Don Quijote

"Don Quijote" (täielik pealkiri "Teravmeelne hidalgo (härrasmees) Don Quijote La Manchast", hispaania "El ingenioso hidalgo Don Quijote de La Mancha"; algselt "El ingenioso hidalgo Don Quixote de La Mancha") on Miguel de Cervantese romaan.

Romaani esimene osa ilmus 1605. aastal ja teine osa 1615. aastal. Teost on tihti nimetatud esimeseks moodsaks romaaniks ja üheks parimaks romaaniks, mis on kunagi kirjutatud.^[1] Aastatel 1939–1940 tõlkis Aita Kurfeldt eesti keelde "Don Quijote" esimese osa, sellele järgnes 1947. aastal teine osa.^[2] "Don Quijote" on üks maailma enim tõlgitud raamatuid: seda on tõlgitud umbes 145 keelde.^[3][4][5]

"Don Quijote" parodeerib rüütliromaani, mis oli tol ajal Hispaanias levinud kirjandusžanr. Rüütliromaanid käsitlevad selliseid teemasid nagu armastus, lahusolek, surm, reetmine ning hea ja kurja võitlus. Kogu tegevus toimub ideaalses maailmas, kus kõik võimatu on võimalik. "Don Quijote" vaatab sellele kirjandusžanrile kriitilis-satiirilise pilguga.^[6]

Teost "Don Quijote" peetakse üheks kõigi aegade parimaks ilukirjandusteoseks.^[7] Romaanil oli hispaania keele arengule niivõrd suur mõju, et seda on kutsutud Cervantese keeleks (la lengua de Cervantes).^[8]

Cervantese surma-aastapäeval, 23. aprillil, tähistatakse ülemaailmset raamatu ja roosi päeva. Samal päeval antakse välja Miguel de Cervantese kirjandusauhind elutöö eest hispaania keeles kirjutavale kirjanikule. Auhinna annab üle Hispaania kuningas.^[9]

Don Quijote on idealist, kelle ootused tuginevad ebarealistlikele ja vananenud uskumustele. Ta loob enda ümber fantaasiamaailma, mis muutub tema reaalsuseks. Quijote jaoks on olulised väärtused austus, headus, rüütellikkus ja vaprus. Tänu idealistlikule olemusele on Don Quijote õnnelik isegi siis, kui tegelik olukord on halb. Sancho Panza on realistliku mõttelaadiga ja vastandub täielikult nimitegelasele. Sancho ei vaja õnneks palju, rahuldatud peavad olema vaid tema põhivajadused: täis kõht ja mugav koht magamiseks.^[10]

Don Quijotet peetakse hulluks, aga tema hullumeelsuse liik on ebaselge. Tal on rüütliteemalised hallutsinatsioonid, mis esinevad välise stiimulita. Hallutsinatsioonid mõjutavad tema taju ja saavad ainet päris sündmustest ja objektidest. Don Quijote kujutlusvõime muudab tavalise talutüdruku ilusaks ja vooruslikuks neiuks. Tagasihoidlikud võõrastemajad paistavad talle lossidena. Kui asjad ei lähe ootuspäraselt, süüdistab ta nähtamatuid võlureid ja nende loitse. Tema hullumeelsus seisneb selles, et ta usub oma rüütliromaanidest mõjutatud kujutlusvõimet rohkem kui oma taju.^[11]

Cervantes võttis "Don Quijote" peategelasi välja mõeldes eeskujuks lihtsad inimesed igapäevaelust.^[6]

Alonso Quijano, 16. sajandi hispaania hidalgo La Manchast, on kirglik rüütliromaanide lugeja, kes ei suuda enam reaalsusel ja fantaasial vahet teha. Alonso lahkub kodust ja läheb enda rüütellikke seiklusi otsima. Ta jätab oma vana identiteedi ja nimetab ennast Don Quijote de la Manchaks.^[12] Ta imiteerib enda imetletud kirjandustegelasi ja leiab oma elule uued eesmärgid: hädas näitsiku abistamine, hiiglastega võitlemine ja halva heaks muutmine, kuid tegelikult kujutab ta seda kõike endale ette. Ta peab seisma silmitsi rüütliromaanide maailma ja 17. sajandi vastuolulise Hispaania mitmekesisusega. Don Quijote satub vastuollu kõigi nendega, kes tahavad teda oma ideaalidest kõrvale lükata. Psühholoogiline ja füüsiline vägivald purustavad ta fantaasiad.^[13]

Sancho on Hispaanias, üldiselt lihtrahva seas, väga levinud nimi. Panza on hispaania keeles 'vats'.^[6] Sancho on lihtsameelne, kuid ahne talumees, kes elab Don Quijotega samas külas ja kellest saab Quijote ustav relvamees.^[12] Ta on kirjaoskamatu ja harimatu ning leiab, et Quijote mõtted on poolearulised ja ebaolulised. Ajapikku aga näeb ta Quijote seletamatut julgust ning tema umbusaldus muutub kiindumuseks. Sancho hakkab Quijote monolooge tähelepanelikult kuulama ja leiab, et need on ilusad ja tõesed – eriti kui ta mainib rikkust ja kuulsust. Ta imetleb Quijote intelligentsust ja lahket vaimu. Romaani teise osa alguseks on Sancho hakanud Quijote mõtteid südamesse võtma ja usub, et temagi võib olla intelligentne, südamlik ja idealistlik.^[11]

Nimi Aldonza tähendab kerglaste elukommetega tütarlast, lõbutüdrukut. Hispaanias on kõnekäänd: "Kui ei ole (ausat) tütarlast, käib ka Aldonza." Dulcinea nimi tuleb hispaaniakeelsest sõnast dulce, mis tähendab magusat.^[6]

Dulcinea del Toboso ei ole päris inimene, vaid Don Qujiote ettekujutlus täiuslikust naisest. Don Quijote teeb kõik Dulcinea auks. Esimene asi, mida lugeja Dulcinea kohta teada saab, on see, et tema tegelik nimi on Aldonza Lorenzo. See nimi ei ole Don Quijote jaoks piisavalt romantiline ja ta nimetab Aldonza ümber Dulcineaks. Sancho ei näe Dulcinead, vaid Aldonzat, kes on mehine ja räsitud. Sancho küll tunnistab, et Aldonza on omamoodi imeline naine, aga kindlasti mitte selline õrn printsess, nagu Don Quijote väidab. Cervantes kujutab Dulcinead tõelise tegelasena, et anda edasi seda, kui tugev on Don Quijote kujutlusvõime.^[14]

• 1971 – Estonia teatri muusikal "Mees La Manchast". Originaallavastuse lavastaja oli Albert Marre, tõlge eesti keelde: Valdek Kruupere ja Iko Maran. Lavastaja Sulev Nõmmik.^[15]
• 1995 – Vanemuise muusikal "Mees La Manchast". Tõlge eesti keelde: Valdek Kruupere. Liikumisjuht, kunstnik ja lavastaja Mare Tommingas.^[16]
• 2007 – rahvusooperi Estonia ballett "Don Quijote". Ballett Ludwig Minkuse muusikali põhjal, lavastuse koreograaf-lavastaja Tiit Härm.^[15]
• 2012 – rahvusooperi Estonia muusikal "Mees La Manchast". Originaallavastuse lavastaja Albert Marre ja tõlge eesti keelde: Peeter Volkonski. Lavastaja Neeme Kuningas.^[15]
• 2017 – VAT teatri lavastus "Don Quijote". Lavastaja Aare Toikka.^[17]
• 2019 – Vanemuise teatri tantsulavastus "Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast". Lavastaja Katrin Pärn.^[18]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Don Quijote

• "Gallia Amadís"
• "Mees La Manchast"