati Wojciech Giertych.
• 10. detsembril 2005 määras paavst Jumalateenistuse kongregatsiooni sekretäriks peapiiskop Albert Malcolm Ranjith Patabendige Doni.
• 13. märtsil 2006 alustas Benedictus XVI kuuria nelja ametkonna ühendamist ja määras kardinal Paul Poupardi religioonidevahelise dialoogi nõukogu esimeheks.
• 20. mail 2006 asus evangeliseerimise kongregatsiooni prefekt kardinal Crescenzio Sepe Napoli peapiiskopi ametisse, uueks prefektiks määrati kardinal Ivan Dias.
• 22. juunil 2006 tunnustas ta kardinal Angelo Sodano loobumist riigisekretäri ametist 15. septembril samal aastal, kelle asemele määrati kardinal Tarcisio Bertone. Samal päeval loobus ametist Vatikani paavstliku komisjoni president kardinal Edmund Szoka, kelle asemele määrati välisminister Giovanni Lajolo. Vatikani uueks välisministriks sai 15. septembril 2006 peapiiskop Dominique Mamberti.
• 4. juulil 2006 toimus kardinalide 40 üldistung, millel arutati Vatikani probleeme.
• 31. oktoobril 2006 vabastas ta vaimulikkonna kongregatsiooni prefekti kohalt kardinal Darío Castrillón Hoyosi ja määras tema asemel uueks prefektiks kardinal Cláudio Hummesi.
• 6. detsembril 2006 määras paavst Varssavi peapiiskopiks Stanisław Wielgusi, kelle tagasiastumispalve ta 7. jaanuaril 2007 rahuldas.
• 4. aprillil 2007 määras ta camerlengoks kardinal Bertone.
• Mais 2007 taasmoodustas paavst Religioonidevahelise Dialoogi Paavstliku Nõukogu, mis aasta varem oli liidetud Paavstliku Kultuurinõukoguga.
• 27. juunil 2008 määras ta Rooma kardinalvikaariks Agostino Vallini.
• 5. oktoobril 2008 avas Benedictus XVI Vatikanis piiskoppide sinodi. Ta tõdes, et kaasaegne kultuur on usust nii kaugenenud, et Jumal kuulutatakse surnuks ja terved rahvad kaotavad identiteedi. Ta sekkus 14. oktoobril sinodi töösse, soovides oma ettekandes näha sinodi lõppdokumendis soovitust piibliteadlastele ja teoloogidele koostööks. Ta rõhutas, et piibliuurimine lähtuks usus sisust.
• Benedictus XVI määras 24. oktoobril 2009 paavstliku konsiiliumi Iustitia et Pax (Õigluse ja rahu nõukogu) juhiks kardinal Peter Kodwo Appiah Turksoni ja teiseks sekretäriks ilmikust naisametniku Flaminia Giovanelli.
• 28. juunil 2010 moodustas paavst Uue Evangelisatsiooni Paavstliku Nõukogu, mille presidendiks sai peapiiskop Salvatore Fisichella.
• Ta määras 5. jaanuaril 2012 Penitentiarumi juhiks Manuel Monteiro de Castro.
• Paavst andis 1. detsembril 2012 korralduse, mille alusel peavad piiskopid tõhustama järelevalvet katoliiklike heategevusorganisatsioonide üle, et need järgiks katoliiklikke põhimõtteid.

Paavst saatis 20. septembril 2008 läkituse benediktlastele, kutsudes munki tsivilisatsiooni päästma. Ta saatis 7. märtsil 2009 ja 23. septembril läkitusi benediktlastele. Ta saatis 13. märtsil 2009 läkituse benediktiini nunnadele. Ta külastas 24. mail 2009 benediktlaste Monte Cassino kloostrit.

Paavst saatis 31. märtsil 2008 läkituse Bosco salesiaanide üldkapiitlile.

Paavst tunnustas 8. detsembril 2009 Itaalia Azione Cattolica (Catholic Action) liikumise tegevust. Ta tunnustas 30. jaanuaril 2011 Rooma Catholic Actioni tegevust. Ta on korduvalt kohtunud Catholic Actioni liikmetega.

3. juuniks 2006 valmistasid Chiara Lubichi rajatud Focolare liikumise liikmed Roomas Santa Cuore Immacolato di Maria kirikut ette paavsti poolt läbiviidavaks nelipühivigiiliaks, kus osalesid kümmekonna katoliku kirikusse kuuluva liikumise esindajad. Ta saatis 8. veebruaril 2007 Focolare liikumisega seotud piiskoppidele läkituse. Ta on tunnustanud entsüklikas "Caritas in Veritate" Focolare majandusmudelit. Ta tunnustas 26. detsembril 2012 Focolare liikumise tegevust.

9. novembril 2005 avaldatud motu proprio apostellikus kirjas "De basilicis" sätestas Benedictus XVI legaadiks määratud kardinali kohustused frantsisklastele kuuluvas Assisi Santa Maria degli Angeli ja San Francesco konventides ning basiilikates. Ta laiendas ühtlasi kohaliku piiskopi jurisdiktsiooni mõlema basiilika üle, põhjendades seda vajadusega kohustada frantsisklasi tegema tihedamat koostööd kohaliku kogudusega, millega ta tühistas Paulus VI poolt Assisi frantsisklastele omistatud eristaatuse. Benedictus XVI määras 19. novembril 2005 Assisi-Nocera Umbra – Gualdo – Tadino piiskopiks Domenico Sorrentino. 26. jaanuaril 2006 ja 18. aprillil 2009 kohtus Benedictus XVI minoriidi frantsiskaanide ordukindrali José Rodríguez Carballoga. 21. veebruaril 2006 määras Benedictus XVI legaadiks Assisisse kardinal Attilio Nicora. Ta saatis 18. aprillil 2009 frantsisklastele läkituse.

Ta määras 15. märtsil 2012 Jeruusalemma Püha Haua rüütliordu suurmeistriks kardinal Edwin Frederick O'Brieni.

Benedictus XVI kohtus 17. veebruaril 2006 jesuiitide ülemkindrali Peter Hans Kolvenbachiga, kes oli teatanud, et loobub ülemkindrali ametist hiljemalt 2008. aastal. 22. aprillil 2006 peeti Vatikanis missa, millel osales ka Kolvenbach. Benedictus XVI on kuulutanud pühakuks ühe ja kardinaliks kaks jesuiiti. Ta määras Vatikani pressisekretäriks jesuiit Federico Lombardi.

Paavst kohtus jesuiitide ülemkindrali Adolfo Nicolásiga 26. jaanuaril 2008 ja 21. veebruaril 2008. Ta saatis 21. veebruaril 2008 läkituse jesuiitidele.

23. juunil 2006, 22. juunil 2007 ja 2. detsembril 2007 kohtus Benedictus XVI Malta ordu suurmeistri Andrew Bertiega. 23. juunil 2008, 25. juunil 2010 ja 25. juunil 2011 kohtus ta Malta ordu suurmeistri Matthew Festingiga.

12. jaanuaril 2006 lähetas Benedictus XVI Vatikanis 200 neokatehumeenide misjoniperekonda jutlustama maailma eri piirkondadesse. Ta tunnustas neokatehumeenide tegevust misjoneerimisel, kuid ta kohustas Neokatehumenaalse Tee liikumist pidama kinni katoliku kiriku liturgilistest normidest, mis sisalduvad katoliku kiriku poolt tunnustatud liturgilistes raamatutes. Paavsti vastavasisuline avaldus oli ajendatud sellest, et kardinal Francis Arinze saatis 1. detsembril 2005 liikumise rajajatele kirja, milles rõhutati katoliku kirikus kasutatavate liturgiliste normide täitmise vajadust.

27. mail 2007 kohtus paavst liikumise rajaja Kiko Argüelloga. Ta tunnustas 12. jaanuaril 2009 neokatehumeenide tegevust ja kohtus 17. jaanuaril 2011 neokatehumeenidega.

Ta kohtus 20. jaanuaril 2012 Neokatehumenaalse Tee liikumise esindajatega, kui Ilmikute paavstlik komisjon oli liikumise muudatusi tunnustanud. Paavst nimetas liikumist "eriliseks anniks, mille Püha Vaim on meile andnud meie ajal". Samas rõhutas paavst, et liikumises osalejad ei distantseeruks tavakoguduste liikmetest.

Benedictus XVI saatis 22. septembril 2005 kirja Opus Dei prelaadile piiskop Javier Echevarríale. 10. aprillil 2006 kinkisid Opus Dei üliõpilased paavstile sünnipäevaks klaverikujulise šokolaaditordi.

15. veebruaril 2006 kohtus Benedictus XVI Vatikanis dominikaani preestri Marie-Dominique Philippe'i eestvedamisel korraldatud palverännakul viibinud Püha Johannese vendade kommuuni (La Communauté Saint Jean) liikmetega. Paavst rõhutas kohtumisel, et kommuun õpiks mineviku kogemustest ja oleks hoolikam uute liikmete vastuvõtmisel, vaagides eelnevalt hoolikalt liikmekandidaatide religioosset kutsumust.

Ta saatis 20. juulil 2011 läkituse Somaschi regulaarkanoonikutele.

26. augustil 2005 kohtus Benedictus XVI Vatikanis Hispaania preestri Julián Carróniga, kes on Vabastuse ja osaduse vennaskonna (la Fraternidad de Comunión y Liberación, Fraternity of Communion and Liberation, C.L.) president. 21. veebruaril 2006 mälestas Benedictus XVI liikumise rajajat preester Luigi Giussanit.

 Pikemalt artiklis Benedictus XVI teoloogia

• "Deus caritas est" 25. detsember 2005 (avaldati 25. jaanuaril 2006)
• "Spe salvi" 30. november 2007
• "Caritates in veritate" 29. juuni 2009

Benedictus XVI on eelistanud traditsioonilist liturgiarõivastust nagu mozzetta, tabarro ja camauro, mida Vatikani II kirikukogu järel pole paavstid tavaliselt kasutanud.

28. juunil 2005 avaldati paavsti heakskiidul katoliku kiriku katekismuse lühikokkuvõte Compendium.

22. augustil 2005 pühitses Tenerife piiskop paavsti loal preestriks abielus oleva David Gliwitzkle.

22. veebruaril 2007 koostatud dokumendis "Sacramentum Caritatis" käsitles ta jumalateenistuse olemust ja kristlikku eetikat. Ta kinnitas ka, et abielulahutuse järel taas abiellunud katoliiklased ei saa armulauda.

Ta kuulutas ajavahemiku juunist 2008 juunini 2009 "Pauluse aastaks".

Paavsti otsuse alusel eemaldati Trento missa liturgilisest tekstist 6. veebruaril 2008 juute solvavad palved.

Benedictus XVI avaldas 7. juulil 2007 motu proprio apostelliku kirja "Summorum Pontificum" ("Kõrgeimaist paavstidest"), mis jõustus 14. septembril 2007. Selles kuulutas ta Pius V ja Johannes XXIII missaalid katoliku kiriku ladina riituse palveseaduse erakorraliseks väljenduseks, kuna palveseaduse tavapärane väljendus on Paulus VI missaal. Vaimulikud võivad kasutada ka Johannes XXIII breviaari.

Paavstliku ja piiskopliku õiguse alusel tegutsevad pühendatud elu instituutide ja apostelliku elu seltside kogukonnad võivad pühitseda missat Johannes XXIII missaali kohaselt. Kogudustes, kus leidub varasematesse liturgilistesse traditsioonidesse kiindunud usklikke, peab kogudusepreester nende palvel missa pühitsemiseks kasutama Johannes XXIII missaali ja seda missaali kasutavad preestrid peavad olema võimelised selle järgi missat pidama. Lugemised võivad olla rahvakeeles, kuid kasutada tuleb Püha Tooli poolt heakskiidetud väljaandeid.

Johannes XXIII missaali pühitsemine võib aset leida argipäeviti. Pühapäevadel ja pühadel võib samuti toimuda üks selline pühitsemine. Kogudusepreester võib usklike palve korral lubada Johannes XXIII missaali kasutamist laulatustel, matustel ja palverännakutel. Kui ilmikud ei saa kogudusepreestrilt nõusolekut oma palvele, võivad nad sellest teatada vastava piiskopkonna piiskopile. Kui piiskop ei saa nende soovi täita, võib vastava palve esitada paavstlikule komisjonile Ecclesia Dei.

 Pikemalt artiklis Benedictus XVI poolt moodustatud piiskopkonnad

 Pikemalt artiklis Benedictus XVI kanoniseerimised

 Pikemalt artiklis Benedictus XVI läkitused eetikast

 Pikemalt artiklis Benedictus XVI oikumeeniline tegevus

 Pikemalt artiklis Benedictus XVI ametisse nimetatud kardinalid

Benedictus XVI nimetas ametisse 90 kardinali 5 konsistooriumil. 11. juunil 2007 tühistas Benedictus XVI Johannes Paulus II otsuse, et kui konklaavil ei saavutata 30 valimisvooru (12 valimispäeval) järel selgust, otsustab lõpliku tulemuse 31. voorus lihthäälte enamus eelmises voorus kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel. Benedictus XVI taastas varasema korralduse, mille alusel on konklaavil valituks osutumisel igas voorus nõutav 2/3 häälte arv. 24. novembril 2012 toimunud konsistooriumil ei nimetanud ta ametisse ühtki eurooplasest kardinali. See oli esimene konsistoorium pärast 1927, kui uute kardinalide seas polnud ainsatki itaallast ja esimene konsistoorium pärast 1924, kui määratute seas polnud ühtki eurooplast. Ta sätestas 22. veebruaril 2013 avaldatud motu proprio's konklaavi reeglid.

Benedictus XVI moodustas 24. novembril 2007 uued titulaarkirikud:

• San Lino
• San Lorenzo in Piscibus
• Santa Maria della Presentazione
• San Ponziano
• San Preziosissimo Sangue di Nostro Signore Gesù Cristo
• San Salvatore in Lauro

Ta moodustas 20. novembril 2010 San Paolo alle Tre Fontane ja San Corbiniano titulaarkirikud.

18. veebruaril 2012 moodustatud titulaarkirikud:

• San Domenico di Guzman
• San Giovanni Maria Vianney
• San Giuliano Martire
• San Giuseppe dei Falegnami
• Sant'Antonio di Padova a Circonvallazione Appia
• Santa Maria Goretti

Benedictus XVI puhkas igal suvel augustis Castel Gandolfos. 2005 ja 2006 suvel puhkas ta Les Combes d'Introdis. 2007 suvel puhkas ta Lorenzago di Cadores.

Juulis ja augustis 2008 viibis ta suurema osa ajast Castel Gandolfos. Austraalia visiidi ajal 13.–17. juulil 2008 puhkas ta Opus Dei koguduses Sydney äärelinnas Kenthurstis. 28. juulist 11. augustini viibis ta puhkusel Bressanones.

Juuli-augustis 2009 viibis paavst Les Combesis ja Castel Gandolfos. Juulist augustini 2010 viibis paavst puhkusel Castel Gandolfos, käies korraks 4. augustil Roomas.

Ta asus 7. juulil 2011 Castel Gandolfosse, jäädes sinna 4. septembrini, käies vahepeal vaid Hispaanias korraldatud noortepäevadel. Ta puhkas Castel Gandolfos 3. juulist septembri alguseni 2012. Septembris 2012 puhkas ta Castel Gandolfos vaid nädalalõppudel.

6. juunil 2007 hüppas 27-aastane sakslane Vatikanis Peetri väljakul üldaudientsi ajal üle turvatara ja püüdis pääseda paavsti sõidukini, kuid turvamehed pidasid korrarikkuja kinni.

24. detsembril 2009 hüppas Susanna Maiolo Rooma Peetri kirikus peetud missal protsessiooni ajal üle turvatara, pääses turvameestest mööda ja haaras paavsti palliumist. Vahejuhtumi käigus kukkusid paavst ja kardinal Roger Etchegaray pikali. Paavst pääses ehmatusega, kuid kardinal toimetati haiglasse. Paavst kohtus 13. jaanuaril 2010 Maiologa, kes avaldas juhtunu pärast kahetsust.

Paavsti Suurbritannia visiidi ajal 17. septembril 2010 pidas Briti politsei Londonis kinni 6 tänavakoristajat, keda kahtlustati terroriaktide tellimises, õhutamises ja ettevalmistamises. Mehed vabastati järgmiste päevade jooksul süüdistust esitamata.

Novembris 2011 Hiinat väisanud Palermo peapiiskopi Paolo Romero väitel kavandab mingi grupeering paavsti mõrvamist 12 kuu jooksul (plaan Mordkoplott).

Kardinal Ratzinger on mitteametlikult tauninud Harry Potteri sarja raamatuid, kuid ta pole selle kohta kardinalina ega paavstina ametlikku avaldust teinud. 1997. aastal oli ta kardinalina vastu Bob Dylani esinemisele Roomas, kuid ta pole selle kohta paavstina ametlikku avaldust teinud.

Benedictus XVI pole ametlikku avaldust teinud Dan Browni "Da Vinci koodi" kohta.

12. veebruaril 2006 väljendas ta 2006. aasta taliolümpiamängude avamise puhul Torinos oma heameelt.

11. mail 2006 kohtus paavstiga Kanada lapstäht Jeremy Gabriel.

Benedictus XVI pole soostunud jätkama Vatikanis oma eelkäija algatatud popkontsertide pidamist jõulude ajal.

Kreeka õigeusukiriku peapiiskop Christodoulos soovis paavstilt Parthenoni tüki tagastamist, mis asub Vatikanis.

25. jaanuaril 2007 kritiseeris paavst vägivalda õhutavaid videomänge.

21. aprillil 2007 kingiti paavstile Vigevanos 15 001 paari kingi, millest paavst soostus endale võtma ühe paari ja lubas ülejäänud anda vaestele almusteks.

15. juunil 2007 andis ta korralduse taasavada Noto katedraal.

Ta kohtus 28. septembril 2007 Regensburgi katoliikliku muusikakõrgkooli esindajatega.

Detsembris 2007 teatas lavastaja Franco Zeffirelli, et paavst vajab imidžikujundajat.

Kunstnik Natalia Tsarkova maalis paavstist 2007. aastal portree.

Ta õnnistas 22. veebruaril 2008 Vatikanis Gregorio l'Illuminatore hoovi.

Ta kohtus 5. juulil 2008 Regensburgi koori liikmetega ja õnnistas nende uut orelit.

7. augustil 2008 saatis paavst kirja Trentino Alto-Adige regionaalkontsiili eesistujale Franz Pahlile, milles taunis Martin Kippenbergeri tööd ristilöödud konnast.

Ta kohtus 13. augustil 2008 Baieri raadiojaama Bayerischer Rundfunk delegatsiooniga.

Ta kohtus 31. oktoobril 2008 Stephen Hawkingiga.

Ta sai 24. jaanuaril 2009 omanimelise YouTube'i veebilehe.

28. jaanuaril 2009 kohtusid paavstiga Circus Medrano tsirkuse lõvitaltsutajad.

Paavst taunis 21. märtsil 2009 nõidumist ja spiritismi.

Ta kohtus 1. augustil 2009 ujumise maailmameistrivõistlustel osalenud sportlastega.

Paavst kohtus 21. novembril 2009 Vatikanis Sixtuse kabelis 255 kunstiinimesega, sealhulgas ka helilooja Arvo Pärdi ja lavastaja Peter Greenawayga.

Paavst saatis 30. detsembril 2009 (avaldati 4. veebruaril 2010) läkituse Vancouveri peapiiskopile Jay Michael Millerile, milles ta õnnistas 2010 Vancouveris avatud taliolümpiamänge ja paraolümpiamänge.

Ta kutsus 26. jaanuaril 2010 preestreid kasutama internetti.

Ta kohtus 3. veebruaril 2010 Itaalia Ameerika tsirkuse (American Circus) akrobaatidega.

Ta märkis 14. veebruaril 2010 alanud hiina tiigriaasta puhul, et Aasia maade inimestel tuleks säilitada ja arendada oma kultuuri vaimset ja moraalset pärandit. Ta lisas, et uusaasta pidustused aitavad tugevdada perekondlikke ja põlvkondade vahelisi sidemeid.

Paavst hoiatas 13. septembril 2010, et biotehnoloogia edu võib endaga tuua kaasa inimväärikust kahjustavaid meetodeid. Ta kutsus uute teadusavastuste rakendamisel meditsiinis olema ettevaatlik.

16. septembril 2010 esines Glasgow's paavsti peetud missal laulja Susan Boyle.

Ta pühitses 7. novembril 2010 Barcelonas sisse Sagrada Família kiriku.

Ta taunis 13. novembril 2010 internetti, kuna internetis levivad suhtlusvormid soosivad üksildust.

Ta tunnustas 16. novembril 2010 mäesuusatajaid.

Ta kohtus 5. jaanuaril 2011 Helsingi Ülikooli õppejõududega.

Paavst Benedictus XVI rääkis 6. jaanuaril 2011 peetud jutluses ka universumi tekkest. Tema sõnul oli Suure Paugu taga Jumal.

„

"L’universo non è il risultato del caso, come alcuni vogliono farci credere. Contemplandolo, siamo invitati a leggervi qualcosa di profondo: la sapienza del Creatore, l’inesauribile fantasia di Dio, il suo infinito amore per noi. [Universum ei ole juhuse tulem, nagu mõnel meist meeldiks uskuda. Kaemuse abil saame selles tõlgendada midagi tähendusrikkamat, Looja tarkust, Jumala ammendamatut loovust, Tema lõpmatut armastust meie vastu]".

“

Paavst andis 22. aprillil 2011 Itaalia telekanalile Rai 1 intervjuu.

Paavst saatis 21. mail 2011 videoläkituse Rahvusvahelise kosmosejaama astronautidele.

Paavst kirjutas 28. juunil 2011 Twitteris sõnumi.

Itaalia kunstnikud korraldasid juulis 2011 paavsti preestrikspühitsemise 60. aastapäeva puhul kunstinäituse.

Ta külastas 5. juulil 2011 ajalehe L'Osservatore Romano toimetust.

Paavsti külastas 30. juulil 2011 Castel Gandolfos Baieri rahvatantsutrupp Goaslschnalzer. Ta viibis 22. oktoobril 2011 Baieri riikliku orkestri kontserdil.

Benetton kujutas novembris 2011 paavsti ja Egiptuse imaami Aḥmad Muḥammad al- Ṭayyibi reklaamil, kuid Püha Tooli protesti tõttu pidi firma reklaami eemaldama.

Ta teatas 25. jaanuaril 2012, et internet pommitab inimesi infoga, kuid nentis, et sotsiaalvõrgustikud on kasulikud kommunikatsioonivormid.

4. aprillil 2012 kinkis kondiitriettevõte Tosca paavstile šokolaadist lihavõttemuna.

20. aprillil 2012 andis paavstile kontserdi Leipzigi Gewandhausi orkester Riccardo Chailly dirigeerimisel.

Ta tunnustas 22. juulil 2012 XXX suveolümpiamängude avamist Londonis. Ta kohtus 17. detsembril 2012 Itaalia sportlastega ja mõistis hukka dopingu kasutamise spordis.

17. juulil 2009 murdis paavst vannis kukkudes parema käe randme, mis pandi kipsi.

Paavsti vanust arvestades nihutati muidu 24. detsembril 2009 Vatikanis Peetri kirikus toimuma pidanud jõulumissa varasemale ajale. Vatikani pressiesindaja Federico Lombardi sõnul on paavsti tervis normaalne.

Paavsti abide sõnul hakkas ta jaanuaris 2012 kasutama jalutuskeppi, avalikult ilmus paavst kepiga 23. märtsil 2012, kui siirdus visiidile Mehhikosse. Paavstil oli ametiaja lõpul probleeme südamega ja 2012 viimastel kuudel viibis ta lühikest aega haiglas. Vatikan pole kuuldusi, nagu oleks paavstil luuvähk, ametlikult kinnitanud.

Benedictus XVI oli meedia andmetel 2020. aasta augusti alguses raskelt haige.

 Pikemalt artiklis Benedictus XVI tunnustused ja autasud

12. novembril 2008 rajati Ratzingeri fond, mis otsustas 2010 hakata määrama Ratzingeri auhinda. Esimesed auhinnad jagati välja 2011.

 Pikemalt artiklis Benedictus XVI teadustööd

23. juunil 2006 kohtus Vatikanis paavstiga piiskop Philippe Jourdan.

28. aprillil 2007 arutas paavst Vatikanis kohtumisel Leedu presidendi Valdas Adamkusega Eestis toimunud aprillirahutusi.

1. juunil 2007 andis paavstile oma volikirjad Eesti suursaadik Vatikanis Jüri Seilenthal.

19. mail 2008 andis paavst Eesti vaimulikule Vello Salole apostelliku protonotari tiitli. Salo ametissepühitsemine toimus 17. septembril Tallinnas.

21. novembril 2009 kohtus paavst helilooja Arvo Pärdiga.

Paavst tunnustas 17. detsembril 2009 kohtumisel Läti suursaadiku Einars Semanisega Balti ketti:

„

See ajalooline žest oli usaldustegu vabaduse, tõe, õigluse ja solidaarsuse olemuslikes väärtustes, mis baseerudes kristlikul traditsioonil ning maailmavaatel, ehitas üles euroopalikku kultuuri ja kujundas selle tähtsaid institutsioone.

“

Paavst käsitles kohtumisel ka Liivimaa ristiusustamist ja tema väitel nimetas Innocentius III Liivimaa 1205 Maarjamaaks.

Neeme Järvi juhatas 1. oktoobril 2010 Vatikanis sümfooniaorkestrit, kontserdil viibis ka paavst. Kontserdil tuli ettekandele ka Arvo Pärdi teos "Cecilia, vergine romana".

Paavst märkis pärast kontserti:

„

Invece l’opera di Pärt, pur avvalendosi anch’essa di uno strumento simile, un’orchestra sinfonica ed un coro, vuole dare voce ad un’altra realtà, che non appartiene al mondo naturale: dà voce alla testimonianza della fede in Cristo, che in una parola si dice "martirio". E’ interessante che questa testimonianza sia impersonata proprio da santa Cecilia: una martire che è anche la patrona della musica e del bel canto. [Teisest küljest, ehkki Pärdi töö kasutab ära sarnast instrumentatsiooni, sümfooniaorkestrit ja koori, soovib see väljendada teist reaalsust, mis ei kuulu loomulikku maailma: sõnas "martüürium"- on see väljendus Kristuse usu tunnistusest. Huvitav on, et seda tunnistust kehastab Püha Cecilia: märter, kes on ka muusika ja ooperi patroon.]

“

Välisminister Urmas Paet kohtus 15. detsembril 2010 Vatikanis paavstiga, kes tunnustas Eestit eduka arengu eest ning õnnitles Eestit peatse taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhul. Paavsti sõnul on Eesti selle aja jooksul palju saavutanud. Paet kutsus paavsti Eestit külastama.

4. juulil 2011 esinesid Arvo Pärt ja poiss-sopran Heldur Harry Põlda paavsti ees talle pühendatud teosega "Vater unser".

10. detsembril 2011 nimetas Benedictus XVI Arvo Pärdi oma kultuurinõukogu liikmeks ja ta kohtus Ratzingeri auhinna saanud Pärdiga 17. novembril 2017. Pärast paavsti surma pidas piiskop Philippe Jourdan 31. detsembril 2022 kl 17 ja 5. jaanuaril 2023 kl 18 Tallinna Peeter-Pauli katedraalis tema mälestuseks missad.

 Pikemalt artiklis Benedictus XVI tagasi astumine

Benedictus XVI teatas 10. veebruaril 2013 peetud konsistooriumil, millel otsustati sama aasta mais pühakuks kuulutada Antonio Primaldo, Laura di Santa Caterina ja Maria Guadalupe García Zavala,^[1] et kavatseb 28. veebruaril 2013 kell 20 kohaliku aja järgi (kell 21 Eesti aja järgi) paavsti ametist tagasi astuda.^[2] Vastava teate avalikustas 11. veebruaril Vatikani pressiesindaja Federico Lombardi. Teate avalikustamise päeval lõi välk Rooma Peetri kiriku kuplisse.^[3]

Paavst tunnistas oma avalduses, et seoses kõrge vanusega ei jaksa ta enam oma kohustusi paavstina täita:

„

Kuid tänapäeva maailmas, mis on nii paljude kiirete muutuste paik ja mida raputavad usuelu sügavad olulised küsimused, et valitseda Püha Peetruse laeva ja kuulutada evangeeliumit, on vaja tugevust nii meeles kui kehas – tugevust, mis on minus viimastel kuudel halvenenud sellisel määral, et ma olen tunnistanud oma võimetust adekvaatselt täita mulle usaldatud ülesannet.

“

Paavst pidas 13. veebruaril tuhkapäeva missa. Ta sätestas 22. veebruaril konklaavi reeglid. 24. veebruaril pidas ta viimase Angeluse. 26. veebruaril otsustas Benedictus XVI, et pärast ametist tagasiastumist jääb tema tiitliks emeriitpaavst. Samuti säilitab ta oma paavstinime. 27. veebruaril pidas paavst Püha Peetri väljakul viimase avaliku audientsi. Samal päeval määras ta kardinal Stanisław Dziwiszi paavstlikuks saadikuks Kaunase katedraali 600. aastapäeva tähistamisele. 28. veebruaril kohtus ta Roomas viibinud 142 kardinaliga.

Benedictus XVI siirdus vahetult enne tagasiastumist suveresidentsi Castel Gandolfos.

Benedictus XVI oli esimene ametist tagasi astunud paavst pärast Gregorius XII. Ta oli esimene ametist vabatahtlikult tagasi astunud paavst pärast Coelestinus V.

Ajakirjanduse teatel peeti paavstikandidaatidest favoriidiks kardinal Peter Turksonit.^[4]

2013. aasta 13. märtsi konklaavil valiti 266. paavstiks Argentina Buenos Airese peapiiskop Jorge Mario Bergoglio, kes võttis paavstina nimeks Franciscus. Benedictus kohtus Franciscusega 23. märtsil 2013 Castel Gandolfos. See oli esimene kord pärast 1046. aasta Sutri kirikukogu, kui valitsev paavst kohtus oma eelkäijaga. Ta osales 8. detsembril 2015 Vatikanis Halastuse aasta alguse puhul peetud missal.

Benedictus XVI avaldas 13. jaanuaril 2020 teose vaimuliku tsölibaadi kaitseks. Ta reisis 18 – 22. juunil 2020 Saksamaale Regensburgi, et külastada oma venda surivoodil.

Benedictus XVI suri 31. detsembril 2022 Vatikanis Mater Ecclesiae kloostris kohaliku aja järgi kell 9:34 (Eesti aja järgi kell 10:34). Ta oli surres vanim paavst, kelle täpne vanus oli teada. Traditsiooni järgi suri paavstidest vanimana Agatho, kuid tema tegelik vanus pole teada. Benedictuse tervis halvenes detsembri lõpus 2022 ja paavst Franciscus kutsus 28. detsembril katoliiklasi palvetama tema tervise eest. Benedictus XVI matus toimus 5. jaanuaril 2023, matusetseremoonia viis läbi paavst Franciscus ja Benedictus XVI maeti Rooma Peetri kirikusse. Siiani oli ainult Pius VII 1802 viinud paavstina läbi oma eelkäija matusetseremoonia.

• Joseph Ratzinger. "Sissejuhatus kristlusesse: loengud apostellikust usutunnistusest" ("Einführung in das Christentum"). Tõlkinud Kersti Rist. Johannes Esto Ühing, Tartu 2006, 335 lk ISBN 9985-876-59-8.
• Benedictus XVI. "Entsüklika Deus caritas est – «Jumal on armastus» […] – ristiusu armastuses" [p.o. armastusest]. [Inglise keelest] tõlkinud Aulis-Leif Eriksson [p.o. Erikson] ja Toomas Help; eluloo tõlkinud Helve Trumann ja Markus Järvi. Roomakatoliku Kiriku Eesti Apostellik Administratuur, Tallinn 2006, 72 lk
• Benedictus XVI. "Entsüklika «Lootuses päästetud» – Spe salvi […] – ristiusu lootusest". Roomakatoliku Kiriku Eesti Apostellik Administratuur, Tallinn 2008, 70 lk ISBN 978-9949-15-636-8.
• Joseph Ratzinger. "Südametunnistusest: kaks esseed" ("On conscience"). [Inglise keelest] tõlkinud Helve Trumann; eessõna John M. Haas. Elukultuuri Instituut, Tallinn 2009, 74 lk ISBN 978-9949-18-739-3.

• John L. Allen: "Cardinal Ratzinger. The Vatican's enforcer of the faith". Continuum, New York 2000.: ISBN 0-8264-1361-7.
• John L. Allen. "The rise of Benedict XVI. The inside story of how the pope was elected and what it means for the world" Penguin, London 2005.
• Benedictus XVI: "La revolution de Dieu" Bayard, Paris 2005.
• Matthew Bunson: "We Have a Pope! Benedict XVI" Huntington, IN: Our Sunday Visitor. ISBN 1-59276-180-1.
• Gerhard Feldbauer: "Der Heilige Vater. Benedikt XVI.: Ein Papst und seine Tradition" Papyrossa-Verlag, Köln 2010, ISBN 978-3-89438-415-9.
• Heinz-Joachim Fischer: "Benedikt XVI. Ein Porträt" Herder, Freiburg 2005, ISBN 978-3-451-27681-1
• Maximilian Heim: "Joseph Ratzinger – Kirchliche Existenz und existenzielle Theologie unter dem Anspruch von Lumen gentium" Dissertation, Peter Lang, Frankfurt am Main 2004, ISBN 3-631-51456-5
• Laurence Paul Hemming: "Benedict XVI: fellow worker for the truth" 2005.
• Jeff Israely, Gianni Giansanti: "Benedict XVI" 2006.
• Alexander Kissler: "Der deutsche Papst. Benedikt XVI. und seine schwierige Heimat" Verlag Herder, Freiburg 2005, ISBN 3-451-28867-2
• Peter Kuhn: "Gespräch über Jesus. Papst Benedikt XVI. im Dialog mit Martin Hengel und Peter Stuhlmacher" Verlag Mohr Siebeck, Tübingen 2010 ISBN 978-3-16-150441-9
• Stephan Kulle: "Papa Benedikt: Die Welt des deutschen Papstes" Fischer, Frankfurt 2007, ISBN 978-3-596-17557-4
• Joseph Lam Cong Quy: "Theologische Verwandtschaft: Augustinus von Hippo und Joseph Ratzinger/Papst Benedikt XVI" Würzburg, 2009.
• Klaus-Rüdiger Mai: "Benedikt XVI" Lübbe-Verlag, 2005, ISBN 3-7857-2236-2
• Clifford W. Mills: "Pope Benedict XVI" 2006.
• Joseph Murphy: "Christ, Our Joy: The Theological Vision of Pope Benedict XVI" 2008.
• Aidan Nichols: "The Theology of Joseph Ratzinger. An Introductory Study" T & T Clark, Edinburgh 1988. Englisch: ISBN 0-567-29148-0
• Gianluigi Nuzzi: "Sua Santita, le carte segrete di Benedetto XVI" Chiare Lettere, 2012.
• Achim Pfeiffer: "Religion und Politik in den Schriften Papst Benedikt XVI. – Die politischen Implikationen von Joseph Ratzinger" Tectum, Marburg 2007, ISBN 978-3-8288-9227-9
• Alan Posener: "Benedikts Kreuzzug" Berlin : Ullstein, 2009. ISBN 978-3-550-08793-6.
• Brennan Pursell: "Benedict of Bavaria: An Intimate Portrait of the Pope and His Homeland" Circle Press, 2008. ISBN 1-933271-17-5.
• Johannes Reiter: "Wissenschaftler – Hochschullehrer – Papst: Ein Portrait Benedikts XVI." in: Forschung & Lehre 2005; 12:374f. A 7
• Paolo Rodari, Andrea Tornelli: "Attack on Ratzinger. Benedict XVI" 2010.
• Thomas P. Rausch: "Pope Benedict XVI: an introduction to his theological vision" 2009.
• Michael S. Rose: "Benedict XVI: the man who was Ratzinger" 2005.
• Thomas R. Rourke: "The Social and Political Thought of Benedict XVI" Rowman & Littlefield, 2010.
• Tracey Rowland: "Benedict XVI: A Guide for the Perplexed" 2010.
• Helmut S. Ruppert: "Benedikt XVI. Der Papst aus Deutschland" Echter Verlag, Würzburg 2005, ISBN 3-429-02744-6
• William G. Rusch, Richard Neuhaus: "The Pontificate of Benedict XVI: its premises and promises" 2009.
• Octaviano Schmucki: ""Die Geschichtstheologie des Hl. Bonaventura" Joseph Ratzingers. Nachwirken in der Forschung der Folgezeit" A. Horowski, Religioni et doctrinae. Roma, 2009: 741–755.
• Peter Seewald: "Benedikt XVI. Ein Porträt aus der Nähe" Ullstein Verlag, 2005. ISBN 3-550-07833-1
• Peter Seewald: "Light of the World: The Pope, the Church, and the Sign of the Times" 2010.
• Wigand Siebel: "Zur Philosophie und Theologie Joseph Ratzingers" Saka, Saarbrücken 2005, ISBN 3-928198-03-3
• Peter Seewald: "Benedikt XVI. Leben und Auftrag" Weltbild, Augsburg 2006, ISBN 978-3-89897-474-5
• Rupert Shortt: "Benedict XVI: Commander of the Faith" 2006.
• Norbert Sommer, Thomas Seiterich: "Rolle rückwärts mit Benedikt: Wie ein Papst die Zukunft der Kirche verbaut" Publik-Forum, 1. Auflage 2009, ISBN 3-88095-189-6
• Thomas Streissguth: "Pope Benedict XVI" 2007.
• Greg Tobin: "Holy Father : Pope Benedict XVI: Pontiff for a New Era" Sterling, 2005. ISBN 1-4027-3172-8.
• Hansjürgen Verweyen: "Joseph Ratzinger – Benedikt XVI.: die Entwicklung seines Denkens" Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft; Primus 2007. ISBN 978-3-89678-587-9
• Karl Wagner: "Kardinal Ratzinger. Der Erzbischof in München und Freising in Wort und Bild" Pfeiffer, München 1977. ISBN 3-7904-0253-2
• Mary Ann Walsh, ‘Abd Allāh II, John Thavis: "Benedict XVI: Essays and Reflections on His Papacy". 2010.
• George Weigel: "God's Choice: Pope Benedict XVI and the Future of the Catholic Church". Harper Collins, 2005. ISBN 0-06-621331-2.

• Benedictus XVI elulugu. (inglise keeles)
• Benedictus XVI ametlik elulugu. (inglise keeles)
• Benedictus XVI ametlik elulugu. (saksa keeles)
• Laurie Goodstein: Vatican Declined to Defrock U.S. Priest Who Abused Boys. The New York Times, 24. märts 2010 (inglise keeles)
• 2005. aasta konklaav.
• Benedictus XVI jutlused.
• Vatikani koduleht (inglise keeles)
• Paavst korraldab rock-kontserdi, Eesti Päevaleht, 10. juuli 2008
• Kalev Kask: Paavst Benedictus väisab Austraaliat ja noortepäevasid, Eesti Päevaleht, 12. juuli 2008
• Paavst hurjutas noori popkultuuri ja tarbimishulluse pärast, Eesti Päevaleht, 17. juuli 2008
• Kalev Kask: Paavst tunnustas Austraalia samme aborigeenide kaitsel, 18. juuli 2008
• Kalev Kask: Paavst: tarbimiskultus on tõend üha süveneva vaimse tühjuse kohta, Eesti Päevaleht, 22. juuli 2008
• Paavst rääkis Lähis-Idast ja laste õigustest Delfi, 25. detsember 2008
• Kalev Kask: Paavst kutsub YouTube’i kaudu otsima online’i suhtluses kvaliteeti EPL, 23. jaanuar 2009
• Kertu Kalmus: Paavst lubas holokausti eitajad taas kogudusse EPL, 25. jaanuar 2009
• Paavsti kõne Neeme Järvi kontserdil 1. oktoobril 2010. (itaalia keeles)
• Addio a Benedetto XVI. Media: le ultime parole di Ratzinger sono state "Gesù ti amo" [Hüvasti Benedictus XVI. Meedia: Ratzingeri viimased sõnad olid "Jeesus, ma armastan sind"]. Rai News, 1. jaanuar 2023

Eelnev Johannes Paulus II

Paavst 2005–2013

Järgnev Franciscus