Mine sisu juurde

Raudkull

See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
Raudkull
Täiskasvanud isaslind
Täiskasvanud isaslind

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Haukalised Accipitriformes
Sugukond Haugaslased Accipitridae
Perekond Haugas Accipiter
Liik Raudkull
Binaarne nimetus
Accipiter nisus
Linnaeus (1758)

Levikukaart: ██ aastaringne kohalolek ██ pesitsusalad ██ talvitusalad
Levikukaart:

██ aastaringne kohalolek
██ pesitsusalad
██ talvitusalad

Raudkull (Accipiter nisus) on haugaslaste sugukonda hauka perekonda kuuluv röövlind.

Liik kuulub Eestis III kaitsekategooriasse.[2]

Raudkulli rahvapärased nimetused on ka kanakull, kull, lehvitaja[3], kägukull, lõokesekull ja tsirkhaugas[4].

Eestis on raudkull tavaline haudelind ja läbirändaja, keda võib kohata aasta läbi.[5][6]

Välimus

[muuda | muuda lähteteksti]
Noorlind

Raudkull on väikest või keskmist kasvu haugaslane. Laiad tiivad ja pikk saba aitavad linnul puude vahel manööverdada. Linnu kehapikkus on 28–40 cm, tiiva pikkus 18–26 cm[7] ja tiibade siruulatus 56–78 cm. Emas- ja isaslinnud erinevad üksteisest suuruse ja sulgede värvuse poolest. Emased on isastest 16–20% suuremad ja kaaluvad kuni 75% rohkem.[8] Isaslinnu kehamass on 120–160 ja emaslinnul 225–320 grammi[3].

Täiskasvanud isaslinnud on tavaliselt sinakashalli või halli ülaosaga, mille kõige tumedamad osad on üldjuhul pealagi ja kukal. Kuid kuklal on valged tähnid[7]. Saba- ja lennusuled on pruunikad. Labahoosuled ja tüürsuled on põikivöödilised, keskmistel tüürsulgedel mõnikord vöödid puuduvad[7]. Sabal on 3–4 tumedat vööti ja valge ots. Põsed on kontrastselt punakaspruunid, kael on valge kuni kreemikas tumedate pikitriipudega. Keha alapool on valkjas või ookerjas pruuni või roostekarva põikmustriga[7]. Sabaalune on nii isas- kui ka emaslindudel valge[7]. Isaslindudel on suured suguelundid. Emaslinde köidab kõige rohkem isaslindude puhevil rind. See näitab, kui uhke lind on.

Täiskasvanud emaslinnu muster sarnaneb isaslinnu omaga, tema keha ülaosa on tume-hallikaspruun kuni pruun[7]. Emase kuklal on kitsas, kuid selgesti eristatav valge triip, põsed on tumedate triipudega, sabal olevad põikivöödid on selgemalt eristatavad. Keha alumisel poolel on hallikaspruunid kuni tumepruunid põikitriibud[7]. Noorlinnud on tumepruunid, üksikute heledamate laikudega, sarnanevad rohkem emaslinnuga.[8]

Noorlinnu esimese sulestiku ülapool on pruun ookerjate ja roostekarva suleääristega. Hoo- ja tüürsuled on helepruunid tumepruunide põikivöötidega. Alapool on umbes sama karva: ookerjas, roostekarva või pruunikas, pruuni või tumeruske põikimustriga. Kuklal on valged laigud. Pugul ja rinnal on tihti südame- või tilgakujulisi tähne.[7]

Linnu jalad on karvadeta, pikad ja saledad[9], kollased kuni oranžikaskollased[8]. Küüned ja nokk on mustad[9]. Isaslinnu silmad on kollakasoranžid kuni oranžikaspunased (vanadel lindudel võivad olla ka punased), emaslinnul erekollased kuni oranžid (mõnikord oranžikaspunased). Noorlindude silmad on kahvatukollased, muutudes järk-järgult järjest kollasemaks.[8]

Raudkull sarnaneb väliselt kanakulliga, kuid on sellest natuke väiksem ja palju kergem. Ta on suhteliselt pikema jooksme ja pikemate varvastega. Nad mõlemad on tüüpilised haukad ja kuuluvad samasse perekonda.[7]

Levik ja arvukus

[muuda | muuda lähteteksti]

Pesitsusalad

[muuda | muuda lähteteksti]
Raudkull Tartu botaanikaaias 2021. aasta detsembris

Raudkull kuulub Euraasia levinuimate haukaliste hulka. Ta pesitseb pea kõikjal Euroopas (v.a Islandil). Pesitsusterritoorium ulatub Norrast kuni Madeira ja Kanaari saarteni ning Iirimaalt Kamtšatka poolsaare lõunaosani. Levila põhjapiir läbib Koola poolsaare, Siberi keskosa ja jõuab Vaikse ookeani rannikuni. Pesitsusterritooriumi lõunapiir läbib Alžeeria ja Maroko põhjaosa, Lõuna-Euroopa, Ukraina, Kasahstani ja Mongoolia põhjaosa, Kirde-Hiina ja Jaapani. Pesitsusalade kogupindala on ligi 25 miljonit km², millest 9 miljonit jääb Euroopasse.[8]

Talvitumine

[muuda | muuda lähteteksti]
Raudkull lendamas

Raudkullid on nii ränd-, hulgu- kui ka paigalinnud. Levila lõunaosas on nad peamiselt paigalinnud, põhjaosas aga lendavad pärast pesitsusperioodi lõuna poole talvituma. Äralend toimub juuli lõpust kuni novembri keskpaigani. Tagasilend kestab veebruari keskpaigast kuni juuni alguseni. Rände kõrghooaeg on oktoobris ja aprillis. Levila põhjaosas pesitsevad linnud talvituvad Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Lõuna-Aasias (Iraan, India, Bangladesh, Hiina ja Vietnam), Araabia poolsaare lõunaosas, Egiptuse ja Sudaani idaosas ning Etioopia põhjaosas. Tavaliselt lendavad noorlinnud talvituma varem ja nende rändeteekond on pikem. Euroopas pesitsevad linnud lendavad tavaliselt kuni 2660 kilomeetri, Aasias pesitsevad aga kuni 6000 kilomeetri kaugusele. Raudkullid rändavad tavaliselt üksi, aga mõnikord võivad nad lennata koos mõne teise linnuliigiga.[8]

Arvukus

[muuda | muuda lähteteksti]

Raudkull kuulub tänapäeval kuue arvukaima Euraasias pesitseva röövlinnu hulka. 1950.–1960. aastal langes pestitsiidide reostuse tõttu linnu arvukus märkimisväärselt, kuid kaitsemeetmete kasutuselevõtmisel (nt keskkonnale ohtlike pestitsiidide keelustamine) on raudkulli asurkond tänapäevaks jõudsalt taastunud.[8]

Raudkulli koguarvukuseks maailmas hinnatakse praegusel ajal 1,5 miljonit isendit.[10]

Eestis pesitseb nüüdisajal hinnanguliselt 1500–3000 raudkulli haudepaari ja talvine arvukus on arvatavalt 1500–3000 isendit. Raudkull on meil hiireviu järel arvukuselt järgmine haukaline.[11]

Elupaigad

[muuda | muuda lähteteksti]

Raudkull elutseb paljudes metsatüüpides, kus nooremad puud moodustavad tiheda kaitsevõra. Elupaiga lähistel peab olema avatud maastikku, kus linnud saavad jahti pidada. Pesitsusterritooriumide hulka kuuluvad lagendikega suured metsamassiivid, tormimurrud, raiesmikud, metsastunud orud ja mäenõlvad, mäetippude põõsastikud, väiksed kultiveeritud salud, tuuletõkketihnikud, pargid ja surnuaiad. Pesitsuskohad on sageli ranniku või jõgede läheduses. Raudkull eelistab sageli okas- ja segametsi, kuid võib pesitseda ka laialehistes metsades. Talveperioodil liigub ta tavaliselt põldude ja asulate ümbruses ning üksikute puudega avamaastikul. Elupaigad võivad asuda merepinnast kuni 4500 m kõrgusel. Levila lõunapoolsed asurkonnad pesitsevad peamiselt mägedes, alates kõrgusest 1200–1400 m kuni metsapiirini.[8]

Toitumine

[muuda | muuda lähteteksti]
Isaslind oma saagiga

Raudkull on röövlind ja toitub peaaegu täielikult väiksematest lindudest. Levila põhjaosa asustavad linnud võivad hiirerohketel aastatel ka nendest toituda. Saagiks on enamasti maapinnalt toituvad väikelinnud, näiteks varblased, metsvindid, rästad, lõokesed (eriti põldlõokesed), talvikesed, kuldnokad, kiurud, punarinnad, lehelinnud (eriti mägi-lehelind) ja tihased. Harva peab ta jahti noortele jänestele, karihiirtele, rottidele ja nahkhiirtele. Veelgi harvem võivad raudkulli saagiks langeda sisalikud, kahepaiksed ja putukad, samuti toitub ta väga harva raibetest. Lindudest jahivad raudkullid nii pesas olevaid poegi, noorlinde kui ka täiskasvanud linde. Saagi suurus varieerub pöialpoisist kuni tuvini. Suuremaid linde jahivad eelkõige kogukamad emaslinnud ning nende saakloomade hulka võivad kuuluda pasknäärid, kiivitajad, tuuletallajad, liigikaaslased, nurmkanad, rabapüüd jt. Isaslinnu saagiks langevad peamiselt väiksemad linnud, kelle mass on üldjuhul kuni 40 grammi (harva kuni 120 g). Emaslinnud peavad jahti aga veidi suurematele lindudele, kelle mass on kuni 150 g (harva kuni 500 g ja üle selle).[8]

Jahti pidades läbivad raudkullid päevas 2–3 kilomeetrit[12]. Saaki varitsevad nad varjatult (harvem avamaastikul) ja tavaliselt püütakse 50–100 meetri kaugusel olevaid linde. Varitsuskohti vahetatakse mõne minuti järel. Saakloomi jahitakse nii maapinnalt kui ka õhust. Väiksemad isased raudkullid võivad linde jälitada ka tihedas puistus, suuremad emased aga eelistavad avamaad. Talvel võivad raudkullid varitseda lindude kogunemiskohtade läheduses (nt söödapaigad).[8]

Vaenlased

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna raudkullid pole kogukad, võivad nad ise langeda suuremate röövlindude saagiks. Vaenlaste hulka kuuluvad kanakull, kassikakk, kodukakk, loorkakk ja rabapistrik. Pesa võivad rüüstata metsnugis ja kivinugis[13]. Vaenlasteks võib pidada ka inimesi, kes on ajaloo jooksul raudkulle pikemat aega taga kiusanud ja neid jahikullidena kasutanud.[8]

Pesitsemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Raudkulli pesa koos poegadega

Raudkullipaar pesitseb aastaid samas piirkonnas, kuid ehitab igal aastal uue pesa vana pesa lähedusse. Pesitsuskohana eelistab ta metsaservi, näiteks jõeorgude pervede või teede ääres.[7]

Raudkullid pesitsevad aprilli keskpaigast kuni augusti lõpuni. Pesa asukohaks valitakse tavaliselt keskmise tihedusega puistu, mis asub avamaa läheduses. Mõnikord ehitatakse pesa põõsastikku või pajuvõsasse.[8]

Pesa asub puuvõras, sageli tüve lähedal okste hargnemiskohas, horisontaalsel oksal võra madalamas osas või kõrgema põõsa tipus[12]. Pesapuu on eelistatavalt okaspuu, eriti mänd[7], kuid võib olla ka tamm, kask või mõni muu lehtpuu. Pesa kõrgus maapinnast on üldjuhul 6–15 meetrit (1,5–35 m).[8]

Pesa ehitab enamasti isaslind, vahel kasutatakse põhjana vana pesa (nt vareslaste või oravate oma[3]). Pesa keskmine läbimõõt on 60 cm ja selle ehitamisel kasutatakse peamiselt võrseid.[12]

Pesitsusperioodil kaotab isaslind veidi kehakaalu, kui ta toidab emaslindu enne munemist, ning hiljem, kui pojad on suuremad ja vajavad rohkem toitu. Emaslinnu mass on kõige suurem mais, vahetult enne munemist, ja väikseim augustis, pärast pesitsusperioodi lõppu.[14]

Raudkulli munad

Täiskurnas on 4–6 (3–7) muna[8]. Munad on kahvatusinised, pruunide laikudega, mõõtmetega 35–46 × 28–35 mm[15] ja kaaluvad umbes 22,5 g.[16] Munad munetakse üldjuhul hommikuti, 2–3-päevase vahega.[12]

Haudeperiood kestab 33–35 (32–36) ööpäeva[8]. Haub üksnes emaslind ja isaslind toob talle sel ajal toitu[7]. Linnupoegi toidavad mõlemad vanemad. Isaslind murrab poegade toitmiseks vastavalt vajadusele 6–10 saaklooma päevas[12]. Noorlinnud saavad lennuvõimeliseks 24–30 päeva pärast koorumist ja päris iseseisvaks veel 20–30 päeva pärast.[8]

Eluiga

[muuda | muuda lähteteksti]

Raudkullid saavutavad suguküpsuse 1–3 aasta vanuselt.[17]

Raudkull võib elada üle 20 aasta vanaks. Teadaoleva vanima raudkulli (Taanist leitud rõngastatud isend) vanus oli 20 aastat ja kolm kuud[18]. Keskmine eluiga on siiski oluliselt lühem: ligi 4 aastat. Suurbritannias korraldatud uuringud näitasid, et vaid 34% noorlindudest elab vanemaks kui üks aasta. Keskmiselt 69% üheaastastest raudkullidest elavad teise eluaastani[16]. Noorlindude kehamass on täiskasvanute omast väiksem ja erinevus on eriti suur kahel esimesel kuul pärast iseseisvaks saamist. Tõenäoliselt langeb kõrge suremus (eriti isastel) just sellele perioodile.[14]

Emaslindude uurimisel on leitud, et nende ellujäämise tõenäosus suureneb elu esimesel kolmel aastal ja väheneb elu viimastel viiel-kuuel eluaastal. Ellujäämise vähenemise põhjus viimastel eluaastatel on eelkõige bioloogiline vananemine.[19]

Taksonoomia

[muuda | muuda lähteteksti]

Raudkulli liik on arvatud perekonda haugas, kuhu kuuluvad peamiselt väikese või keskmise suurusega röövlinnud. Liiki kirjeldas esimesena rootsi loodusteadlane Carl von Linné, kes pani sellele nimeks Falco nisus.[20] Aastal 1760 viis prantsuse zooloog Mathurin Jacques Brisson raudkulli üle hauka perekonda ja liik kannab sellest ajast ladinakeelset nime Accipiter nisus.[21]

Raudkulli lähedased sugulane on Ida- ja Lõuna-Aafrikas elutsev mägi-raudkull (A. rufiventris) ning arvatavasti ka madagaskari raudkull (A. madagascariensis).[8] Liigil on kuus tunnustatud alamliiki:[8][17]

  • A. n. nisus (Linnaeus, 1758[17]) ehk põhialamliik pesitseb Euroopas ja Aasia lääneosas kuni Lääne-Siberi ja Iraanini; põhjapoolsemad populatsioonid talvituvad talvel Vahemere maades, Kirde-Aafrikas, Araabia poolsaarel ja Pakistanis; lõunapoolsemad on paigalinnud.
  • A. n. nisosimilis (Tickell, 1833[17]) pesitseb Kesk- ja Ida-Siberis kuni Kamtšatka poolsaare ja Jaapanini ning Hiinas. See alamliik rändab talveks Pakistani, Indiasse, Kagu-Aasiasse, Hiinasse, Koreasse ja Jaapanisse (mõned jõuavad ka Aafrikasse). Linnud sarnanevad põhialamliigi lindudega, kuid on veidi suuremad.[8]
  • A. n. melaschistos (Hume, 1869[17]) pesitseb Afganistanist läbi Himaalaja ja Lõuna-Tiibeti kuni Hiina lääneosani. Talvitub Lõuna-Aasia tasandikel. Isendid on suuremad[8] ja pikema sabaga kui A. n. nisosimilis,[22] keha ülaosa on neil tumehall ja erinev on alakeha punakaspruun triibumuster.[8]
  • A. n. wolterstorffi (Kleinschmidt, 1900) elutseb Korsika ja Sardiinia saarel[17]. Selle alamliigi isendid on teiste alamliikide isenditega võrreldes kõige väiksemad[23] ja nende keha alaosa on põhialamliigi lindudega võrreldes rohkemate triipudega.[12]
  • A. n. granti (Sharpe, 1890[17]) elab Madeiral ja Kanaari saartel. Kehaehituselt on nad väikesed ja toonilt tumedad.[24]
  • A. n. punicus (Erlanger, 1897) elutseb Loode-Aafrikas Saharast põhja pool[25]. Isendid sarnanevad väga põhialamliigi lindudega,[12] iseloomulikud on põhialamliigist kahvatumad värvitoonid ja veidi suurem keha.[24]

Raudkull kultuuris

[muuda | muuda lähteteksti]

Egiptuse mütoloogias muutis Isis ennast Osirise elustamise ajal raudkulliks.[26]

Germaani mütoloogiasse kuuluvates böömi lauludes oli raudkull (tuntud kui krahui või krahug) püha lind, kes elas hiies.[27]

Inglismaal usuti mõnel pool, et kägu muutus talvel raudkulliks.[28]

Jahikullinduses kutsuti isast raudkulli musketiks ning tema järgi sai nimetuse ka eestlaetav tulirelv.[26]

Ursula Le Guini "Meremaa" tetraloogia peategelane Ged ei kasuta avalikkuses oma pärisnime, vaid hüüdnime Raudkull.[29]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Bird, J., Butchart, S. (2009). Accipiter nisus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2011.
  2. ↑ "III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine". www.riigiteataja.ee. Vaadatud 04.12.2011.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 "Raudkull – täiendav info". bio.edu.ee. Vaadatud 04.12.2011.
  4. ↑ Rein Kuresoo, Hendrik Relve, Indrek Rohtmets. "Eesti elusloodus". Varrak, 2001. ISBN 9985-3-0499-3.
  5. ↑ "Raudkull" andmebaasis "Eesti selgroogsed." Koostaja: Tartu Ülikooli MRI Loodusteaduste didaktika lektoraat. Vaadatud 18. märts 2016.
  6. ↑ "Raudkull." NatureGate eLoodus. Vaadatud 18. märts 2016.
  7. ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 "Loomade elu", 6. kd., lk. 126, joon. 83, tahvel 18
  8. ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 8,11 8,12 8,13 8,14 8,15 8,16 8,17 8,18 8,19 8,20 James Ferguson-Lees, David A. Christie. "Raptors of the World", Houghton Mifflin Harcourt, 2001. ISBN 978-0618127627.
  9. ↑ 9,0 9,1 "Raudkull". bio.edu.ee. Vaadatud 04.12.2011.
  10. ↑ "Eurasian Sparrowhawk Accipiter nisus". www.birdlife.org (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 24.09.2015. Vaadatud 05.12.2011.
  11. ↑ "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14.12.2011. Vaadatud 05.12.2011.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 BWPi: The Birds of the Western Palearctic on interactive DVD-ROM. London: BirdGuides Ltd. and Oxford University Press. 2004. ISBN 1-898110-39-5.
  13. ↑ Holloway, S. (1996). The Historical Atlas of Breeding Birds in Britain and Ireland. London: T. & A.D. Poyser Ltd. Lk 116–117. ISBN 0-85661-094-01. {{cite book}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: pikkust (juhend)
  14. ↑ 14,0 14,1 Newton, I.; Marquiss, M.; Village, A. (aprill 1983). "Weights, breeding, and survival in European Sparrowhawks" (PDF). The Auk. 100 (2): 344–354.
  15. ↑ Walters, Michael (1994). Eyewitness Handbooks: Birds' Eggs. Dorling Kindersley. Lk 57. ISBN 1564581756.
  16. ↑ 16,0 16,1 "Sparrowhawk Accipiter nisus". blx1.bto.org (inglise). Vaadatud 06.12.2011.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 17,5 17,6 del Hoyo et al (1994) p.158
  18. ↑ "European Longevity Records". www.euring.org (inglise). Vaadatud 07.12.2011.
  19. ↑ Newton, I.; Rothery, P.; Wyllie, I. (jaanuar 1997). "Age-related survival in female Sparrowhawks Accipiter nisus". Ibis (journal). 139 (1): 25–30. DOI:10.1111/j.1474-919X.1997.tb04500.x. ISSN 0019-1019. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. aprill 2020. Vaadatud 7. detsembril 2011.
  20. ↑ Linnaeus, C (1758). Systema naturae per regna tria naturae, secundum classes, ordines, genera, species, cum characteribus, differentiis, synonymis, locis. Tomus I. Editio decima, reformata. Holmiae. (Laurentii Salvii). Lk 92. F. cera viridi, pedibus flavis, pectore albo fusco undularo, cauda fasciis nigricantibus.
  21. ↑ Brisson, Mathurin Jacques (1760). Ornithologie; ou, Méthode contenant la division des oiseaux en ordres, sections, genres, espéces & leurs variétés. Lk 28, 310.
  22. ↑ Rasmussen, P.C.; Anderton, J.C. (2005). Birds of South Asia. The Ripley Guide. Vol 2. Smithsonian Institution & Lynx Edicions. Lk 99. ISBN 8487334679.
  23. ↑ Baker, Kevin (1993). Identification Guide to European Non-Passerines. BTO Guide 24. Thetford: British Trust for Ornithology. Lk 174–176. ISBN 0903793180.
  24. ↑ 24,0 24,1 Génsbøl, Benny (2008). Birds of Prey. Collins. Lk 146–153. ISBN 0007248148.
  25. ↑ Forsman, Dick (1999). The Raptors of Europe and The Middle East: a Handbook of Field Identification. London: Christopher Helm. Lk 244–255. ISBN 0-7136-6515-7.
  26. ↑ 26,0 26,1 "Northern Sparrowhawk (Accipiter nisus)". www.pauldfrost.co.uk (inglise). Vaadatud 29.12.2014.
  27. ↑ Grimm, J. (2003). Teutonic Mythology Part 2. Kessinger Publishing. Lk 675. ISBN 0766177432.
  28. ↑ Spence, L. (1979). Minor Traditions of British Mythology. Ayer Publishing. Lk 115. ISBN 0405089899.
  29. ↑ Ursula Le Guin. "A Wizard of Earthsea". Puffin; Re-issue edition (2010). ISBN 978-0140304770.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi (1994) Handbook of the Birds of the World. Vol 2. New World Vultures to Guineafowl. Lynx Edicions, Barcelona. ISBN 84-87334-15-6.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]


Pärit lehek��ljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Raudkull&oldid=6696988"